Elizabethi ja tütarlapsel oli kahju, et ta on nii sarnane oma kergemeelse emaga.
Seda muuta polnud Lizi võimuses. Ta võis vaid vanduda, et ei astu kunagi Elizabethi jälgedes. Tütarlaps tõrjus stoiliselt kahemõttelised ettepanekud, mis talle igast küljest sadasid. Ta ei lubanud mingeid vabadusi ja tõrjus kiusatust võtta järgmiselt tema ilu austajalt vastu mõni dollar. Liz andis meestele mõista, et tema poolt pole millelegi loota.
Vahel, kui ta oli eriti kurb ja üksildane, unistas Liz armastusest. Kindlast ja õrnast mehest, kes armastaks teda niisama, lootmata midagi vastu saada. Ta oli kindel, et midagi sellist ette ei tule. Liiga vähe oli tema elus olnud armastust, et uskuda selle olemasolu. Kõik ümberringi püüdsid teda ära kasutada ja ta pidi olema kaval ning nutikas, et õigel ajal lõksu vältida.
Kui Liz vanemaks sai, omandas ta peene meeste ärakasutamise teaduse. Selgus, et nende nõrkustel mängides võib midagi vastu andmata paljutki saavutada. Võis vastu võtta kutseid õhtusöögile, kuid mitte jätkata õhtut palju intiimsemas olukorras. Võis vastu võtta kingitusi, kuid mitte tunda end nende eest võlgu olevat. Võis lubada mehi talle teeneid osutada, kuid mitte lasta neil autasu loota.
Nii oli palju mugavam elada. Liz oli ettevaatlik ega läinud kunagi liiga kaugele. Ta ei koketeerinud avalikult ega lubanud midagi. Nendega, kes varjamatult tema heakskiitu taotlesid, püüdis ta mitte suhelda. Talle olid rohkem meele järele tagasihoidlikud heast perekonnast pärit noored inimesed. Liz lubas neil endale külge lüüa, aga ilma rumalusteta.
Paar korda ta peaaegu armus. Esimese nimi oli Roger Miles, Colsteri linna, kus Liz oli elanud oma kaheksateistkümnendal eluaastal, linnapea poeg. Liz töötas kohalikus baaris ettekandjana ja vaene Roger armus temasse esimesest pilgust, kui ta mehele külma õlut tõi. Noor Miles oli vaid aasta Lizist vanem, heledapäine ja roosapõsine. Keerubinäoke ja meeletu armastus, millest Roger igal võimalusel teada andis, mängisid oma osa. Lõpuks otsustas tütarlaps anda oma südame, käe ja kõik, mis selle juurde käib, valituks osutunud õnneseenele.
Kõigele sellele, mis südame ja käe juurde käis, Ro-ger vastu ei vaielnud. Kuid ei midagi enamat. Tema range ema oli šokis, saades teada, et Roger on võtnud plaani abielluda baari ettekandjaga. Väga energiliste väljendite saatel anti talle mõista, et selle tüdruku jalg üle nende, väga lugupeetud Miles’ide maja läve ei astu. Roger oli piisavalt rumal, et selgitada seda kõike Lizile ja teha ettepanek võtta endale mugav korter armuasjade ajamiseks.
“Sul ei saa millestki puudus olema, mu kallis,” teatas ta.
Roger Miles ei mõistnud vist seniajani, miks Liz talle kõrvakiilu andis ja autost välja hüppas.
Liz sai kurjaks, kuid mitte eriti. Rogeri mammi tunded olid Lizile mõistetavad. Kust peaks missis Miles teadma, et baari ettekandjate maine on palju parem kui paljudel kombekatel linna tütarlastel? Muide, järele mõeldes tuli Liz järeldusele, et on isegi tänulik oma ebaõnnestunud ämmale. Too aitas tal mõista, et Rogeri armastus polegi nii tugev. Ja oli see üldse armastus, mitte tavaline kiindumus, millega Liz nii palju oli oma lühikese elu jooksul kokku puutunud?
Teine mees, kellesse Liz peaaegu armus, oli mingil määral kuulus Kirk Ruppert. Liz oli Phoenixisse kolinud kaks kuud enne temaga kohtumist. Seekord oli ta piisavalt raha kogunud, et mingi aeg mitte töötada ja elada oma lõbuks. Vaikne Phoenix haaras teda oma aeglase elurütmiga ja Liz otsustas siin paigale jääda. Autosalongi, kus Kirk müügiagendina töötas, tõi tütarlapse soov autot üürida. Abivalmis mister Ruppert keerles kauni kliendi ümber pool päeva. Oo, ta mõistis kohe, et siit suurt kasu ei saa. Kuid pisike oli kuradima veetlev ja Kirk, tuntud seelikukütt, nautis ette maiseid rõõme, millega Liz ta tema armastusväärsuse eest üle külvab.
Kuid Kirk tegi valearvestuse. Tütarlaps nõustus väga vastu tahtmist temaga õhtul kohtuma ja käitus nii väärikalt, et ta lõi esimest korda araks. Kuid Liz meeldis talle aina enam ja enam ning Kirk hakkas temaga kurameerima kõigi reeglite järgi. Ka Liz ei suutnud jääda ükskõikseks tema mustade kiharate, lahke naeratuse ega ka galantse tähelepanu vastu. Ta isegi otsustas endamisi, et on lõpuks leidnud oma unelmate mehe. Palju võib leiva teenimiseks mööda maad ringi hulkuda? Kas pole parem end sisse seada Phoenixi-taolises meeldivas linnas kalli inimese kõrval ning lasta tal enda eest hoolitseda ja mitte mõelda homsele päevale?
Kuid Kirk tegi andestamatu vea. Ta viis Lizi Abe Doreeni truppi ja otsekohe ei huvitanud ta Lizi enam. Tütarlapse uueks imetlusobjektiks sai teater. Miks armuda reaalsesse ellu, kui laval saab igal õhtul olla Fedra, Elektra või Aphrodite ise?
Liz, kes oma olemasolu püüdis mitmekesistada, oli suurest õnnest seitsmendas taevas. Kunagi enne polnud ta elu nii huvitav olnud kui praegu. Talle meeldis mängida erinevaid osi, meeldis olla tähelepanu keskpunktis. Phoenixis oli Liz piisavalt kuulus ja elanike tähelepanu toitis tema auahnust. Poolteise aasta jooksul Abe Doreeni teatris polnud tal kordagi tekkinud soovi teele asuda. See rahulik, kindlustatud olemasolu oli hulkur Lizile meele järele, sest kogu oma soovi muutuda sai ta realiseerida laval. Lisaks maksis Abe talle korralikult ja Liz, kes oli lapsest saadik harjunud tagasihoidlikult läbi ajama, leidis end täiesti kindlustatud olevat.
Ühesõnaga, ta oli õnnelik. Selle ajani, kuni tundmatu, kes nimetas end Alexander Nayotoseks, jultunult tema ellu sekkus.
“Olgu, oletame, et ma usun teid,” ütles Liz lõpuks. “Las see tundmatu Demetris…”
“Demetrios,” parandas teda Alexander.
“Demetrios,” kordas Liz talle alandlikult järele. “Olgu ta siis pealegi minu isa. Mul on väga hea meel teada saada, et ema mind kapsalehe alt ei leidnud.”
Liz naeratas, kuid Alexandri näos ei liikunud ükski lihas.
Täielik tüütus, otsustas tüdruk endamisi. Kuid ma ei saa absoluutselt aru, mispärast otsustas mu papake mind järsku meelde tuletada. Elas siiani murede ja sekeldusteta ning olekski võinud niimoodi jääda.
Alexander grimassitas. Milline viis ennast väljendada!
“Ühesõnaga, mida ta minust tahab?” prahvatas tütarlaps.
“Kas see tähendab, et isa soov oma tütrega tutvuda ei ole teie jaoks piisav?” muigas mees.
“Ma ei usu seda jama!” turtsatas Liz. “Tal on minult midagi vaja ja ma tahaksin teada, mida nimelt!”
“Härra Demetrios tahab teiega kohtuda,” ütles Alexander. “Ta palub teid enda juurde Stavrosi sõita.”
“Ta on hulluks läinud,” katkestas Liz, “kui arvab, et ma jätan kõik ja kihutan tema juurde jumal teab kuhu. Kui vana ta on? On see juba raugaea nõdrameelsus?”
“Härra Demetrios on kuuekümne kahe aastane,” vastas Alexander jahedalt. “Ja ma julgen teile kinnitada, et tema vaimsed võimed on palju paremad kui… enamikul selleealistel.”
Teil, tahtis ta ütelda. Liz ärritas teda oma käitumisega aina rohkem ja rohkem, kuigi alguses püüdis ta erapooletu olla. Kasvatamatu, ülekäte läinud tüdruk! Aga mida sellise ema lapsest ikka oodata! Päris kole mõelda, et selle häbematu kaela langeb uskumatult suur rikkus. Marcil on õigus. Ta pole seda ära teeninud!
“Teie isa on väga haige,” jätkas Alexander, “ja praegu tundub talle, et ta oli teie vastu ebaõiglane. Ta tahab teiega tutvuda ja oma süüd siluda.”
Liz süngestus. Ta oli lapsepõlves nii sageli unistanud isast, et too sai tema jaoks lausa muinasjutuliseks kujuks nagu jõuluvana või võimas ja jube Oz. Sellepärast tundus Alexandri ootamatu ilmumine millegi imelise ja teostumatuna. Ja ise on ta ka kuidagi ebareaalne.
