Moskvas ei ehitatud ega remonditud kuigi palju teid – „veel mitte, aga õige-õige pea”.
Alexanderi ema järgis isa eeskuju; ta võis kõike taluda – välja arvatud räpased kemmergud. Alexander narris teda („Isa, kas sa kiidad heaks, et ema proletariaadi lõhna maha peseb? Ema, isa ei kiida seda heaks, jäta pesemine.”), kuid Jane küüris ikkagi tund aega ühisvanni, enne kui söandas sinna sisse minna. Ta koristas iga päev pärast tööd kemmergut – enne õhtusöögi valmistamist. Alexander ja isa ootasid, millal süüa saab.
„Alexander, ma loodan, et sa pesed sellest tualettruumist tulles iga kord käsi …”
„Ema, ma pole laps,” ütles Alexander. „Ma oskan käsi pesta.” Ta tõmbas pikalt ninaga. „Oo, l’eau de communisme. Nii terav, nii tugev, nii …”
„Jäta. Ja koolis ka. Pese igal pool käsi.”
„Jah, ema.”
Ema kehitas õlgu ja ütles: „Sa tead, et kui halb lehk meil siin ka poleks, pole see nii hull kui koridoris. Kas sa Marta toa lehka oled tundnud?”
„Seda on võimatu mitte tunda. Uus nõukogude kord on seal iseäranis tugev.”
„Kas sa tead, miks see nii halb on? Seal elavad tema ja tema kaks poega. Oh seda mustust, seda lehka!”
„Ma ei teadnud, et tal on kaks poega.”
„Oi jah. Nad tulid möödunud kuul talle Leningradist külla ja jäidki siia.”
Alexander naeratas laialt. „Kas sa tahad öelda, et nemad levitavadki seda lehka?”
„Mitte nemad,” vastas Jane põlglikult irvitades. „Hoorad, keda nad Leningradi vaksalist koju veavad. Igal teisel ööl on neil seal uus libu. Ja nemad levitavad lehka.”
„Ema, sa oled nii kriitiline. Igaüks ei saa Pariisis läbisõidul olles Chaneli lõhnaõli kaasa osta. Võib-olla sa peaksid seda hooradele pakkuma – prantsuse tõve tõrjeks.” Alexander oli omaenda naljast vaimustuses.
„Ma kaeban su isale.”
Isa, kes oli sealsamas, ütles: „Võib-olla oleks kõik korras, kui sa meie üheteistkümneaastasele pojale enam hooradest ei räägiks.”
„Kulla Alexander, head jõululaupäeva.” Teemat vahetanud, naeratas Jane heldinult. „Isale ei meeldi, kui me mõttetuid kombetalitusi meenutame …”
„Asi pole selles, et ei meeldi,” sekkus Harold. „Ma tahan lihtsalt, et need õigesse perspektiivi asetataks – need on minevikku jäänud ja ülearused.”
„Ja mina olen temaga täiesti nõus,” jätkas Jane rahulikult, „aga mõnikord lähevad need sulle südamesse, eks ole?”
„Iseäranis täna,” ütles Alexander.
„Jah. Noh, pole viga. Meil oli meeldiv õhtusöök. Sa saad uueks aastaks kingituse nagu kõik nõukogude poisid.” Ema vakatas. „Mitte jõuluvanalt, vaid meilt.” Veel üks paus. „Ega sa ju enam jõuluvana usu, poeg?”
„Ei, ema,” vastas Alexander pikkamisi, emale otsa vaatamata.
„Mis ajast?”
„Tänasest,” vastas Alexander tõustes ja asus laualt taldrikuid kokku korjama.
Jane Barrington sai tööd ülikooli raamatukogu laenutusosakonnas, kuid mõne kuu pärast viidi ta üle teatmeosakonda, seejärel kaartide osakonda, siis ülikooli puhvetisse teenindajaks. Igal õhtul pärast kemmergute küürimist valmistas ta perele venepärase õhtusöögi ning kurtis aeg-ajalt mozzarella, oliiviõli või basiiliku puudumise üle, millega head spagetikastet teha, kuid Haroldil ja Alexanderil oli ükskõik. Nad sõid kapsast, vorsti, kartulit ja seeni ning soolaga hõõrutud musta leiba ja Harold nõudis, et Jane õpiks heade vene naiste kombe kohaselt paksu veiselihaborši valmistama.
Alexander magas sügavalt, kui ema kisa ta äratas. Poiss tõusis vastumeelselt voodist ja läks koridori. Valges öösärgis ema karjus roppusi ühele Marta pojale, kes ringi keeramata oma toa poole hiilis. Jane’il oli pott käes.
„Mis lahti?” küsis Alexander. Harold polnud ärganud.
„Ma läksin parajasti tualettruumi ja mõtlesin, et joon natuke vett. Pane tähele, et on südaöö; mis probleeme võiks vee joomine sel kellaajal tekitada? Ja kelle ma köögist leidsin: selle lurjuse, selle ropu elaja, kes, ilge käpp minu boršis, sealt liha õngitses ja sõi! Minu liha! Minu borš! Otse potist! Ropp!” hõikas ema koridori. „Ropp ja rõve! Ei mingit austust omandi vastu!” Alexander seisis ja kuulas ema, kes veel natuke aega sõimas ja seejärel vihase mõnuga terve potitäie hiljuti keedetud suppi kraanikausist alla valas. „Ma ei mõtlegi süüa toitu, milles see elajas on käppapidi sees käinud,” ütles ta.
„Head ööd, ema,” ütles Alexander ja läks tagasi voodisse.
Järgmisel hommikul rääkis Jane sellest ikka veel. Ja järgmisel õhtupoolikul, kui Alexander koolist koju tuli. Ja õhtusöögi ajal – mis polnud hõrk borš, vaid mingi lihata hautis, mis Alexanderile ei maitsenud. Alexander taipas, et eelistab lihaga toite ilma lihata toitudele. Liha täitis kõhtu nii, nagu täitsid vaid vähesed teised toiduained. Kasvav keha ajas teda segadusse, kuid ta pidi seda toitma. Kanaliha, loomaliha, sealiha. Kala, kui seda hankida õnnestus. Ta ei hoolinud ainult taimetoidust koosnevast õhtusöögist.
Harold ütles Jane’ile: „Rahune maha. Sa keerad ennast üles.”
„Kuidas ma saan ennast üles keeramata jätta? Ütle, mis sa arvad, kas see jätis pesi käsi pärast seda, kui oli käperdanud vaksalist toodud hoora, kes oli räpane, sest oli olnud veel viiekümne temasuguse räpase jätisega?”
„Sa viskasid supi ära. Mis sa enam õiendad?” küsis Harold.
Alexander püüdis tõsist ilmet säilitada. Ta vahetas isaga pilgu. Kuna isa sõnagi ei lausunud, köhatas Alexander kurgu puhtaks ja ütles: „Ema, ee, kas ma võin märkida, et sinu käitumine pole sotsialistile kuigi kohane. Marta pojal on täielik õigus sinu suppi süüa. Just samamoodi, nagu sinul on täielik õigus tema hoorale. Sina teda muidugi ei taha. Aga kui tahaksid ja kui naine oleks tema oma, mida ta muidugi pole, kuna ta ei kuulu kellelegi, ja selles iva ongi, oleks sul sellele naisele õigus. Nagu sul on õigus Marta poja võile. Kas sa tahaksid tema võid? Ma lähen toon.”
Harold ja Jane silmitsesid Alexanderit tõsiselt.
„Alexander, kas sa oled aru kaotanud? Miks ma peaksin tahtma midagi, mis kuulub sellele mehele?”
„Seda ma öelda tahangi, ema. Tal pole mitte midagi. See on sinu oma. Ja ka sul pole midagi. See on tema oma. Tal oli täielik õigus su boršis sorida. Seda oled sa mulle õpetanud. Seda õpetatakse mulle Moskva koolis. See teeb meie kõigi elu paremaks. Just seepärast me niimoodi elamegi. Et üksteise varanduse toel õilmitseda. Et üksteise saavutuste üle rõõmustada ja neist kasu saada. Mina isiklikult ei saa aru, miks sa nii vähe borši tegid. Kas sa tead, et meie koridori peal elaval Nadjal oli viimati boršis liha möödunud aastal?” Alexander vaatas vanematele säraval ilmel otsa.
Ema küsis: „Mis sulle ometi sisse on läinud?”
Alexander sõi kapsa- ja sibulaküllase õhtueine ära ja küsis isalt: „Kuule, millal järgmine parteikoosolek on? Ma ei jõua ära oodata.”
