läbi, roomas mööda roostes autokeresid nagu põrnikas metallist sipelgapesas, tehes nägu, et otsib midagi, mis võiks tapetud Kadeti muuta vastsündinud Fordiks, soris pagasiruumides, lootes leida midagi väärtuslikku.
„Mine tea,” sosistas ta, „unustasid, ajasid siia ja unustasid …”
Tema taskulambi kiir viskles pimeduses. Vihmamantel sahises. Mina ootasin kannatlikult. Ta katkus miskit armatuurlauast välja ja me lahkusime.
Roolis olles patras ta alailma mingitest eitedest. Olla omale leidnud venelanna, kes elas taanlaste juures, teenis lisa, toimetas seal midagi, sonkis sõnnikus ja istutas lilli aknalaudadele, pügas põõsaid. Mihhail viis teda mere äärde, nad jõid odavat veinilurri ja seal ta keppis teda. Kurtis, et nüüd on koguni kuidagi kurb meel ära kolida … Olla harjunud …
Me parkisime auto elutule põiktänavale, ma palusin tal oodata, ta püüdis mulle sappa haakida, isegi jälitas, kuid mul õnnestus ta vaevata maha raputada. Tagasiteel ostsin ma pudeli õlut, katsudes omale rohkem peale ajada, et hašilõhna tappa, kuid tema haistis ikkagi.
„Kõhvisid või?” küsis ta. „Kõhvisid, jah?”
Murdnud endale tagasihoidliku tükikese, andis Hanuman ülejäänu Jahnile. Võttis Mihhaililt bensiinitšekid, pani liitrid ja kroonid märkmikusse kirja, tuletas meelde:
„Michel, sa oled meile ikka veel võlgu … Kas sa panid ikka auto müüki …?”
Mihhail ei vastanud midagi, torises, paugutas uksi, kolistas saabastega; Hanuman muigas.
„Ma ei lase tal käest lipsata. Võid selles kindel olla! Ma kasutan teda täiega ära, tõmban iga krooni välja … ja afgaanidest samuti,” rääkis ta, siis aga küsis: „Aga miks sa niimoodi õlle järele haised?”
Ma seletasin …
„Kas sa siis läbi Kvickly12 parfümeeriaosakonna ei taibanud minna? Oli vaja õlut osta?”
„Kas ma ei või omale õlut osta?”
„Võid,” ütles tema. „Kuid pole vaja seda endale peale kallata ja haiseda! Osta oma õlu ja astu parfümeeriaosakonnast läbi! Ära ole loll, Euge! Einoh, sa vaata teda, vaata seda klouni!” ütles ta, vaadates läbi ribikardinate, kuidas Potapov seebitab oma Kadetti. „Ta isegi ei pese autot mitte niisama, vaid justkui oleks see meeldiv vajadus.”
Ma astusin akna juurde. Potapov pesi autot – tema liigutustes oli tunda võidurõõmu.
Kõik laagriasukad hakkasid Mihhaili vaatama teise pilguga, allasurutud kadedusega, kalgi tigedusega. Mitu korda päevas etendusid meie akna juures ühed ja samad idiootlikud dialoogid.
„Moving, my friend?” küsisid temalt albaanlased.
„No moving! House! House!”
„House? Deport?” küsisid need. Potapov võttis tuld:
„No! Fuck deport! Living in house!” Ning lisas põgenike jaoks sakraalse: „Just like a normal human being.”
Kurdid küsisid imestades:
„Positive, my friend?”
„No yet!”13 vastas Mihhail.
Ääretult kimbatusse aetud albaanlased ja kurdid kratsisid habemeid, pidasid omavahel aru, seejärel püüdsid välja uurida, mis nipiga tollel sihuke asi üldse õnnestunud oli, ja üleüldse, mida see tähendada võiks. Mihhail rääkis neile tähtsalt, et ta saatis kirju Direktoraati ja saavutas nüüd selle, mida tahtis. Lisas kohemaid juurde, et tal pole aega: palju tegemist, palju tegemist … Hüppas püsti ja marssis asjalikul sammul oma tuppa, pakkima asju, asju, nii palju asju!
Aršak püüdis detaile välja nuuskida; eks temalgi tekkis kibe tahtmine majja kolida. Ta läks koguni näost halliks ja kuivas kuidagi nagu kokku, kui sai teada, et Potapovile kukkus sihuke õnn sülle. Ta kaotas meelerahu, justkui teisele oleks too maja kingitud. Aršak ei saanud enam oma varastatud dressides mööda bildingute koridore edasi-tagasi patseerida, see ei rahuldanud teda enam. Ta ei saanud enam minna kallite kingadega õue, heita jala õla kõrgusel aiale ja imetleda sellises ebaloomulikus poosis, kuidas varastatud king päikese käes läikleb. Enam ei saanud ta lihtsalt niisama kohvikusse minna T-särgi peale tõmmatud kaheksakümmend kaheksa kilo kaaluva krutsifiksiga. Enam sellest kõigest ei piisanud. Kõik need kahtlemata suurte saavutuste ja ülimate inimlike omaduste tunnistused kahvatusid niipea, kui Aršak sai teada, et kompjalgne paks venelane oli saanud mingi nipiga õiguse elada omaette majas. Ennekuulmatu lugu! Kõik on kenasti latrites nagu lojustele kohane, siis aga võetakse üks sealõust ja lastakse majja! Kus on õiglus? Mille poolest ta teistest parem on? Mille eest järsku säherdused privileegid? Nüüd käi kasvõi Cardini pintsakus, mis sest enam kasu! Milleks sulle head rõivad, kui sa elad sihukeses peldikus?!
Meie Hanumaniga puhusime suitsu lakke, jõime teed, aga Potapov akna taga muudkui pesi-nühkis autot, valmistas seda müügiks ette, rääkis naisele (ja mina tõlkisin Hanumanile):
„Aršak võib end kasvõi üleni kulda täis riputada, kes seda tema kulda selles lutikapesas näeb? Mida see muudab? Nagu oli enne tühi koht, nii on ka praegu! Ja nad kõik … Kõik! Meie sinuga, Maša, kolime nüüd majja elama ega näe neid lõustu enam kunagi. Hakkame lõpuks elama nagu valged inimesed! Kujutad ette, hommikul lähed kööki ja seal pole ühtegi araablasemolli! Mitte ühtegi neegrisiga! Mitte ühtegi lojust! WC hakkab meil olema ilma lompideta. WC-pott, millel situvad valged inimesed, aga mitte musta persega pärdikud. On algamas hea aeg. Ma kohe tunnen, et algab valge triip. No kaua sa kannatad? Me ootasime seda nii kaua. Tundub, et tunneli lõpus paistab valgus … Kõigepealt maja ja hiljem saab ehk ka ajutise elamisloa, positiivi. Maja on esimene samm positiivi suunas.”
Hanuman pööritas silmi:
„Naiivne lollpea … Võhiklik idioot …”
Lõpuks anti Potapovitele teada, et nad hakkavad elama Langelandi saarel. Mihhail sai väljaprindi koos kaardiga, millel maja oli kujutatud rasvase punase täpina; väiksem täpp oli bussipeatus, selle juurest jooksis maja juurde punane looklev punktiir – teekond, mis tuli läbida jalgsi.
Hannie lõi lahti oma atlase. Nähtavasti pidi Potapov nüüdsest elama Taani kõige pikema saare servas. Vaatasime märget – kaitseala. Otsustades hõredate joonte järgi kaardil, ei liikunud nendel kõlvikutel isegi mitte bussid. Karukolgas! Üks viletsake viib su sadamasse, lõpp-peatusse, aga edasi pead ise litsuma. Hanuman vaatas kaardi mõõtkava ja avaldas kahtlust:
„Ivan ja Maria, jah, nemad kõnnivad selle maa ära. Ja ka Liza tatsab ära. Kuid Michel,” sõnas Hannie muigega, „Michel vaevalt … ta on nii rasvas …”
Ma nõustusin, köhatasin rusikasse.
„Michelil on nii lühikesed jalad …” jätkas Hanuman. „Viis ja pool kilomeetrit jala …”
Kuid Mihhail oli rõõmus nagu laps. Ta pakkis kohvreid, sidus kompse, leppis kokku veofirmaga.
„Punane Rist maksab kõik kinni!” rääkis ta käsi hõõrudes. „Ülevedu on täiesti tasuta. Riik plekib kinni!”
„Sõidad ära?” küsis Hanuman sapiselt. „Me tunneme juba sinust puudust! Ütle, millal täpselt? Ütle mulle kuupäev, värdjas! Kas
Taani supermarketite kett, kus on rikkalik kaubavalik.
Kolid, mu sõber? – Mitte kolima! Maja! Maja! – Maja? Deport? – Ei! Kuradile deport! Elu majas! Nagu normaalne inimene. – Positiiv, mu sõber? – Ei veel! – vigane ingl k.
