teid vaja on?” muigas mees. “Miks ma peaksin teid petma?”
“Kust mina tean,” venitas tütarlaps solvunult. “Äkki kavatsete mind mingi vanamehe haaremisse müüa.”
Hetkeks kaotas Alexander kõnevõime. Tütarlaps loeb ilmselt kollast ajakirjandust. Kuigi… Mehe pilk libises hoolimatult mööda Lizi nägu, juukseid ja teravaid õlgu. Küllap mõni paša näeks teda oma haaremis. Ta näeks idamaise kuuriana väga hea välja. Surudes alla täiesti kohatut naeratust, lausus Alexander rahulikult:
“Keegi ei peta teid. Ma aimasin ette, et minu jutt võetakse vastu mõningase… hmm… umbusaldusega ja võtsin julguse võtta enne ühendust teie emaga. Viimase pool aastat on ta elanud teie majas Brigstowe’is.”
“Ma tean,” porises tüdruk. “Ma helistan vahel koju.”
Ta helistas tõepoolest. Kord või kaks aastas. Lihtsalt, et öelda, et ta on elus ja tal on kõik korras. Mitte sellepärast, et see kedagi huvitanud oleks, kuid Liz pidas seda oma kohuseks. Talle lihtsalt ei meeldinud ema kodust kätte saada. Elizabeth hakkas iga kord halama, kuid Liz teadis suurepäraselt, et ema ei tunne tegelikult ta vastu mingit huvi. Ükskord näiteks helistas ta koju oma sünnipäeval, kuid Elizabethile isegi ei meenunud see sündmus.
“Helistage koju,” tegi Alexander ettepaneku. “Rääkige inimesega, keda usaldate. Oma emaga.”
Teda usaldan ma kõige vähem, pidi Lizi suust juba pääsema. Kuid see jäiste silmadega brünett teab temast niigi palju.
“Võin ma kohe siit helistada?” küsis ta ettevaatlikult.
“Loomulikult,” noogutas Alexander. “Minu numbris…”
“Teie numbrisse ma ei tule,” oli Liz resoluutne.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
