jälgis härra Demetrios oma naise liikumisi. Ta ei pöördunud tagasi Ateenasse, vaid sõitis ära Ameerikasse isa kaugete sugulaste juurde. Ma ei tea, milline vastuvõtt talle osaks sai, kuid igal juhul oli Elizabethil ja tema väikesel tütrel katus pea kohal. Tüdruk registreeriti Liz Moradona ja tema elust peate te teadma palju rohkem kui mina,” lõpetas Alexander. “Kui Elizabeth uuesti mehele läks, lõpetas härra Demetrios tema elu vastu huvi tundmise. Küllap ongi see kõik. Otsustage ise, kas seda võib nimetada südantlõhestavaks.”
3. peatükk
LIZ VAIKIS. LAPSEPÕLVES oli ta unistanud, et ükskord tuleb suur tugev mees, kes osutub tema isaks ja kaitseb teda kõigi solvajate eest. Samuti tädi Theresa eest, kes teda muiduleivasööjaks kutsus, ja Jim Brody eest, kes teda leidlapseks narris, ja teiste laste eest koolis, kes tema üle sellepärast irvitasid, et tal polnud isa ja et ta kandis ema perekonnanime. Kuid aeg läks ja unistused jäid unistusteks. Liz õppis ennast ise kaitsma. Ta kakles poistega ja sellest hoolimata läks iga päev vapralt Brigstowe’i munitsipaalkooli, kuigi teadis, et tulevad uued solvangud ja alandused.
Lizi ema käitumine ei teinud tema elu kergemaks. Elizabeth Morado, kes oli erakordselt ilus, ei jäänud kauaks üksi. Ta abiellus mehega naaberlinnast ja kolis sinna. Kuid väikese tütre jaoks uues kodus kohta ei olnud. Liz jäi tädide juurde. Emaga kohtus ta vähem kui kaks korda kuus.
Elizabethi teine abielu kestis veel vähem kui esimene. Juba poole aasta pärast pöördus ta koju tagasi, selgitades nördinud sugulastele, et ei suuda elada oma pisikese tütreta. Liz, kes selleks ajaks oli saanud juba kolmeaastaseks, suhtus sellesse lõhnastatud naisterahvasse teatava ettevaatusega. See-eest oli Elizabeth vaimustuses oma pisikese kuldsetest lokkidest ja ilmus igale poole ainult koos tütrega. Aga kahe kuu pärast kihutas ta läbisõidul olnud ukseltmüüjaga Coloradosse, unustades Lizi sootuks.
Niimoodi jätkus kõik viisteist aastat, mil Liz Brigstowe’is elas. Elizabeth pöördus tagasi koju pärast järjekordset pettumust ja käitus paar kuud kui kukupai. Seejärel ilmus ta ellu uus mees ja ta kiirustas järele tollele ning oma äsja leitud õnnele. Liz jäi aga Brigstowe’i tädide järelevalve alla, kes teda koormaks pidasid ega unustanud seda talle kogu aeg meelde tuletamast.
Kuid Liz ei andnud alla. Ta võitles iga päev oma koha eest päikese all. Seitsmeaastaselt tuuseldas ta igaüht, kes teda halvustas. Kui ta kümme sai, oli tema leksikon täis selliseid vandesõnu, mis oleksid au teinud igale sadamalaadijale. Kolmeteistkümnendal eluaastal sai aga väikese üksiku tüdruku võitlus lõpu. Lizile tekkisid sõbrad ja tema solvajad leidsid paremat tegevust kui kooli esimese iluduse narrimine.
Jah, kolmeteistkümnesena, kui tütarlaste nahk harilikult kattub vinnidega, käed ja jalad aga muutuvad ebaproportsionaalselt suureks, oli Liz Morado erakordselt kena. Enne seda oli ta tore pisike tüdrukutirts määrdunud ja katkikistud kleidis, aga nüüd, kui vajadus kogu aeg valvel olla iseenesest ära langes, hakkas Liz oma riietust jälgima ning kogu Brigstowe’i kool mõistis, et nende seinte vahel varjas end tõeline pärl.
Kuulsus sai Lizile osaks iga-aastasel konkursil Miss Kool. Ta otsustas seal kandideerida koos oma sõbranna Maryga, kes isegi finaali ei jõudnud.
Kuid Liz Morado kuulutati kõigi imestuseks missiks. Ta võis võitu pühitseda. Seesama Jim Brody, kes viis aastat tagasi oli teda tihti nutma ajanud, kutsus ta ootamatult kohtamisele. Kuid Liz ei kiirustanud teda rõõmustama, kuigi Jimi järele jooksid pea pooled nende klassi tüdrukud. Tal oli valida. Poisid käisid ta kannul ja ei möödunud päevagi, kui ta armastuskirja ei saanud.
Tervelt kaks aastat nautis Liz oma ootamatut populaarsust. Tüdrukul, keda varem ignoreeriti ja põlati, oli väga meeldiv end maailma nabana tunda. Kõik tahtsid temaga sõbrustada, kõik üritasid teda külla kutsuda ja ühtki piduõhtut ei peetud õnnestunuks, kui seal polnud Liz Moradot.
Sellel Lizile kõige õnnelikumal ajal tuli Elizabeth koju tagasi. Tema unistuste mees, kelle kõrval ta oli kaks pikka aastat olnud, viskas ta välja. Liz võttis ema vastu külma imestusega. Elizabeth hakkas harjumuse kohaselt tütart õrnustega üle külvama, kuid Liz oli valvas. Elizabeth pidi tunnistama, et tema pisike on suureks saanud.
Siis otsustaski Liz küsida oma isa kohta. Ta polnud kunagi seda küsimust esitanud. Tõde mitte teada oli tunduvalt meeldivam. Võis enda kohta kõike välja mõelda ja unistada sellest, et ükskord ilmub isa nende tagasihoidliku maja lävele ja viib ta kaasa, uude ning suurepärasesse ellu. Kuid viieteistkümneaastasena ei suutnud Liz end enam lootustega lohutada ja soov tõde teada saada ületas kartuse.
Elizabeth rahuldas tema uudishimu ja samal ajal õhutas seda. Lizi isaga oli ta olnud ametlikus abielus.
“Sülita näkku neile, kes julgevad sind vallaslapseks nimetada!” ütles ta tütrele.
Ema jutu järgi oli isa avariis surma saanud, kui Liz oli päris väike. Elizabeth ütles, et ta oli purjus ja tema uljus teel oli hukutanud veel kaks inimest.
“Võid mind uskuda, et mul oli ebameeldiv sellise julmuri abikaasa olla!”
Et vabaneda kõigest sellest, mis mehega seotud, oli ta andnud lapsele oma perekonnanime.
Liz pidi leppima sellega, et ta unistused kildudeks purunesid. Ei armastavat isa ega hoolitsevat ema, ka mitte oma maja. Üksinda kogu maailmas, ja loota pole mitte kellegi peale. Need pole viieteistkümneaastase jaoks kõige lõbusamad mõtted, kuid Liz elas juba lapsepõlvest saati omaealistest teistmoodi. Ja kui Elizabeth jälle end teele asutas – seekord kutsus teda New Yorki üks endistest armsamatest, kelle ta armukadeduse hoos maha oli jätnud –, võttis Liz vastu otsuse.
Tal oli Brigstowe’is igav. Iga päev üks ja seesama. Kool ja õpetajad tegid ta tusameelseks, kodus elada oli väljakannatamatu, kuigi Elizabeth saatis korrapäraselt tema jaoks raha.
Mis mind tulevikus ootab? küsis tütarlaps endalt õigustatult. Kolledži jaoks mul raha ei ole. Ema vaevalt vajaliku summa saadab, aga tädikesed enne surevad, kui mulle raha annavad. Küllap lähen kusagile kauplusesse tööle. Hakkan iga päev ostjaid teenindama, seejärel vihatud koju tagasi tulema ja kogu raha neile ära andma. Ah jaa, puhkepäevadel kinno Jim Brodiga, kui vanemad teda teise linna õppima ei saada, või veel kellegi teisega.
Kui Liz niimoodi mõtles, oleks ta tahtnud valjusti ulguda. Ja ootamatult tuli talle pähe mõte. Miks mitte käituda nii nagu Elizabeth? Ema ei suuda samuti Brigstowe’i kannatada ega ela siin kunagi enam kui kaks-kolm kuud. Mis segab Lizi ema kombel käitumast? Ta sõidab ka ära ja püüab oma õnne mujal otsida. Maa on suur ja lai ning kusagil on Liz Moradol kindlasti hea.
Ühel hommikul korjas Liz kokku oma tagasihoidliku varanduse ning siirdus raudteejaama. Tädidele jäetud kirjas ütles ta, et teda otsida pole mingit mõtet, et kool on teda ära tüüdanud ja et viieteistkümneaastasel inimesel on õigus iseseisvale elule. Liz oli kindel, et sugulased on ainult rõõmsad asjade sellise käigu üle, ja tal oli täielik õigus.
“Andke emale tervitused edasi,” nii lõppes tema läkitus. “Öelge talle, et kunagi kindlasti kohtume.”
Niimoodi astus Liz Morado viieteistkümneaastaselt täiskasvanuellu. Ta ei kartnud midagi. Ellujäämise kogemused, mis olid lapsepõlves omandatud, kulusid marjaks ära. Ta oskas enda eest seista ja oli eakaaslastest arenenum. Terve mõistus ja huumorimeel aitasid toime tulla kõige ebameeldivamates olukordades, mis oleksid ka temast palju vanema inimese ummikusse ajanud.
Kahe aasta jooksul oli Liz reisinud läbi kogu riigi. Ta haaras meeleldi kinni igast tööotsast. Ta töötas kauplustes ja bistroodes, jalutas koeri, osales reklaamikampaaniates ja kleepis kuulutusi. Kui keegi tema vanust küsis, valetas ta
