te minult ei küsinud, mida ma tahan?” ütles ta solvunult, kui ettekandja oli lahkunud.
“Ma ei usu, et oleksite võimeline adekvaatset valikut tegema,” kehitas mees õlgu.
Liz vihastas tõeliselt. Milline kummaline viis tütarlapse eest hoolitseda! Kui mees loodab, et sellise käitumisega avaldab ta talle muljet, siis eksib ta rängalt! Raha huvitab teda vähe, kui sellega ei kaasne hea süda ja austav käitumine. Ta on harjunud sellega, et temaga kurameeritakse, mitte ei solvata asja ees, teist taga.
“Aga mina arvan, et te käitute matslikult,” lõikas ta ja pööras end ära.
See ei takistanud teda märkamast imestust, mis vilksatas tundmatu silmis. Mees vaatas tütarlast nii, nagu poleks ta suutnud endale selgeks teha, mida too endast kujutab. Samas, kui Liz väsis midagi üle õla uurimast ja pilgu tagasi pööras, oli mehe näol ikka sama ükskõikne ilme.
Võiks end vähemalt esitleda, mõtles Liz ärritatult. Istub nagu täispuhutud kalkun ja arvab, et ma sulasin sel hetkel, kui ta mind Astoriasse kutsus. Idioot!
Tal polnud vähimatki ettekujutust, millest sellise inimesega rääkida ja ta palus endamisi, et söök kiiremini toodaks ja tal oleks millegagi tegeleda. Kuid ebaviisakas härrasmees ei kavatsenud rohkem vait olla.
“Kuidas te sellesse teatrisse sattusite?” küsis ta pärast mõningast pausi.
Liz ei suutnud naeratust tagasi hoida. See mees ei erinenud millegagi teistest, vaatamata ilusale näolapile ja puuduvatele kommetele. Ja ta võib kaua tahes ükskõiksust teeselda, tema teab, et mees on suremas uudishimust temast rohkem teada saada.
“Mind kutsus siia Kirk,” selgitas ta. “Nii umbes pool aastat tagasi.”
“Kes see Kirk on?”
Minu peigmees, oleks tütarlaps tahtnud vastata, et jälgida oma kaasvestleja reaktsiooni. Samas said terve mõistus ja tõearmastus võidu.
“Minu sõber. Ta töötab autosalongis ja vabal ajal mängib teatris,” vastas Liz väärikalt. Las näeb, et tal on korralikud sõbrad. “Täna mängis ta Theseust.”
“Ah see mustalokiline iludus!” turtsatas mees.
Liz plaanis solvuda, kuid tundmatu ei andnud talle selleks aega.
“Mida te peale teatris mängimise veel teete?” esitas ta järgmise küsimuse.
“Mitte midagi,” kehitas Liz õlgu.
Ta oli kindel, et nüüd tuleb tal üksikasjalikult selgitada oma suhteid Kirkiga. Kuid ilmselt on armukadedus tundmatu jaoks võõras teema.
“Millest te siis elate?”
“Abe maksab mulle.”
“Austajad ilmselt aitavad ka,” lõpetas mees tema eest.
Lizi näole tõusis puna. Mehe toon ei jätnud mingit kahtlust selles, mida ta silmas peab.
“Teate mis, härra!” hüüatas tütarlaps. “Käige kus kurat oma luksuslike restoranide ja lollakate küsimustega. Ma ei maga meestega raha eest, kui te seda teada tahate. Ja teil pole absoluutselt millelegi loota!”
Liz hüppas püsti, olles valmis solvajale rusikatega kallale minema. Tal oli päris ükskõik, et nende lähedal oli tardunud mitte millestki aru saav ettekandja kandikuga. Las kogu restoranitäis rahvast vaatab neid ja kuuleb, mida ta sellele liiale läinud häbematule mehele ütleb!
Tundmatu vaatas hämmeldunult vihaseks muutunud tütarlast.
“Vabandust, Liz,” pomises ta tõustes. “Ma ei tahtnud… ma ei mõelnud…”
Kohmetus ilmnes nii väljendusrikkalt mehe ilusal näol, et tütarlaps tundis oma õiglast viha ühe hetkega lahtumas.
“Olgu,” pomises ta uuesti toolil istet võttes. “Ma ägestusin.”
“Te mõistsite mind lihtsalt valesti,” lausus mees rahustavalt, andes ettekandjale märku.
Too lähenes lauale ja hakkas taldrikuid lauale asetama. Lizil oli pisut ebamugav, kuid vaadates ettekandja tundetut nägu, otsustas ta mitte muretseda selle pärast, et too oli tema raevu tunnistaja.
“Saate aru, mul on põhjust teie elu vastu huvi tunda,” hakkas tundmatu rääkima, kui ettekandja oli lõpuks laua juurest eemaldunud.
Liz pomises midagi endale nina alla. Ta ei olnud nii uudishimulik, et ignoreerida imetlusväärset toitu, mis tema ees oli. Lihast levis sellist aroomi, et võttis sõnatuks!
“Mu nimi on Alexander Nayotos ja ma sõitsin Kreekast siia spetsiaalselt teiega kohtuma.”
Liz teritas kõrvu. Rodgers oli nimetanud teda kuidagi teisiti. Ilmselt ta lihtsalt kuulis valesti. Kreeklane? Sellepärast tunduski mehe näovärv talle kahtlane. Niimoodi päevitada pole võimalik, vedele või terve aasta rannas. Tasapisi jõudis temani lausutu mõte. Ta neelas kiiresti tükikese liha, mida oli mälunud, ja tegi suured silmad.
“Et mind näha?”
Liz hakkas valjusti naerma. Mees noogutas. Tema näol polnud naeratuse jälgegi.
“Te olete naljamees,” raputas Liz pead. “Kas on ikka vaja sellist asja välja mõelda? Olen oma elus palju naljakat kuulnud, kuid teie ületate kõik.”
“Öelge mulle, miss Morado,” Alexander pani kahvli kõrvale ja kummardus tütarlapse poole, “kas te kunagi tõsine ka olete?”
“Ainult siis, kui purjus olen,” vastas neiu naljatades, kuid märgates, et tema kaaslase kannatus on katkemas, eelistas vait jääda.
“Ma sõitsin Kreekast siia, et teid üles otsida,” ohkas Alexander. “Ja oleksin tänulik, kui mind katkestamata ära kuulaksite. Olen siin Constantin Demetriose, kõige tuntuma Kreeka ärimehe palvel. Teile ei ütle see nimi ilmselt midagi.”
“Just,” noogutas Liz. “Esimest korda kuulen.”
“Seda ma arvasingi.”
Alexander jäi mõttesse ja jõi pokaalist pisut veini. Liz märkas, et ta ei söö peaaegu mitte midagi. “Pean teile teatama, et härra Demetrios on teie isa.”
“Mida?”
Tütarlaps hakkas köhima, olles toidupala kurku tõmmanud.
“Härra Demetrios on teie isa,” kordas Alexander. “Kui te seitsmekuune olite, viis ema teid Kreekast Ameerikasse oma sugulaste juurde ja varjas tõtt teie päritolu kohta.”
“Miks?”
“Seda on parem temalt endalt küsida,” muigas Alexander. “Küllap oli tal selleks põhjust. Ta läks teie isaga kõvasti riidu ja otsustas temalt ära võtta võimaluse teiega kohtuda.”
Liz kuulas ettevaatusega. Mingisugune uskumatu lugu isast, kes elab Kreekas. Vähe tõenäoline. Kui saaks aru, millist kasu saab sellest see inimene, kui ma teda usun.
“Ma tean, et teil ei ole kerge mind uskuda,” noogutas Alexander tema mõtteid lugedes. “Kakskümmend aastat olete harjunud end sajaprotsendiliseks
