… Aga seal pakitseb ikka … Pakitseb kolmkümmend aastat! Kui elu on halastamatult julm, siis miks ei tohi ka mina julm olla? Julm ja südametu. Ma olen ju osa elust, üks elusorganismidest, selles rändtsirkuses kaastegev näitleja … Miks siis mina ei või laias kaares sülitada ja unustada ema, kes kusagil seal Tallinna servas laseb ringi kui orav rattas …? vanas, peaaegu kokku kukkunud korteris … jahib tööotsi nagu kass tuvisid … Miks ma ei suuda seda oiet summutada? Kust tuleb süütunne? Miks mulle tundub, et ma olen julm? Ma ju päästan oma nahka!
Mind täitis otsekui kipsvormi raskus, mis pitsitas kõri, ei lasknud hingata, ma kandsin seda endas, tundes, kuidas see aeglaselt, väga aeglaselt kivistub ja mind muudab …
Mitte ainult sisemiselt … Kord märkasin habet ajades oma näol kummalist irvet, vaatasin lähemalt … ja järsku lakkasin end ära tundmast! See polnud mina. Peeglis seisis eemaletõukav mehike, sihuke äratrööbatud näss, kellel võib kurat teab mis mõttes olla; ta seisis seal ja jõllitas mind; see polnud mina! Selliste kohta öeldakse „naabrimees”, „üüriline”, „kodanik”, „tüüpus” …
Rohkem ma peegli juurde ei läinud; kartsin; ei suutnud süüa, ei suutnud juua, ei suutnud suitsetada, naeratada; ei kuulnud, mida mulle räägiti; ei tundnud end vabalt ja sundimatult, kui mind joonistati. Seansid muutusid piinaks.
August langes peale paduvihmana. Nädalaga mähkus kogu Jylland uttu. Olemine läks viluks ja kõledaks. Stuudios pandi tuled põlema. See oli väljakannatamatu! Ma istusin paljana laua peal, elektrivalguse vihus, aga akna taga oli hallus ning kes tahes võinuks mind vahtida! Ma olin välja pandud nagu müüdav ese!
Susie käis mulle närvidele. Ma olin tema peale tige, ehkki ta polnud milleski süüdi. Me läksime riidu; ta arvas, et ma muutusin tema pärast, karjus, et teab, teab, teab, kuidas see käib, et pole vaja talle midagi, pole vaja midagi seletada …! ja ma siis ei hakanud midagi seletama – läksin laagrisse tagasi.
„Ta on sinust kaheksa aastat vanem,” rahustas mind Hanuman.
„Susie ei puutu asjasse,” rääkisin mina, kuid peas keerles: kõik on asjatu … kõik see on asjatu … Me jõime veini, kallist kerget veini; Hanuman heietas:
„Naised … on mõttetus! Ei tasu neile oma südames nii palju ruumi jätta, Euge, peast rääkimata. Milleks sulle haarem peas? Neid tuleb võtta lihtsamalt. Üks-kaks ja kõnnid edasi. Jäta meelde, naised on kõigest inimkonna majandusosakond, soo jätkamiseks kohandatud füsioloogiline tüüp. Ei enamat … Kusjuures, pane tähele, mida enam nad karjuvad oma õigustest, sellest, et nad endast midagi kujutavad, seda agressiivsemalt jahivad nad mehi. See on neil selline taktika. Taanis on nad päris pööraseks läinud. Nad usuvad sedavõrd oma sõltumatusse meestest, et on lakanud neid vajamast ja naiste moodi olemast. Ida-Euroopa on see koht, kus kohtab veel normaalseid eitesid. Seal peetakse veel meestest lugu, ent üldiselt veereb inimkond matriarhaadimülkasse ja usu mind, see saab olema totaalne vangla! Totaalne vangla, vaat mis ootab inimkonda mitte kuigi kauges tulevikus. Kuid tegelikult pole sel tähtsust, naised jäävad ikka mehi jahtima … Maailma valitsevad juba eided … ja raha. Aga selline tobuke nagu Susie … selliseid kasutuid emaseid on tead kui palju! Sa ei kaotanud midagi. Kui palju on meil neid olnud, Euge! Sa kuula parem mu uut teooriat. Külm sõda pole läbi, Euge! See on lihtsalt jõudnud uude faasi – raha versus inimene. Nõukogude Liit oli ikkagi idiootlik utoopia, seal ei suhtutud rahasse tõsiselt, kuid ilmaaegu. Raha on ohtlik leiutis. Hullem kui bakterioloogiline relv. Ma olen välja töötanud uue teooria, mida tahan praktikas kontrollida. Kuuled, Euge? Ma tahan ühte-teist kontrollida … Michelist saab mu laborirott. Hehahoo!”
Ma ei kuulanud teda; kõik, mis ta rääkis, näis mulle lihtsalt mõttetusena.
Nii me ei saanudki kokku. Susiet ei olnud mitte kuskil, ei stuudios ega kodus … Lonkisin trehvpunkti. Astusin mööda Jalakäijakat ja mõtlesin: paar kuud tagasi oli mul siin hea, päriselt hea; seepärast ei sõitnud ma mitte Aalborgi, vaid just siia; isegi mitte selleks, et Susiega kohtuda, vaid selleks, et kõndida sellelsamal tänaval, kus mul kord oli kerge ja muretu olla. Ma tahtsin aru saada, kuhu see kergus on haihtunud. Sest mina olen ju mina ja linn on ka seesama …
Aga ei, kõik oli muutunud – nii mina kui linn, kõik oli teistsugune.
Aga kuidas …? Millal …? Miks …?
Linn vaikis. Kivikujud tõmbasid videvikuvõrku pingumale. Taevas tukkus katustel. Tuul lehitses ajalehte, lehitses …
Ma astusin, liigutades oma musta teisikut nagu malendit ühest tuhmist vaateaknast teise. Seisatasin. Jõelt õhkus külma.
„Misjaoks ma siin olen?” küsisin ma endalt. „Kuradile see hašiš … Kes seda otsustas, et ma pean siin öösel seisma ja enda peegeldust selles tintjas vitriinis vahtima? Ja misjaoks …?”
Laternatules vilksatas jalgrattur. Leidmata endas kombates mitte kui midagi, astusin edasi … Pingil magas joodik. Nähtamatu puukese külge seotud õhupallid lendasid, suutmata ära lennata …
„Suvi on otsa saanud,” mõtlesin mina. „Veel üks mu elu suvi on otsa saanud …”
Martini pool võeti mind vastu kuidagi tõredalt. Seal olid külalised. Viis või kuus inimest suitsetasid suurt vesipiipu. Õgisid pitsat ja lõkerdasid. Martinit polnud. Seni, kuni Jens kaalus, kuulasin ma teiste juttu, naaldudes õlaga vastu seina. Keegi võõras habemik jutustas vanglast. Oli hiljuti välja saanud. Muljetest tulvil. Jutustas otsekui reisist Balile. Näitas koguni fotosid. Jens nõksas peaga habemiku suunas:
„Ma lähen ka varsti kinni. Sain juba teatise.” Tegi hapu näo, porahtas „for satan!11” ja pani kaalukausile mõned hašikübemed juurde. Jens oli suvi otsa jubedalt tõmmelnud, rääkinud, et ei jaksa oodata, millal talle vanglakoht vabaneb. Ma küsisin, ega ta Susiet näinud ole. Jens ütles, et Susie sõitis kuhugi ära; ütles küll, kuhu, kuid ta ei mäleta. „Tegelikult pole sel tähtsust. Ta sõitis ära koos mingi vanamehega. Susie on teda juba kaks nädalat pidanud. Sind pole kaua näha olnud.” Keeras haši fooliumisse, luges raha üle, ohkas ja hakkas jälle vanglast rääkima. „Raske on oodata,” rääkis ta. „Oleks siis kohe kinni pandud. Elad, ajad asju, aga karistus ripub seal kusagil ebamäärases tulevikus …” Ma noogutasin mõistvalt. „Õigupoolest algab karistus kohtuotsuse väljakuulutamise hetkest,” heietas Jens. „Ma olen, võiks öelda, oodates juba pool aastat ära istunud. Võiks öelda, et lõpuks ometi! Nii et hakkad temalt ostma.” Noogutas jälle toa poole, kus habemik ässana istus ja lõusta väänas. „Hei, Gunnar, tule siia!” hüüdis talle Jens. „See on vene poiss, ta ostab meilt, jäta ta igaks juhuks meelde!”
„Venelane?!” hüüatas Gunnar. „Ma pole elades venelasi näinud!!!”
Astus lähemale, taarudes nagu gorilla, vaatas mind, silmad pungis, jalatallast pealaeni üle, koguni kükitas, et kingi lähemalt uurida, nuusutas koera kombel, keeras ringi ja hüüdis tuppa midagi arusaamatut. Sealt kostis naeru ja käte plaksutamist, keegi laulis: „Olé …! olé …! olé …! ”
Habemik naeris irvisui, patsutas mind õlale, surus kätt ja ütles:
„Oled alati teretulnud! Astu tihemini läbi!”
Ma hakkasin käima Aalborgis.
Afgaanid tõid raha iga nädal. Rahulolev Abdullah-taat peesitas päikese käes. Suur kootud spordimüts, kollase luku ja punase voodriga sinine sulejope. Dressipüksid. Selliseid hilpe jagati neile Sundholmi vastuvõtupunktis. Abdullahtaat oli nii vana, et ei tundnud kedagi ära, mitte kedagi peale kasaari, doktori ja lapselapse; istus pingil liikumatult ja
Kurat võtaks! – tn k.
