style="font-size:15px;"> “Seda peab veel tõestama,” turtsatas tütarlaps. “Ema rääkis, et isa hukkus autoavariis, kui ma titt olin. Tal oli millegipärast ebameeldiv isa meenutada. Ta andis mulle oma perekonnanime ning sõitis koos minuga Brigstowe’i, kus elasid kõik ta sugulased.”
“Hämmastav, et kakskümmend aastat tagasi võeti provintsilinnakeses probleemideta vastu üksik lapsega naine, kelle laps kandis tema nime,” lausus Alexander rahulikult.
Liz punastas.
“Ema sugulased on suurepärased inimesed!” hüüatas ta. “Neil polnud asja rumalate eelarvamustega!”
“Kas tõesti? Aga kui nad on nii suurepärased, miks te siis viieteistkümneaastaselt kodust ära jooksite?”
Liz hammustas huulde. Olukord oli tõsisem, kui talle tundus. See kahtlane vastupandamatu naeratusega tüüp oli midagi tema minevikust üles nuhkinud. See pole sugugi mingi juhuslik teatrikülastaja, kes on tema mängust vaimustuses. Asi on tunduvalt tõsisem.
“Kui te seda jama ajate selleks, et mind kiiremini voodisse saada, siis olete kõvasti mööda pannud!” prahvatas ta.
Alexander raputas pead. Imestus tema silmis kainestas tütarlast pisut. Tundub, et ta eksis.
“Mul pole plaanis… hmm… teid voodisse viia,” lausus mees leebelt. “Võite minu suhtes täiesti rahulik olla. Teiega kohtun ma eranditult oma ülemuse Constantin Demetriose soovil.”
Mitte kunagi varem ei olnud Liz sellist piinlikkust tundnud. Mees räägib tema nagu aruta plikaga! Võite minu suhtes täiesti rahulik olla! Sellist asja kuulda on pisarateni solvav. Kas ta mehele siis mitte raasugi ei meeldi?
“Laduge oma ülesanne välja,” porises ta kurjalt. Viha tõttu kadus tal isegi isu. “Mul pole plaanis siin teiega terve õhtu istuda.”
“Olgu. Härra Demetrios palus mul teid üles otsida. Ta tahab teiega kohtuda.”
“Mida!” karjatas Liz juba teist korda õhtu jooksul.
“Loomulik soov isa jaoks, kas te ei leia?” uuris Alexander külmalt.
“Ei, ma ei leia!” lõikas Liz. “Isegi siis, kui teie jutt vastab tõele, ei mõista ma, miks ma peaksin jätma siin oma korda seatud elu ja tegemised ning kihutama mingile täiesti tundmatule maale!”
“Kas amatöörnäitleja kolmanda sordi teatris ongi teie jaoks korda seatud elu?” küsis Alexander irooniliselt.
Et mitte rumalusi rääkida, hakkas Liz meeletul kiirusel sööma. Amatöörnäitleja! Milline vapustav oskus on sellel mehel teisi alandada.
“Ma ei tahtnud teid solvata, miss Morado,” ütles Alexander pehmemalt, kuid tütarlaps isegi ei vaadanud tema poole. “Loomulikult on teil õigus omamoodi elada. Ma tahtsin teile lihtsalt öelda, et võite täiesti vabalt endale ühe väikese reisi lubada.”
Tehtud kurja oskas ta hästi siluda. Tema hääle võlu oli nii tugev, et Liz tundis, kuidas ta viha üle läks. Kui mees kogu aeg temaga nii lahkelt räägiks! Ta heitis Alexandrile altkulmu pilgu. Mees naeratas talle ja Liz unustas hetkeks, kes ta on, kellega ja kus nad asuvad. See mees omas tema üle täielikku võimu. Nagu keskaegne munk, võis ta sõnaga tappa või ellu äratada. Tema pilgust piisas, et solvuda või tunda end õndsuse tipul.
Oled suur fantaseerija, Liz Morado, tuletas tütarlaps endale meelde. Mees tuli asja pärast, aga sina kujutad endast ei tea keda. Hoia end vaos! Tal pole ju sinuga mingit asja.
“Rääkige mulle nüüd kõik otsast peale,” pobises tütarlaps silmi tõstmata.
Alexander vaatas tema toidu kohale kummardunud kuldset pead ja suutis hoiduda sapisest kommentaarist. Tüdruk on niigi äkiline. Pole vaja teda rohkem ärritada.
“Kakskümmend kaks aastat tagasi abiellus Constantin Demetrios Elizabeth Moradoga, hispaanlase ja kreeklase tütrega. Nad tutvusid Ateenas kunstinäitusel. Elizabethi huvitas väga kunst. Constantini samuti. Tõsi küll, teisel põhjusel. Sel ajal oli tal kunstigalerii ja teda huvitasid uued talendid…”
“Ärikas!” turtsatas Liz põlastavalt.
Alexander jätkas kõigutamatult:
“Nad abiellusid ja läksid Stavrosi, saarele, mis pole kaugel läänekaldast ja kuulub juba ammu Demetriose perele.”
“Terve saar?” tegi Liz suured silmad. “On nad siis nii rikkad?”
“Piisavalt rikkad,” vastas Alexander põiklevalt. “Üheksa kuu pärast sündis tütar. Just sel ajal tekkisid kaasade vahel esimesed lahkhelid.”
“Kust teie seda teate?”
“Härra Demetriose parema käena olen ma kursis paljude asjadega,” selgitas Alexander. “Lisaks sellele pühendas ta enne ärasõitu mind kõigisse lahkarvamuste detailidesse oma naisega, et mul oleks, millega teid veenda.”
“Mille pärast nad siis riidlesid?”
“Arvan, et härra Demetrios ei olnud eriti rahul, et sündis tütar,” tunnistas Alexander.
Liz turtsatas pahaselt.
“Ta ise ütles mulle, et soovis poega ja seetõttu kurvastas missis Demetrios teda mingil määral.”
Tütarlaps viskas noa ja kahvli käest. Lizi vihast punased põsed ütlesid Alexandrile ilma ühegi sõnata, mida ta asjast arvab.
“Ärge kiirustage järeldustega,” tõstis ta hoiatavalt käe.
“Härra Demetrios kurvastas vaid esialgu. Ta oli kindel, et kunagi kingib naine talle ka kauaoodatud poja. Kuid Elizabeth teatas kindlalt, et ei taha rohkem lapsi. Et ta on piisavalt kannatanud ja et talle on ta figuur kõige olulisem.”
Liz muigas tahtmatult. Jah, tema emalt võis küll midagi taolist oodata.
“Härra Demetrios pani need sõnad sünnitusjärgse depressiooni arvele, kuid varsti said need kinnitust. Pärast sünnitust toibunud, hakkas missis Demetrios oma abieluinimese kohustusi vältima.”
Lizi huulile ilmus sapine naeratus.
“Mitte ainult selles mõttes,” lausus Alexander kiiresti. “Ta ei tegelenud lapsega ja ignoreeris meest. Ta arvas, et oli raseduse ja sünnitamisega piisavalt kannatanud ja on nüüd ära teeninud rahu. Seda enam, et minu patroonini hakkasid jõudma kuuldused, et ta naine peab end enam kui vabalt üleval. Ta sõitis üksi Stavrosist ära ja härra Demetriosile kanti ette, et teda oli nähtud küllaltki kahtlastes kohtades. Ta püüdis naisele aru pähe panna, kuid saavutas vaid seda, et Elizabeth kadus ühel ilusal päeval koos imikuga.”
“Ja see rikas härra ei püüdnud teda otsida ning tagasi tuua?” hüüatas Liz umbusklikult.
“Kardan, et härra Demetrios oli sellises raevus, et ei soovinud naisega enam tegemist teha.”
Liz tundis, et Alexander on pisut segaduses.
“Nojah, ja lapse peale ta ka ainult sülitas,” arvas Liz. “Loomulikult, kui oleks olnud poiss, mitte tüdruk, siis oleks olnud teine asi.”
“Ärge unustage, et Elizabeth Morado oli ema ja seadus on tema
