Müü kahe eest, ära ahnitse!” käis Hanuman peale. „Pärast ei anta sedagi!”
„Ma tean, mida teen,” jäi Mihhail endale kindlaks. „Natuke värvi, panen stereosüsteemi sisse ning läheb kolme ja poolega! Prügilast võiks veel uuemaid istmeid otsida, armatuurlaua … Need on pisiasjad, kuid kaubanduslik välimus … Žen, tõlgi talle! Ta ei jaga autodest sittagi,” nähvis Mihhail vastu ja sõitis prügimäele, mere äärde oma pagana nukuga, seejärel platsile müügi osas kokku leppima, tuli tagasi mingite paberitega.
„Informatsioon saare kohta,” teatas ta tähtsalt ning me kõik pidime aru saama, mis saarest nimelt jutt käib. Potapov rääkis, et ta on Langelandi kohta kõik välja uurinud, inimestega suhelnud, raamatukogust mingeid brošüüre kokku ahminud. Keegi oli talle öelnud, et seal on sadam, näkkab hästi, tursad ujuvad parvedes, saab paati rentida, ei maksa peaaegu midagi, kopikaid, ja üldse – hunnitu ilu! Veel jõudis Potapov teada saada, et seal juba elab üks venelane, Jaroslav, kellega me saime tuttavaks Avnstrupi transiitlaagris – ta ei elanud enam laagris, olla kolinud mingi kirikutegelase juurde. See inspireeris Mihhaili. Tema jaoks oli nüüd väga tähtis, et teda ei ümbritseks mitte laagriinimesed, vaid sellised, kes saaksid aidata tal juuri edasi ajada.
Jaroslav jõudis Mihhailile telefonitsi öelda kolm võtmesõna: loodus – sadam – prügimäed.
Potapov limpsas keelt ja hõõrus käsi …
„Seal on kõik odavam!” kinnitas ta mulle, kui me temaga järjekordselt Aalborgi sõitsime. „Langelandis on kõik palju odavam!”
Ma olin kindel, et see on täielik jamps.
„Miks küll ometi?”
„Jah, odavam,” rääkis ta. „Mõtle ise! Sadam! Saksamaale kiviga visata! Aga Saksamaal, tead ju ise, on kõik odavam! Ja saarele tuuakse sulle otse sadamast. Kala on odavam. Aga kala – see on tervis!”
„Noh, ja mis mul sellest?” küsisin ma temalt. „Mis mul sellest? Isegi kui seal oleks kõik tasuta …”
„No ma ei tea,” sattus Mihhail segadusse, „võiksid ju ka …”
„Mida ka?” ajasin ma teda ummikusse. „Mida ka?”
„Elada mõnda aega Langelandil …” ütles ta ebalevalt. „Tuleksid meiega kaasa, elaksid Jaroslavi pool … Ta küsis sinu kohta … Jaroslav ei ela tegelikult mitte päris Langelandil, vaid naabersaarel. Fyn on selle nimi. Ühendatud Langelandiga pika sillaga. Ta ütles, et see on Taani kõrgeim sild! Ma siis mõtlesin: kui õige kimuks seal, ah? Ajaks ladva täitsa sassi … Ostaks puru, ah?”
Ja niiviisi kogu tee …
Mina ainult krimpsutasin nägu, vahtisin kõrvale, aknast välja: põllud … põllud …
Elada mõnda aega Langelandil … elada meiega… Tantsida tema pilli järgi ja rassida tema heaks nagu talus … Jajah, seda ta just tahtiski …
Me kuulsime mitu korda päevas, kuidas Mihhail laksutas keelt ja seletas kellelegi meie akna all:
„Langeland tähendab taani keeles pikka saart, said aru?”
Hanuman naeris ja rääkis:
„Ta hääldab Langelandi nii, nagu see oleks Long Island!”
Täpselt nii see kõlaski.
Mihhailil polnud minu sõidutamiseks enam üldse aega. Ta sai Kadeti ikkagi müügiplatsile või kurat teab kuhu sokutatud … Ma hakkasin sõitma koolibussiga, võtsin vihikud, tegin näo, et loen midagi õpikust, istusin Nepalino kõrvale ja me sõitsime, sõitsime, aga mina kinnitasin endale, et juhil on kama kõik, ta ei pane mind tähelegi; ja ikkagi kiikasin tema poole, tema aga näis kiikavat minu poole … ja niiviisi me sõitsime …
Aalborgi lähistel Visse laagris elas Otar, ma põikasin iga kord tema juurest läbi; ta oli veini ja vargustega lõpu teinud, luges piiblit ja filosoofiat, Dostojevskit, Rozanovit, Mamardašvilit … Tal oli palju raamatuid, nii palju, et nad olid sõbraga voodid, öökapid, kapikesed välja visanud; neil polnud lauda ega toole, magasid põrandal madratsitel ja nende ümber olid raamatud, köited. Tema sõber Arto oli samuti varguste ja kõrrega lõpu teinud, nad pidasid üheskoos paastu ja hoidsid teistest eemale. Otaril oli minu nägemisest alati hea meel; ta kutsus mind sisse, tegi teed, me istusime põrandal, jõime teed, vestlesime … Ma olin talle nii mõndagi võlgu, kuid tema ei tahtnud sellest midagi kuulda, kallas lihtsalt teed juurde, küsis, kuidas mul läheb, kuidas Hanumani käsi käib, pajatas lugusid, mis ringlesid laagreid mööda … jõudis sujuvalt oma filosoofia juurde, rääkis, millised imelised nägemused olid teda külastanud … Tõeline visionäär! Sellal, kui ma pahandusi otsides olin niisama jõlkunud, oli Otar teinud uskumatuid avastusi. Ma istusin ja kuulasin – see oli luule, ehtne luule! Seda, mis ta rääkis, polnud vaja tingimata uskuda, ta ei püüdnudki veenda. Kiitsakas, paastust vaevatud, oli ta lakkamatult otsingul, esitas endale küsimusi, vaidles iseendaga – ma vaatasin teda ja mulle näis, nagu viibiks ma spiritismiseansil. Kui ta põlema läks, paistis ta maniakina; ta purskas oma kaalutlused minu peale välja ja vaatas mulle silma, hoides hinge kinni, otsekui oodanuks: mis juhtub …? kas ma jään elama või lendan tükkideks, suutmata välja kannatada Tõe kuma …? Ma jõin teed ja kuulasin ning hiljem läksin omi asju ajama. Tuli pikalt kõmpida, nelikümmend minutit piki maanteed kesklinna … vihma ja tuulega … läbi magalarajooni, kus nuuskisid kurdi noorukite parved … sukeldusin kangialustesse, tegin hoovides haake …
Viimasel korral ei leidnud ma Otari laagrist eest ja otsustasin, et astun läbi tagasiteel. Linnas valdas mind kummaline lahkuminekutunne. Vihm tihkus vanainimeselikult haledalt, kiriku varikatuse alt hüüdsid mind tuttavad narkomaanid Lars ja Bent. Räsitud ja väga unised. Nad olid vihma eest varju läinud … ja varjasid veel midagi. Mõtlesin juba käega lüüa, mööda minna, kuid miski hoidis mind tagasi ja ma astusin ligi.
„Kuidas käbarad käivad, mees?” küsis Lars õõtsudes. „Kõvera juurde või sealt tagasi? Nali, nali … Mina oma nina teiste asjadesse ei topi …”
Tundsin piinlikkust. Seletasin, et ühed panid rahad kokku … Nad peatasid mind: pole vaja midagi seletada.
Vintsutatud, murelikud; mõlemad olid kõrre otsast ammu maha roninud, kuid tõmbasid hoolsasti heroiini ning me Hanniega olime paar korda nende seltsis pidu pannud. Nende juures oli kohutavalt must … Nad sigitasid alailma prahti. Ka varikatuse alune oli juba ära trambitud, konisid täis loobitud, täis sülitatud … salvrätinutsakud, piletiräbalad …
Nad ei tahtnud minust mitte midagi. Palusid lihtsalt, et seisataksin. Lõid aega surnuks. Küsisid, kuidas Hanumanil läheb, rääkisid, et üks nende sõber on jälle hullarisse pistetud, keegi sai juba välja ja kukkus kohe reanimatsiooni, seda ja teist … Nad olid loiud, peaaegu nartsud, tuul kompas nende riideid, justkui tilbendaksid need riidepuudel mõne kaupluse sissepääsu juures.
„Sa sõidad kuhugi ära? Rohkem me sind ei näe?” küsis järsku Bent ning mu hinge puges rahutus, tundsin ühtäkki, et jah, sõidan ära, ning üle selja jooksid külmavärinad.
„Kust sa seda võtad?” küsisin.
„Juua tahad?” küsis Lars, langetades pilgu oma jalge ette: seal seisis kott. Ta kükitas maha ja tegi selle lahti: pudelid, pudelid … Nad olid juba kõigist matti võtnud peale ühe, mida hoidsid müügiks või haši vastu vahetamiseks. „Tunnistan, et mul jäi ka selline mulje, et sa sõidad ära …”
Ma võtsin lonksu
