viiakse üle või ei, ja kui sai teada, otsustas, et ei hakka kellelegi rääkima …
„Sest ümberringi on ainult kadestajad,” lätsutas Mihhail oma pakse huuli. „Tead ju ise, mis kontingent meil laagris on. Situvad täis ja silm ka ei pilgu. Torkavad kummid katki, löövad esiklaasi sisse … Pärast ei saa üldse maha müüdud!”
Tõmbas pihu varjus mahvi, lasi suitsu suunurgast välja. Ma ütlesin, et ükskõik, meile oleks ta pidanud igal juhul rääkima, sest et:
„Esiteks, me aitasime sul Direktoraati kirjutada. Teiseks on auto meil ühine … Ja nagunii tuli ju välja …”
Ma juhtusin meie aknast välja põllule ronides kuulma, kuidas ta erutusest hingeldades naisele rääkis: „Näed, Maša, meile anti maja, kujutad ette! Lõpuks ometi! Lõpuks ometi!” Selgelt kostis krabinat. Ma kükitasin põõsastes ja kuulasin, kuidas ta lõõtsutab, kujutasin ette, kuidas ta raputab kirja, kuidas kissitab mõnust silmi. Mihhail sai vaevalt aru, mis seal kirjas oli, kuid kontoris tõlgiti ära, sooviti õnne, suruti kätt, talle naeratati … õnnest, et saavad sellest kõige suhtes rahulolematust täimunast lahti. Ta kaebas nii palju … Kogu aeg käis ja vingus, ägises, nõudis midagi, otsis mingisugust õiglust … Provotseeris armeenlastega kakluse … esines ohvrina: ei anna asu! Käis kõigile pinda. Lõpuks läks unistus täide. See oli tõeline ekstaas. Ta ei teadnud isegi, kuidas sellele reageerida. Nad sõitsid kogu oma mustlaslaagriga kuskile, panid kaldale telgi püsti, püüdsid kala ja kui tulid tagasi, rääkisid, et olid paadi ärandanud, tormi kätte jäänud … Lained olid neid öö otsa pillutanud, peaaegu et ookeanile kandnud … Maša oli kaldal laternaga seisnud, lõket hoidnud, suurt lõkketuld … Vaene Ivan noogutas takka. „Me sõudsime öö otsa,” ajas Mihhail silmad sõõri, „öö otsa!” Ta tõmbles. Tema pilk vilas, käed värisesid. Ta oli nagu zombi. Pobises: „Öö … meri … torm … näkkamist ei mingit …” Rääkisid selle luiskeloo ära, keerasid ukse lukku, pidasid millegi üle aru, sosistasid, piilusid aknast välja. Potapov sahmis ringi, sibis päevas oma kakskümmend korda mööda koridori nagu rott: jooksis mingite nöörijuppide, karpide, kottidega, tõi enda juurde kahtlasi tüüpe, leppis nendega milleski kokku, võttis telefonikõnesid, küttis ažiotaaži, mõmises, puhkis, jättis laused lõpetamata – rehmab käega ja kõnnib minema. Kõik laagris arvasid, et nad said negatiivi või üldse depordi.
„Kavatseb põgeneda,” ütles mulle Aršak, heites pilke Mihhaili Kadeti poole. „Auto jätab ehk maha. Ei võta kaasa, mis sa arvad …?”
„Aga mis sul sellest?” vastasin mina. „Auto on meie oma … poolenisti minu ja hindu oma!”
„Siis saab nüüd tervenisti teie omaks, ahper,” ütles Aršak mind õlgadest emmates. „Pekine värdjas laseb jalga ja auto saab tervenisti teie omaks! Tervenisti! Asume tööle, ara? Sõidame Aalborgi-Viborgi? Bilka, oled sihukesest supermarketist kuulnud? Seal on kõike, ja lihtne võtta … nagu niuhti ja lähed! Ahper, ei tohi istuda, tuleb tööd teha!”
Potapov ei mõelnudki põgeneda. Ta oli jälle muutunud. Tähtsusest puhevil. Nähtavasti oli rõõmusõnumi ära seedinud, tunnetekamaka üles sulatanud. Rahunes maha, lõi rinna kummi. Muudkui sahmis sinna ja tänna. Kimas akna alt läbi nagu rulluiskudel. Edasi! Tagasi! Oma roostekarva vihmamantliga – sihh-sahh, sihh-sahh … Üleni nagu vedrude peal. Tal õnnestus isegi harkis põlvi vinderdada. Hammustab huule vastikusse muigesse ja – sihh-sahh, sihh-sahh … Mitte keegi ei saanud aru, milles asi. Ta ei rääkinud kellelegi midagi, katkestas tarbetud jutuajamised. Muutus kõige vastu ükskõikseks.
Nüüd ei tahtnud ta isegi minuga kuhugi sõita. Veel eelmisel nädalal allus tõrkumatult, aga nüüd – kimub minu suitsu, kõhkleb, mögiseb: „Sitt tõmme on sel sinu plärul, Žen, pole päris see …” ja mina pean teda keelitama! Sest tal on tähtsamatki teha: sõita postkontorisse, koju salaja pakke saata. Hommikul vara kobis ta õue, pesi autot, koputas tasakesi aknale, Maria ulatas talle kaste, tema peitis need kähku pagasnikusse, istus rooli ja sõitis tasakesti minema, nii tasa, et nagu ei panekski mootorit käima. Kuid meie ju nägime!
„Laager näeb kõike,” ütlesin ma tema poole vaatamata. „Auto on ühine. Kas käid poolteist tonni välja või ma lähen sohvrit otsima. Kui tahad, arutame seda Hanumaniga … Ta võib auto ise maha müüa … Poolteise tonni eest armeenlastele …”
Ütlesin ja suundusin bildingu väljapääsu poole. Mul ongi nii parem. Lähen bussiga. Klaarigu ise. Sõitku Hanuman ise! Kerigu kõik kuradile!
Mihhail porahtas: „Hea küll, sõidame siis”, torkas soni pähe, viskas jope peale ning võtmeid sõrme ümber keerutades – sihh-sahh, sihh-sahh …
Terve tee seletas ta mulle, miks ta kolimisest vaikinud oli, tal oli nii palju põhjuseid – ja iga sõna juures käeseljaga vastu rooli! Esiteks olevat ta kartnud ära sõnuda, pealegi oli iirlane asja oma kätte võtnud …
„Aga kui asi pole sinu kätes,” kähistas Mihhail, „ei sõltu sinust suurt midagi ja tuleb loota heale õnnele. Pealegi on see iirlane ehtne alkašš! Lihtsalt lakkekrants! Ta kaanib ju nagu loom! Iga kord tõmbab rihmaks! Ei mäleta midagi. Jääb igale kokkusaamisele hiljaks. Ma olen talle saja krooni eest helistanud. Kui sa näeksid, mis ta oma kodus teeb. Ta on lihtsalt paavian! Läheb ihualasti aeda, kükitab nagu koer maha, situb, hüppab üles. Ja jookseb! Villastes sokkides autoga poodi! Sokkides poodi! Et noh nagu loodus, tervis, hipi … Metslane! Kuid kuidas mängib! Lihtsalt virtuoos! Ise silmini täis, aga sõrmed jooksevad, välguvad … Teeb sihukesi vigureid … Lausa Mark Knopfler, ütlen ma sulle!”
Lõpuks sain ma aru, mis põhjusel siin virvendas Paul – mees, kes ei saa jätta abistamata. Ta peab kõiki aitama. Ulatab kaabakale käe, aitab. Filantroop! Ei lähe sitahunnikust mööda: kaabib kotti, viib prügisse, aga siin … Paljulapseline pere. Kuidas sa jätad üllust üles näitamata! Ulatas abikäe. Muidu oleks Mihhail mõistagi pika ninaga jäänud, tema ju ei tea, missugustele kavala bürokraatiamasina salavedrudele tuleb vajutada; avanes võimalus iirlase rinnal nutta: „Russians and Irish are brothers forever!” – ning teine juba sulab, talle anna vaid juua, ja mitte lihtsalt juua, vaid ka võimalus kaasa tunda, siin aga: mees soiub …! kannatab …! Paul kuulas, kuulas, jõi, kallas, lasi end kaasa tõmmata – ja pillikeel katkes, kannatusekarikas sai täis, iirlase süda täitus! Temas ärkas ükskõik millise inimese õiguste eest seisja. Eks ta tõmbas niite. Helistas, kuhu tarvis. Pani oma sõbranna Laila, taanlanna, vankri ette – eks too tahtis ka end kellegi saatuses kaastegevana tunda –, tema muretses aadressid, kirjutas. Ma kujutasin elavalt ette, kuidas Paul esitab raevukat monoloogi: „Kus on õiglus?! Inimene ei tohi selles riigis sammugi astuda! Ei tohi tööd teha! Ei tohi autot juhtida! Aga kas ta hingata tohib? Nii suur perekond ei saa nii väikeses toauberikus pead-jalad koos elada!”
Mihhail muigas: pani iirlase rakkesse, too hakkas sebima, juuksed igasse kaarde, pistis perutama, keeras kõik arhiivid pahupidi, hankis paberid, kus oli must valgel kirjas, mitu ruutmeetrit on laagris inimese kohta ette nähtud, ning saanud Potapovite toapugeriku metraaži, kirjutas kuskile: et selline lugu, paljulapseline pere elab niivõrd kitsastes tingimustes, et see piirneb inimõiguste rikkumisega. Tulemusena tagus Potapovitele välja omaette ajutise elukoha – Annex.
Mihhail veel ei teadnud, kuhu nimelt neid määratakse, vidutas silmi ja kõverdas suud (tagasihoidlikkuse viigileht fallosliku enesega rahulolu peal). Öeldi: natuke oodata … Neile teevad maja vabaks mingid serblased … Kuskil olid serblased, keda hiljukesi välja tõsteti … Potapovitele öeldi, et hakaku pakkima. Ja nad toppisid kaste täis … Kõik laagriasukad ühes nende probleemidega olid muutunud eilseks päevaks, Mihhail vaatas ettepoole, tulevikku. Tal polnud aega. Nii palju tegemist, nii palju kõike! Lõputud asjad … vaadake, tal pole enam kohtagi … kas me ei saaks midagi ajutiselt hoiule võtta? Sikutas ähkides pikki kotte kinni, tõmbas üüratuid
