Tatjana ja Aleksander. Esimene raamat. Teine Ameerika. Sari Varraku ajaviiteromaan. Paullina Simons
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Tatjana ja Aleksander. Esimene raamat. Teine Ameerika. Sari Varraku ajaviiteromaan - Paullina Simons страница 3
Kolmteist minutit hiljem tuleb mees tagasi ja jätkab paberi laadimist veoautolt, veab seda käsikäruga mööda planku. Tunni aja ja kahe minuti pärast tuleb pargase kapten, sadamatööline tervitab teda ja päästab otsad lahti. Ja kapten sõidab pargasega üle sulanud Läänemere Helsingisse.
See oli seitsmekümne viies hommik, mil Tatjana sadamatöölist jälgis.
Helsingi oli Viiburist vaid neljatunnise teekonna kaugusel. Ja Tatjana teadis ingliskeelsetest ajalehtedest, mida ta kohviku vastast kioskist iga päev ostis, et Viiburi oli esimest korda pärast 1918. aastat taas Nõukogude Liidu käes. Punaarmee oli Venemaa Karjala-alad soomlastelt tagasi võtnud. Pargasega üle mere Helsingisse, veoautoga läbi metsade Viiburisse, ja ka Tatjana on taas Nõukogude Liidu käes.
„Mõnikord soovin, et sa poleks nii jonnakas,” ütleb Aleksander. Tal on õnnestunud kolm päeva puhkust saada. Nad on Leningradis – viimane kord, mil nad on koos Leningradis, nende viimases Leningradis, nende viimasel novembrikuu nädalavahetusel, nende viimasel kõigel.
„Kas praegu mitte pada katelt ei sõima?”
Aleksander mühatab. „Jah. Ma sooviksin, et katel poleks nii must.” Ta turtsatab pettunult. „On naisi,” ütleb ta, „ma tean, et on, kes oma mehi kuulavad. Ma olen selliseid näinud. Teistel meestel on …”
„Teised mehed on kõik sellised naised ära võtnud.” Tatjana kõditab meest. Tundub, et Aleksandrit see ei lõbusta. „Olgu. Ütle, mida ma tegema pean,” sõnab Tatjana häält veidi tasandades. „Ma teen täpselt nii, nagu sa ütled.”
„Mine otsekohe Leningradist ära ja sõida Lazarevosse,” ütleb talle Aleksander. „Mine sinna, kus sa oled väljaspool ohtu.”
Tatjana pööritab silmi ja ütleb: „Kuule nüüd, viimane katse. Ma tean, et sa oskad seda mängu mängida.”
„Ma tean, et oskan,” vastab Aleksander Tatjana vanematele kuulunud kušetil istudes. „Ma lihtsalt ei taha. Sa ei kuula mind kõige tähtsamates küsimustes …”
„Need pole kõige tähtsamad küsimused,” ütleb Tatjana mehe ette põlvili laskudes ja tema käsi oma pihkudesse võttes. „Kui NKVD mulle järele tuleb, tean, et sina oled pääsenud, ja lähen rõõmuga seina äärde.” Ta pigistab mehe käsi. „Lähen seina äärde sinu naisena ega kahetse hetkegi, mis ma olen sinuga veetnud. Nii et las ma olen siin sinu juures. Las ma tunnen veel kord su lõhna, su maitset, suudlen sind veel kord,” ütleb ta. „Mängi nüüd minu mängu, ükskõik kui kurb ka poleks siin talvises Leningradis ühte heita. Mängi minuga seda imelist mängu – et ma üldse veel saan sinuga ühte heita. Ütle, mida ma pean tegema, ja ma teen.”
Aleksander haarab tal käest. „Tule siia.” Ta ajab käed laiali. „Istu mu sülle.”
Tatjana kuuletub.
„Pane nüüd käed mu näole.”
Tatjana kuuletub.
„Suru huuled mu laugudele ja suudle neid.”
Tatjana kuuletub.
„Suudle mu laupa.”
Tatjana kuuletub.
„Suudle mu huuli.”
Tatjana kuuletub. Ja kuuletub.
„Tanja …”
„Tss.”
„Kas sa ei näe, et ma olen murdumas?”
„Ah soo,” ütleb Tatjana. „Nii et sa oled siis ikka veel ühes tükis.”
Tatjana istus ja vaatas sadamatöölist, kui paistis päike, ning ta istus ja vaatas sadamatöölist, kui sadas vihma. Või kui oli udu nagu peaaegu igal hommikul kella kaheksa paiku.
Sel hommikul polnud midagi eelmainitutest. See hommik oli külm. Kai lõhnas värske vee ja kala järele. Pea kohal kriiskasid kajakad, mehehääl hõikas midagi.
Kus on mu vend, kes võiks mind aidata, mu õde, mu ema? Paša, aita mind, mängi jälle minuga jalgpalli, peida end metsa, kust ma sind kindla peale üles leian. Daša, vaata, mis juhtus, vaata, millega see kõik lõppes. Kas sa näed? Ema, ema. Ma igatsen ema järele. Kus on mu pere, et mulle küsimusi esitada, mind rõhuda, mu asjadesse sekkuda, laskmata mul vagusi või üksi olla, kus on nad kõik, kes võiksid aidata mul sellest olukorrast välja tulla? Deda, mida ma teen, ma ei tea, mida teha.
Sel hommikul ei läinud sadamatööline järgmise kai äärde sõpra vaatama, suitsu tegema ja kohvi jooma. Selle asemel tuli ta üle tee ja istus Tatjana kõrvale pingile.
See üllatas Tatjanat. Kuid ta ei lausunud sõnagi, tõmbas vaid valge õekitli tihedamalt ümber, kohendas juukseid katvat rätikut, surus huuled kokku ja silmitses sadamat.
Mees ütles talle rootsi keeles: „Minu nimi on Sven. Mis sinu nimi on?”
Tatjana vastas pärast üsna pikka pausi: „Tatjana. Ma ei räägi rootsi keelt.”
Mees küsis temalt inglise keeles: „Kas sa sigaretti soovid?”
„Ei,” vastas Tatjana samuti inglise keeles. Ta mõtles mehele öelda, et räägib veidi inglise keelt. Tatjana oli kindel, et vene keelt mees ei oska.
Mees küsis, kas ta võib tuua Tatjanale kohvi või mõne sooja riideeseme. Ei ja ei. Tatjana ei vaadanud mehe poole.
Sven oli hetke vait. „Sa tahad mu pargasele tulla, eks ole?” küsis ta. „Tule. Ma võtan su peale.” Ta võttis Tatjanal käsivarrest kinni. Tatjana ei liikunud paigast. „Ma näen, et sul jäi midagi maha,” ütles mees Tatjanat kergelt käsivarrest tõmmates. „Mine too ära.” Tatjana ei liigutanud.
„Võta mu sigaret, võta mu kohv või tule mu pargasele. Ma ei pööra isegi pilku ära. Sa ei pea minust mööda hiilima. Ma oleksin su juba esimesel korral pardale lasknud. Oleksid pidanud vaid küsima. Tahad Helsingisse minna? Tore. Nüüd tean, et sa pole soomlanna.” Sven pidas pausi. „Aga sa oled viimaseid kuid rase. Kaks kuud tagasi oleks see sul lihtsam olnud. Sa oled asja endale raskeks teinud. Kuid sa pead kas tagasi minema või edasi liikuma. Kui kaua sa mõtled siin istuda ja mind silmas pidada?”
Tatjana silmitses Läänemerd.
„Mis sa arvad, kui kaua see aega võtab?” kordas mees.
„Kas ma istuksin siin, kui teaksin?”
„Ära enam istu. Tule.”
Tatjana raputas pead.
„Sa