„Sa tahad öelda, et see on sulle sünniga määratud?”
Ta vaikis natuke aega ja toetas käe viimast põldu ning majaümbrust eraldava aia ülemisele latile.
„Tegelikult, inglismann, ei olnud see mulle sünniga määratud. Sünniõiguse järgi pidanuks Lallybrochi isandaks saama Willie. Kui ta elaks, oleks minust arvatavasti sõdur saanud – või siis kaupmees, nagu Jaredist.”
Jamie vanem vend Willie oli üheteistaastaselt rõugetesse surnud ja nii sai Lallybrochi pärijaks tema noorem veli, kes oli tollal kuuene.
Jamie tegi kentsaka žesti, mis meenutas õlakehitust, nagu püüaks kergendada õlgadele rõhuva särgi raskust. Nii tegi ta ikka, kui tundis kohmetust või ebakindlust; seda ei olnud juba mitu kuud ette tulnud.
„Kuid Willie suri. Ja mina sain peremeheks.” Ta vaatas mulle pisut häbelikult otsa, pistis käe vööpauna ja võttis sealt midagi. Tema peopesal lebas väike kirsipuust madu, mille Willie oli talle sünnipäevaks meisterdanud – pea tagasi käänatud, nagu imestaks ta järele vingerdava saba üle.
Jamie silitas õrnalt maokujukest. Selle pind oli katsumisest libedaks kulunud ja läikis veereva päikese kumas, nagu oleks soomustega kaetud.
„Mõnikord ma räägin mõttes Williega,” ütles Jamie. Ta kallutas madu peopesal. „Kui sa elaksid, vennas, kui sa oleksid selle paiga isand, nagu määratud oli, siis kas sa oleksid teinud sedasama, mis mina? Või oleksid osanud paremini?” Ta vaatas mulle kergelt punastades otsa. „Kõlab vist tobedalt?”
„Ei.” Puudutasin sõrmeotsaga mao siledat pead. Eemalt põllult kostis läbi õhtuse õhu lõokese kristallselget lõõritamist.
„Ma teen samuti,” ütlesin hetke pärast vaikselt. „Räägin onu Lampsiga. Ja vanematega. Eriti emaga. Noorena… noorena ma ei mõelnud ta peale eriti, vaid lihtsalt nägin mõnikord und kellestki pehmest ja soojast, kellel oli armas laulev hääl. Aga kui ma nüüd raskelt haige olin, pärast… Faithi… – siis mõnikord mulle tundus, et ta on minu juures.” Korraga valdas mind otsatu kurbus nii äsjaste kui ammuste kaotuste pärast.
Jamie puudutas õrnalt mu nägu, pühkides ära pisara, mis oli kogunenud küll silmanurka, kuid mitte veel põsele veerenud.
„Mõnikord mõtlen, et surnud armastavad meid, nagu meie neidki,” ütles ta vaikselt. „Lähme, inglismann. Jalutame natuke, õhtusöögini on aega.”
Ta pani mu käe oma käevangu, surus selle kõvasti enda vastu ja me hakkasime aeglaselt piki tara kõndima, kuiv rohi mu kleidiserva all krabisemas.
„Ma saan aru, mida sa mõtled, inglismann,” ütles Jamie. „Vahel ma kuulen oma isa häält – küünis, põllul. Tavaliselt siis, kui ma isegi ei mõtle parajasti tema peale. Kuid pööran siis alati kohe pead, nagu oleks kuulnud teda õues naermas või mu selja taga hobust rahustamas.”
Ta pahvatas naerma ja osutas peaga karjamaa nurgale meie ees.
„Ime küll, et ma teda siin ei kuule, aga seda pole tõesti kunagi juhtunud.”
Tegemist oli täiesti tavalise kohaga, lihtsalt teega paralleelse lattväravaga kiviaias.
„Jah? Ja mida ta siin siis öelda tavatses?”
„Tavaliselt midagi sellist: „Kui sa öelnud oled, mis sul öelda oli, siis pööra näoga värava poole ja lase kummargile.””
Me naersime, pidasime kinni ja nõjatusime väravalattidele. Kummardusin lähemale ja silmitsesin latte.
„Nii et siin sa oma keretäied said? Ma ei näe siin hambajälgi,” ütlesin.
„Ei, nii hull see asi ka ei olnud,” vastas ta naerdes. Ta libistas käega üle kulunud saarepuust väravalati, nagu kohtuks vana sõbraga.
„Mõnikord saime pinnud sõrme, see tähendab mina ja Ian. Pärast, kui tuppa läksime, nokkis proua Crook või Jenny need välja, ise manades mis hirmus.”
Ta heitis pilgu häärberi poole, mille alumise korruse aknad tihenevas hämaruses valgusest särasid. Akende taga liikusid tumedad varjud. Köögi akna taga, kus proua Crook oma köögitüdrukutega õhtusööki valmistas, olid need väiksed ja käbedad; elutoa aknale ilmus seevastu kellegi pikk ja kõhn siluett nagu aiateivas. Ian seisatas hetkeks, nagu oleksid Jamie mälestused temani kostnud. Siis tõmbas ta kardinad ette ja akna särav valgus muutus tuhmiks kumaks.
„Mul oli alati hea meel, kui Ian oli koos minuga,” ütles Jamie endiselt maja poole vaadates. „See tähendab, kui me mingi sigaduse olime teinud ja selle eest naha peale saime.”
„Jagatud mure on pool muret?” märkisin muiates.
„See ka. Ma ei tundnud ennast siis nii hullusti, kui süü oli ühine. Aga kõige tähtsam oli see, et ma teadsin, et ta lööb hirmsat lärmi.”
„Mis mõttes – röögib või?”
„No neh. Alati ta ulus ja karjus nagu segane, ja mina teadsin ette, et ta seda teeb, ning siis mul polnud omaenda kisa pärast nii häbi.” Oli juba pime ja ma ei näinud enam ta nägu, kuid märkasin siiski toda poolikut õlakehitust, mis tähistas kohmetust või ebamugavustunnet.
„Iga kord ma muidugi üritasin vait püsida, aga alati ei õnnestunud. Kui mu isa juba kord arvas, et asi on väärt nuhtlemist, siis arvas ta ühtlasi, et asi on väärt põhjalikku nuhtlemist. Ja Iani isa parem käsi oli nagu puutüvi.”
„Tead,” ütlesin ma maja poole vaadates, „ma ei ole selle peale varem mõelnud, aga… miks pagana pärast pidi su isa sind siin õues kolkima, Jamie? Majas oleks kindlasti küllalt ruumi olnud – või küünis.”
Jamie oli hetke vait, siis kehitas uuesti õlgu.
„Ma ei küsinud ta käest. Aga ma möönan, et tulemus oli umbes nagu Prantsuse kuningal.”
„Prantsuse kuningal?” Olin ootamatust pöördest pisut rabatud.
„Nojah. Ma ei tea päriselt,” kostis ta kuivalt, „mis tunne on inimeste silme all pesta, riietuda ja soolikaid tühjendada, aga ma võin sulle öelda, et see oli väga alandav kogemus – seista siis seal ja anda mõnele oma isa rentnikule aru, mille eest su tagumik jälle viilikirja löödi.”
„Kujutan ette,” kostsin ma, kaastunne võitlemas sooviga naerma pursata. „Kas see oli sellepärast, et sinust pidi peremees saama? Et ta sellepärast tegi seda siin?”
„Ma arvan küll. Siis rentnikud teavad, et uus peremees saab aru, mis asi on õigusemõistmine – vähemalt tagumise otsa kaudu.”
32
Põld oli küntud tavalisel viisil, sügavate vagudena. Vaod olid põlvesügavused, et vaopõhjas kõndiv inimene saaks seemne mugavalt peenraharjale poetada. See kündmisviis sobis hästi odra ja kaera külvamiseks ning keegi ei näinud põhjust, miks see ei peaks sobima ka kartulile.
„Seal öeldi, et „hunnikud”,” ütles Ian üle haljendavate kartulipealsetega kaetud põllu vaadates, „aga ma mõtlesin, et peenrad käivad ka. Hunnikute mõte paistis olevat kaitsta mugulaid liigse vee ja mädanemise eest, ning see vana põld oma sügavate vagudega teeb minu meelest sama.”
„Tundub mõistlik jutt,”
