oleks ta seda terve elu teinud. Selline sundimatus kahekümneaastase tütarlapse puhul, kes enda jutu järgi kunagi näitlejatööd polnud teinud, oli imekspandav. Kuid Abe teadis, et selles ametis on anne rohkem väärt kui ükskõik milline koolitus.
Kõige enam hämmastas Abe’i Lizi ümberkehastumise oskus. Kui ta tütarlast esimest korda nägi ja palus lugeda Ilusa Helena monoloogi tema uuest näidendist “Paris”, märkis ta endamisi, et tütarlaps näeb päris kena välja. Heledate juuste ja hapra figuuriga oli ta kannatava kaunitari osas veenev. Kuid tema näidendites oli küllaga teisigi kangelasi – kirglikke, pööraseid, tundelisi, võimelisi oma eesmärgi saavutamiseks maailma purustama. Abe oli veendunud, et Liz nende osadega toime ei tule.
Kuid esimene roll, Medeia, naine, kes sooritab kuriteo mehe armastuse pärast, tõestas Lizi võimet tundmatuseni muutuda. Kuhu kadus nõtke, heldimapanev, pisaraid valav tüdruk? Hull fuuria rabeles laval, justkui oleks Lizis leidnud koha deemon, tasus tal vaid musta parukat proovida.
Ühesõnaga, ta surus Silvia püsivaatajate mälust kiiresti välja. Talle tekkisid austajad ja Kirk Ruppert jäi pika ninaga. Noormeest pidid lohutama vaid embused ja suudlused laval, rohkem ei saanud ta midagi.
Poolteise aastaga Abe Doreeni teatris õppis Liz vähem, kui ta oleks kogenenuma lavastaja käe all õppinud. Kuid ta lõpetas meeleheitliku vehkimise kätega ja mööda lava jooksmise ning vähenõudlik vaataja oli temaga väga rahul. Liz ise oli õnnelik. Tal oli nüüd huvitav töö, kindel sissetulek, katus pea kohal ja võimalus igal õhtul meelt lahutada. Midagi muud ta ei nõudnudki.
“Te mängisite täna eemaletõukavalt!” rõhutas Abe, sisenedes improviseeritud garderoobi, mis oli paigutatud dekoratsioonilao ja kostüümikappide vahele.
See oli tilluke, lämbe, akendeta tuba aukuvajunud diivani, paari kipaka tooli ja tohutu trümooga, millel ühe jala asemel oli tellis. Trümoo ees oli väike ümmargune keerdtool, Lizi eraomand. Talle meeldis sellel peegli ees keerutada, meigipintsliga mööda nägu tõmmata ning kujutada väljapaistvat näitlejannat, keda väljapääsu juures ootab austajate ja reporterite summ.
Loomulikult fantaseeris ta vaid siis, kui grimmitoas kedagi teist ei olnud. Seda juhtus kahjuks harva. Näiteks praegu oli peaaegu kogu trupp kokku kogunenud, et kuulata Abe järjekordset epistlit. Mõni oli saanud koha diivanil, osa istus põrandal, aga Liz troonis primadonnana oma toolil.
“Olite täiesti alla igasugu arvestust!” märatses Abe. “Ma ei mõista, kuidas vaatajad suutsid lõpuni vastu pidada!”
Liz haigutas vargsi. Iga kord üks ja sama. Näidend oli Abe’i jaoks alati täielik kannatuste rada. Talle tundub, et näitlejad moonutavad meelega mõtet ja ajavad sõnu segi, teevad vigu, nagu näiteks Kirk, kes esitas terve monoloogi seljaga vaatajate poole. Aga nad ju püüavad. Samas, kas on meeldiv mängida kümnele vaatajale, kui sinu töötasu sõltub täielikult käibest? Seesama Kirk võib olla rahulik, sest ta müüb salongis autosid ja saab komisjonitasu, aga mida tema peab tegema? Kas tõepoolest saama mingi rikka ja paksu mehe sõbrannaks?
Liz tõmbus turri. Ta teadis, kes oleks nõus teda üleval pidama. Näiteks mister Griffin, linna apteegiketi omanik. Kui mitu korda on ta teda õhtust sööma kutsunud ja vihjanud, et on nõus noort annet aitama. Aga endal on naine, neli last ja suur soolatüügas ninal. Brrr!
Liz itsitas vargsi, meenutades, kui elegantselt ta ligitükkivast mister Griffinist oli vabanenud. Kuid kergemeelne naer pälvis Abe’i tähelepanu. Mitte ainult tähelepanu, vaid ka raevu.
“Aga sina, Liz!” hüüatas ta. “Sinult poleks ma midagi taolist oodanud!”
“Milles asi?” oli Liz nördinud. “Ma ei unustanud ju midagi.”
“Seda küll, sa olid nagu alati suurepärane,” noogutas Abe, “ja nagu alati, kiikasid sa saali! Mitu korda peab sulle ütlema, et publikut vaadates läheb sul sassi!”
“Ei lähe!” porises Liz.
Ta teadis, et Abe’il on õigus. Ta peab mängima vaatajatele, vaatama nende poole, mitte aga neid uurima. Kuid viimasel ajal tundus talle huvitav silmitseda inimesi, kes olid näidendit vaatama tulnud. Nende riietus, näod, toit, mida nad endaga kaasa tõid, et seda etenduse ajal süüa – Abe isegi lubas seda, et vaatajaid juurde meelitada –, kõik oli allutatud detailsele uuringule. Huvitav, kuidas tal senini pole segi läinud? See tuleb lõpetada. Abe rebib ta tükkideks, kui ta näidendi vussi keerab.
Iga kord lubas Liz endale, et keskendub ainult tekstile ja partneritele. Kuid mäng ei neelanud kogu tema tähelepanu nagu poolteist aastat tagasi. Sõnad olid niimoodi tema alateadvusesse sööbinud, et Lizil polnud vaja meenutada, mida lausuda järgmisel hetkel, sest huuled ja keel tegutsesid omaette. Järelikult oli tal nägude jälgimiseks hulgaliselt vaba aega. Huvitav ju, kes tuli teda sel korral vaatama?
Liz naeratas hiljukesi, püüdes mitte silma torgata Abe’ile, kes parasjagu tegi pihuks ja põrmuks üht teist näitlejat.
Täna oli Lizil vedanud. Vaatajate hulgas oli üks inimene, kelle nägu oli võimatu mitte vaadata. Liz nägi teda esmakordselt. Samasugune mustajuukseline nagu Kirk, ainult veelgi tumedam. Liz ei näinud üksikasju, selleks istus tundmatu liiga kaugel, kuid talle jäi mulje, et mees on väga nägus. Ta erines hämmastavalt kõigist teistest teda ümbritsevatest inimestest. Tundub, et temast paremal istus õgard Jacob Brahms, nii paks, et vaevu mahtus pingile. Nagu alati, näris Jacob krõpse ja ragistas ilmselt kõvasti. Lizil õnnestus märgata, kuidas tundmatu temast rahulolematult eemale nihkus.
Liz tabas end mõttelt, et oleks huvitav seda meest lähemalt uurida. Huvitav, mida ta Phoenixis teeb ja miks oli ta tulnud vaatama pseudogooti etendust? Kuid oleks rumal lausa lavalt talle küsimustega kaela sadada. Liz oli juba korduvalt jõudnud veenduda selles, et elementaarset uudishimu tema poolt hindavad mehed nagu kutset tutvuse pikendamiseks romantilisemas kohas.
Järsk koputus uksele katkestas tema mõtisklused ja Abe’i sõnamulina.
“Kes seal on?” hüüdis ta ärritunult.
Koputus kordus. Abe pidi ukse juurde minema ja isiklikult selle avama. Arvestades tema majesteetlik-solvunud ilmet, ootasid kutsumata külalist ees ebameeldivused. Sest otsekohe puistab “lageda taeva all oleva teatri” pea kogu oma õiglase viha õnnetule sissetungijale.
Kõik olid imestunud, kui Abe pärast ukse avamist ja selle taga seisvat inimest nähes tõmbus krimpsu nagu õhupall, millest on õhk välja lastud.
“Kuidas saan kasulik olla, härra?” pobises ta pugejalikult ja kõik mõistsid, et nende tagasihoidliku garderoobi uksele oli koputanud tähtis isik.
“Soovin rääkida miss Moradoga,” kostis mehe võimukas hääl. “Ta mängis täna Ariadnet.”
Lizil jooksis üle keha meeldiv külmavärin. Mitte ühelgi tema tuttaval ei olnud sellist kütkestavat käskiva intonatsiooniga häält. See inimene oli kindlasti harjunud kamandama. Abe Doreen, kes harilikult suhtus väga karmilt Lizi austajatesse, kartes, et ta kordab Silvia tegu, ei julgenud piiksatadagi.
“Ta on siin,” suutis ta endast vaevu välja pigistada. “Astuge sisse!”
Liz turtsatas rusikasse. Ta soovis näha inimest, kes ühe lausega suutis Abe’i niimoodi hirmutada. Abe astus kõrvale ja intrigeeriva hääle ja võimuka käitumisega isik sisenes tuppa. See oli sama mees, kes oli näidendi ajal tema tähelepanu köitnud.
Mehe ilu suhtes polnud ta eksinud, ta oli nii kena, et hing jäi kinni. Näo korrapärased jooned olid veatud: kõrge sile laup, korrapärane kühmukesega
