sama lugu. Tema äril läks samuti kehvasti, ta oli kõigile võlgu, talle saadeti inkassost kirju, nudipäised vennad sikutasid läbikäiguhoovides teda käisest, kord baaris kahmas keegi tal natist kinni, hakkas midagi nõudma, suurivaevu saime lahti … Ma tundsin, et kohe-kohe satun temaga mingi supi sisse (paljast mõttest, et selle napaka pärast võidakse mind liistule tõmmata, jooksid mul jalge vahel judinad). Susie rääkis kogu aeg, et on aeg sõita Skånesse, midagi elus muuta … „See stuudio ei kõlba kuskile,” lisas ta, „kõigest sellest pole mingit tolku … See on naeruväärne raha, lihtsalt naeruväärne …”
Mind joonistasid tütarlapsed ja poisid. Ma olin sellega väga rahul. Ennekõike sellega, et olin kõigest materjal. Füüsiline objekt. Ettekääne pliiatsiga sonkimiseks. Samasugune nagu veekann, büst, topis. Nimetu. Kui nad joonistasid mind, tundsin ma, et mu keha naaseb oma kohale, mulle tekivad jälle käed, jalad, pea, ribid. Ma tundsin, et mul on varjud. Minus läksid liikvele jooned. Jooksid kriipsud. Keha. Kui lihtne! Mida oleks veel tarvis? Tudengid pingutasid. Neile polnudki midagi muud tarvis! Nad vihtusid. Sihtisid pilkudega, ammutasid minust isiksust. Hiljem ma vaatasin enda kujutisi ja nägin tundmatut inimest, kes oli haavamatu, sest tal polnud ei elulugu ega sõrmejälgi. See oli kes iganes. Ning tal olid minu nägu, mu käed, mu tätoveeringud … Imetabane anonüümsus – sellest võis ainult unistada! Ma vahtisin aknast välja ega mõelnud mitte millestki. Nad joonistasid. Katustel uitles ere päike. Linnud lendasid. Uks paukus, kuid see ei häirinud mind.
Susie armastas amfikut nuusutada ning sukeldus siis jäägitult töösse. Kui me jäime kahekesi, joonistas ta erilise joovastusega, tundide kaupa … nuusutab ja joonistab, joonistab ja vatrab: iseendast, isast, oma sõbrataridest … sõbrannadest võis ta laterdada lõputult! Kõigil neil oli mingi sõltuvus. Mõned olid ammu kõrvad pea alla pannud, teised viibisid aeg-ajalt hullaris … Minu tuttavad, rääkisin ma talle, on samuti kas ära koolnud või keeranud … Ta lõkerdas nagu napakas, keris end kringliks, peaaegu et püherdas maas, korrutas: „Either dead or mad! Dead or mad!10”
Susie ei suutnud kuidagi mõista, miks üks tema sõbrataridest oma lapse maha jättis. „Ta armastas teda meeletult!” rääkis Susie. „Päriselt! Ta tahtis last nii väga ja kui kõik lõpuks õnnestus, jändas ta oma väntsakaga viis aastat kui mitte rohkem … Siis aga … Mul jäigi arusaamatuks, mis tal seal peaga juhtus, miks ta lapse maha jättis …” Susie tahtis selgust saada, palus, et ma aitaksin aru saada, kuidas selline asi võis juhtuda, et tema sõbratar (mina ei tundnud teda üldse) algul armastas oma poega meeletult, siis aga võttis kätte ja jättis ta maha. „Ta ütles, et ei suuda enam! Poeg käib talle pinda! Kujutad ette, Eugène?! Ta ütles, et poeg käib talle pinda! Ta nuttis mu käte vahel ja karjus, et ei saa aru, mis temaga lahti on …” Tema sõbratar oli langenud hüsteeriasse: „Eile veel armastasin ma teda meeletult, nüüd aga paistab ta mulle paha ja vastikuna! See laps käib mulle pinda!” Susie ei suutnud mõista, mis oli juhtunud: „Mis sa arvad, mis temaga võis juhtuda? Miks ta käitub niimoodi?” Ma ütlesin, et see on skisofreenia. „Ah siis selles on asi!” hüüatas Susie. „Kui lihtne! Aga mina ei teadnud, mida arvatagi …” Mu vastus rahuldas teda, toda sõbratari ta rohkem meelde ei tuletanud.
Teine tarvitas aastaid mingeid kangeid unerohtusid, ei saanud enam ööd ega mütsi aru. Keel oli tal pehme nagu joodikul. Pani kahe veinipokaali järel pildi tasku. Susanna kinkis talle maali, kus mina, vaskpunane nagu pronkskuju, olin kujutatud turbaniga. Ma riputasin ise seinale. Seal oli veel üks eit, selline sundimatu ja jommis, ta imetles mu kõhtu, puusasid nii otsekoheselt … Ma üritasin talle selgitada, et ma pole üldse selline … Susanna on üle pingutanud … Kuid too ei tahtnud kuulata; katsus, silitas pilti …
Kõik see lõppes sellega, et Susie pööras kõigiga tülli ja me läksime ära …
Ma jõlkusin Holstebros terve suve. Istusin purskkaevude juures. Jalutasin sillal. Tegin parkides suitsu. Jõin pinkidel õlut. Keerasin plärusid ja kissitasin päikese käes silmi. Ajuti valdas mind veider melanhoolia. Nagu oleksin ma kuskile ära sõitnud. Päriseks! Mitte ainult Eestist Taani, vaid Taanist veel kuhugi … Tõmmanud üldse minema! Saanud teises maailmas kellekski teiseks …
Ühel sellisel päeval saatis onu mulle edasi ema kirja.
Selle kirja pärast algas mul unetus. Ema kirjutas, et olla jälle käidud, kontrollitud, jälle olla tiirutatud, kõõritatud, jälle olla mingid tüübid autos istunud, suitsetanud, pilke heitnud, telefonitorus olevat jälle mingi krabin jne, jne. Veeres peale pimeduse- ja külmalaine, päevad ja ööd tõmbusid kössi. Ma ei teadnud, kuhu ennast toppida. Kõik riided jäid korraga kitsaks. Sigaretid kõrvetasid kõri. Toit jäi klimbina kurku kinni – ma kõõksusin, lämbusin … Öösiti kargasin üles. Tegin teed, keerasin plärusid, mõtlesin ja kujutlesin süngeid subjekte, kes ema kodu juures autos passivad; mu peas rullus lahti süžee, etendusid õudukaepisoodid: keegi annab kellelegi aru sellest, et käis, kõndis akende all edasi-tagasi, helistas, kraapis postkasti … Kõik see tegevus mõjutas mind mingil moel. Ilma näota mehed püksirihmade ja mobiiltelefonidega, kabuuriga südame asemel, teispoolsuse õelad kääbused – nad mõtlesid pingsalt millegi üle, istudes laudade taga kalkide lampide all, mis kumasid lahti löödud mappide kohal; sigaret suitseb, põimudes mu saatusse; nad sebisid, joostes ühelt tänavapoolelt teisele, helistasid ja pilgutasid kellelegi silma, käivitades sellisel kavalal moel inimhingede maagilist magnetit, imedes mind kehast välja, tõmmates Tallinna tagasi. Ma ei suutnud sellele needusele vastu seista! Mind valdasid õud ja jõuetus … ja mida rohkem jõuetus mind lämmatas, seda suuremat hirmu ma tundsin.
Susie rääkis, et ma olen pinges, et mul on imelik nägu; esitas küsimusi … milles asi …? mis juhtus …? Ma ei teadnud, mida vastata. Ma tahtsin, et mind oleks rahule jäetud, et keegi ei päriks mult midagi, ei sikutaks minust niite välja, et keegi ei kirjutaks mulle … ei meenutaks mind … mitte keegi!
Eriti valusasti lajatas Hiina restoranis …
Seal oli Hiina restoran. Seal käisid vanainimesed. Ma jälgisin pingilt mängu. Igerik maja, hägused aknad, pleekinud menüü. Inimesed läksid sinna otsekui vanaduse järele. Astusid sisse, et jääda korraga kümme aastat vanemaks. Ma tegin puu varjus suitsu ja kiikasin … Õhtuti, kui süüdati küünlad, lõikusid videvikust välja ümmargused lauakesed, mille taga istusid kurvameelsed külastajad. Vanurid … Nad piidlesid üksteist … Kes on kohal, kes mitte … Nende jaoks oli see tähtis. Seni, kuni sa jaksad ennast oma lauakeseni vedada, püsid sa vormis … Seni, kuni sa istud siin, saed oma viinerit, oled sa rivis …
Ükskord ei pidanud ma vastu ja astusin sisse. Koos kirjaga, mis pani üle kogu keha valutorked jooksma. Laudadel vakstu. Leti taga vana hiinlanna. Võtsin pannkoogi ja mälusin pikalt … Taadiköbile mu vastas toodi Jägermeistrit. Ta ei kiirustanud. Tema käed värisesid. Need olid kortsus nagu nahkkindad … nagu ema käed (haigla, kliister) …
Püüdes kirja unustada, mõtlesin ma visalt sellest, et see viks hiinlanna pitsilise põllega on juba harjunud nende muumiatega, kes siin igal õhtul käivad. Harjunud neile naeratama. On igaüht tundma õppinud. Teab, kuidas ja kelle ees kummardada, kui valjusti kummalt poolt rääkida, mida ja kuidas oma füsiognoomiale manada ja, mis peamine, kui kiiresti või aeglaselt seda kõike teha. Kindlasti pani ta tähele, kuidas nad tasahilju kadusid. Kindlasti oli ta õppinud sellest mitte välja tegema. Kindlasti ta isegi ei mõelnud sellest. Lihtsalt unustas. Vaat see on alles tõeline unustus! Kui sind unustatakse nõnda … Siis on küll kõik! Unustataks mind kah niimoodi!
Kõik saab kustutatud. Kõik saab unustatud. Kõigele saabub lõpp … kirjutas ema. Vanade majade rusudele ehitatakse uut hiiglasuurt panka. Elu on halastamatult julm. Julm ja ebaõiglane …
Põrnitsedes altkulmu vanamehe värisevaid käsi, mõtlesin ma pingsalt …
Enne meie ilmumist sellele armetule
Kas surnud või peast segi läinud! Surnud või hullud! – ingl k.
