hommikul läks ta kooli, arvates, et klassis on ta väljaspool ohtu. Direktor ise andis Aleksandrile sedeli teatega, et ta peab kantseleisse minema.
Niipea kui Aleksander klassist väljus, haarati ta kinni, viidi vaikselt õue ja topiti autosse, mis kõnnitee ääres juba ootas.
Suures Majas peksti ta läbi ja viidi Krestõ vanglasse, kus ta oma saatust ootas. Tal polnud erilisi pettekujutelmi. Talle polnud veel ühtegi süüdistust esitatud, kuid ta teadis, et tema süütus ei lähe neile meestele korda. Ja võib-olla ta polnudki nii süütu. Oli ta ju ameeriklane nimega Alexander Barrington. See oli tema kuritegu. Kõik muud seigad olid lihtsalt pisiasjad.
Aga hoolimata sellest, kuidas talle sel ööl järele tullakse, teadis Aleksander, et kinnivõtjad ei taha laatsareti raskete haavatute palatis lärmi teha. Ta arvas, et näitemäng, ettekääne, mida kasutatakse – et ta viiakse Volhovisse ja ülendatakse alampolkovnikuks –, teenib aparatšikute huve hästi seni, kuni ta nendega omavahele jääb. Aleksandri eesmärgiks oli hoolt kanda, et ta ei jõuaks Volhovisse, kus olid loodud head võimalused tema süüdimõistmiseks ja hukkamiseks. Siin, Morozovos, oli tal kogenematute kobakäppade käes palju suurem võimalus ellu jääda.
Ta teadis, et 1928. aasta Nõukogude kriminaalkoodeksi paragrahv 58 ei määratle teda isegi poliitvangina. Kui teda süüdistatakse riigivastastes kuritegudes, on ta lihtlabane kriminaalkurjategija ning saab vastava karistuse. Koodeksi neljateistkümnes lõikes määratleti tema süü vaid kõige üldisemates terminites. Ta ei pidanud olema ameeriklane, ta ei pidanud olema Nõukogude õigusemõistmise eest kõrvalehoidja, ta ei pidanud olema välismaine provokaator. Ta ei pidanud olema salakuulaja ega lipulehvitaja. Ta ei pidanud isegi kuritegu sooritama. Kavatsus oli niisama kuritegelik ja karistatav. Reetmise kavatsusse suhtuti niisama karmilt nagu reetmisse endasse. Nõukogude valitsus oli uhke, kuna see oli selge tõend nende seadusandluse ülimuslikkusest lääne põhiseaduste ees, millega sunniti võime arulagedalt ootama, et kurjategija tegutseks, enne kui tollele karistus määrati.
Kõiki korda saadetud või kavatsetud tegusid, mis nõrgestasid Nõukogude riiki või sõjajõude, karistati surmaga. Ja mitte ainult tegusid. Ka tegevusetus oli kontrrevolutsiooniline.
Ja mis puutub Tatjanasse … Aleksander teadis, et ühel või teisel moel oleks Nõukogude Liit naise elupäevi lühendanud. Kord ammu oli Aleksander kavatsenud koos Dimitriga Ameerikasse pageda ning Tatjana Punaarmee desertööri naisena maha jätta. Või siis oleks Aleksander rindel langenud ning naise lesena ja orvuna üksi Nõukogude Liitu maha jätnud. Või siis oleks Dimitri Aleksandri üles andnud NKVD-le, Stalini salapolitseile, nagu ta oligi teinud, ning Tatjanast oleks saanud Alexander Barringtoni ainus ellujäänud sugulane, venelanna, kelle mees oli Ameerika salakuulaja ja rahvavaenlane, nagu neid nimetati. Need rängad valikud seisid Aleksandri ja tema naiseks saanud õnnetu tüdruku ees.
Kui Mehlis minult küsib, kes ma olen, kas ma annan talle au, ütlen, et olen Alexander Barrington, ega vaata tagasi?
Kas ta suudaks seda? Mitte tagasi vaadata?
Aleksander arvas, et ei saa sellega hakkama.
Moskvasse saabumine, 1930
Üheteistkümneaastast Alexanderit ajas iiveldama. „Mis lõhn see on, ema?” küsis ta, kui nad kolmekesi väikesesse külma tuppa astusid. Oli pime ja Alexander ei näinud hästi. Kui isa tule põlema pani, ei läinud asi palju paremaks. Pirn oli tuhm ja kollakas. Alexander hingas läbi suu ja kordas küsimust. Ema ei vastanud. Ta võttis peene kübara peast ja mantli seljast, tundis siis, et toas on liiga külm, pani uuesti mantli selga ja suitsu põlema.
Alexanderi isa kõndis meheliku sammuga ringi, puudutas vana kummutit, puulauda, tolmuseid aknakatteid ja ütles: „Pole paha. Suurepärane. Alexander, sina saad omaette toa ning ema ja mina jääme siia. Tule, ma näitan sulle su tuba.”
Alexander võttis isal käest kinni ja järgnes talle. „Aga see lõhn, isa …”
„Ära muretse.” Harold naeratas. „Sa tead, et ema hakkab koristama. Pealegi on see tühiasi. Lihtsalt … palju inimesi elab ligistikku.” Ta pigistas Alexanderi kätt. „See on kommunismi lõhn, poeg.”
Oli hiline õhtu, kui nad viimaks võõrastemajja toodi. Alexander arvas, et see asub linnasüdame lähedal, kuid ta polnud kindel. Nad olid Moskvasse saabunud sama päeva koidikul pärast kuueteistkümnetunnist rongisõitu Prahast. Prahasse olid nad sõitnud kakskümmend tundi rongiga Pariisist, kus olid veetnud kaks päeva, oodates kas dokumente või luba või rongi – Alexander ei teadnud. Pariis siiski meeldis talle. Täiskasvanud närvitsesid ja Alexander vältis neid nii palju kui võimalik. Ta oli hõivatud oma lemmikraamatu, „Tom Sawyeri seikluste” lugemisega. Iga kord, kui ta tahtis täiskasvanuid oma teadvusest välja lülitada, lõi ta „Tom Sawyeri” lahti ja tundis end paremini. Muidugi püüdis ema hiljem selgitada, mis oli tema ja isa vahel toimunud, ja Alexander soovis, et oskaks emale selgeks teha: järgigu isa eeskuju ja ärgu lausugu sõnagi.
Ta ei vajanud ema selgitusi.
Kuid nüüd vajas. Nüüd soovis ta selgitust. „Kommunismi lõhn, isa? Mis kurat see veel on?”
„Alexander!” hüüatas isa. „Mida su ema on sulle õpetanud? Ära räägi niimoodi. Kust sa selliseid sõnu üldse korjad? Su ema ja mina ei kasuta sellist keelt.”
Alexanderile ei meeldinud isaga eriarvamusel olla, kuid ta oleks tahtnud talle meelde tuletada, et iga kord, kui isa ja ema vaidlesid, kasutasid nad sellist keelt – hullematki. Isa arvas alati, et kuna tüli ei puuduta Alexanderit, siis poiss seda ka ei kuule. Nagu polekski vanemad kõrvaltoas või teises toas või koguni otse tema silme all. Barringtonis polnud Alexander midagi kuulnud. Vanemate magamistuba oli ülemisel korrusel koridori teises otsas, nende vahel oli tube ja uksi ja poiss ei kuulnud mitte kui midagi. Nii pidigi olema.
„Isa,” proovis ta uuesti. „Palun. Mis lõhn see on?”
Isa vastas kohmetult: „Lihtsalt kemmergud, Alexander.”
Alexander vaatas oma magamistoas ringi ja küsis: „Kus need on?”
„Mitte siin. Need on väljas, koridori peal.” Harold naeratas. „Mõtle helgemale küljele – sa ei pea keset ööd kaugele minema.”
Alexander pani seljakoti maha ja võttis palitu seljast. Ta ei hoolinud külmast. Ta ei kavatsenud magada, palitu seljas. „Isa,” ütles ta läbi suu hingates, iiveldust tundes. „Kas sa ei tea? Ma ei tõuse kunagi keset ööd üles. Ma magan sügavalt.”
Toas oli väike villase tekiga välivoodi. Kui Harold oli toast välja läinud, tegi Alexander akna lahti, et näha, mis väljas on. Moskva õhk oli külm. Oli detsembrikuu, temperatuur oli tublisti alla nulli. Teiselt korruselt alla tänavale vaadates nägi Alexander ühe ukse juures maas lamamas viit inimkogu. Ta jättis akna lahti. Oli külm, aga Alexander ei hoolinud sellest. Värske õhk tuulutab tuba.
Alexander läks koridori, et kemmergus ära käia, kuid ei suutnud. Ta läks hoopis õue. Tagasi tulnud, võttis ta riidest lahti ja puges voodisse. Päev oli olnud pikk ja Alexander jäi peagi magama, ehkki jõudis enne juurelda, kas ka kapitalismil on oma lõhn.
Teine peatükk
Ellise saarele saabumine, 1943
Tatjana komberdas voodist välja ning läks akna juurde. Oli hommik ja õde pidi lapse varsti toitmiseks tema juurde tooma. Tatjana tõmbas valged kardinad kõrvale. Ta tegi lingi lahti ja püüdis akent üles lükata, kuid see oli kinni jäänud: värske valge värv oli raami kinni kleepinud. Tatjana
