selge. Tatjanale, kes inimesi läbi nägi, oli see algusest peale selge olnud – Dimitril olid kuratlikud kavatsused, ja Tatjana oli seda Aleksandrile öelnud. Nad olid ettevaatlikud, varjasid oma tundeid, teesklesid, nagu oleksid vaid tuttavad, manasid näole sundimatu ilme, aga kui Dimitri Aleksandri seljakotist Tatjana punaste roosidega valge kleidi leidis, siis ta teadis. Ja seejärel avastas Dimitri, et nad olid salaja abiellunud. Ta teadis, et mõlemad on tal pihus, ega kavatsenud nende hävitamise nimel millegi ees tagasi kohkuda. Ei kohkunudki.
Kuid üks väike lootuskiir terendas siiski veel Aleksandrile. Üksainus väike kustuva küünla hubin. Dimitri tahtis Nõukogude Liidust põgeneda. Niisiis paiskas ta kindral Mehlise juurde joostes, nägu segi pekstud, käsi peaaegu otsast väänatud, välja vaid informatsiooni oma parima sõbra Aleksander Belovi kohta. Dimitri ei lausunud sõnagi sellest, et Tatjana Metanova on Aleksandri naine, sest nüüd tahtis ta, et Tatjana Metanova Nõukogude Liidust lahkuks – mitte koos Aleksandri, vaid temaga.
Et Tatjanat Nõukogude Liidust välja saada, surus Aleksander Belov hambad kokku ja pani silmad kinni, pigistas käed rusikasse ja taganes naisest; ta tõukas naise eemale, laskis temast lahti.
Oli vaid üks asi, millega Aleksandril tuli oma vanas elus veel hakkama saada – süda kõvaks teha ja tervitada arsti, kes pidi varsti tema naise päästma. Hiljem võib ta lahingusse minna ja vaenlasele vastu astuda. Praegu polnud muud teha kui oodata.
Otsustanud, et ta ei taha, et ta haiglarõivastes ära viiakse, palus Aleksander öövahetuse õde, et too talle tema piduliku majorimundri ja ohvitserimütsi tooks. Ta ajas voodi juures noa ja vähese veega habet, pani riidesse ja istus toolil, käed rüpes kokku pandud. Kui talle järele tullakse – ja ta teadis, et tullakse –, tahtis ta minna nii väärikalt, nagu NKVD lakeid lubavad. Kõrvalvoodist, mis oli ikka veel eraldatud, ikka veel kaitsesirmiga varjatud, kostis valju norskamist.
Milline on täna öösel Aleksandri tõelisus? Mis määrab Aleksandri teadvuse? Ja veelgi tähtsam: mis juhtub temaga tunni või paari pärast, kui kõik see, kes Aleksander iial oli olnud, küsitavaks muutub? Mida Aleksander vastab, kui salapolitsei ülem Mehlis oma väikesed rasva uppunud silmad tõstab ja ütleb: „Rääkige, kes te olete, major.”
Kas ta on Tatjana mees?
Jah.
„Ära nuta, kullake.”
„Ära veel lõpeta. Palun. Ära lõpeta. Veel mitte.”
„Tanja, ma pean minema.” Aleksander oli polkovnik Stepanovile öelnud, et on pühapäevaõhtuseks loenduseks tagasi, ja ta ei tohtinud hilineda.
„Palun. Mitte veel.”
„Tanja, ma saan veel mõne nädalavahetuse vabaks …” Aleksander hingeldab. „Pärast Leningradi lahingut. Ma tulen tagasi. Aga nüüd …”
„Ära mine, Šura, palun ära mine.”
„Sa hoiad mind nii kõvasti. Lase jalad lõdvaks.”
„Ei. Ära liiguta. Palun. Lihtsalt …”
„Kell on peaaegu kuus, kullake. Ma pean minema.”
„Šura, kallis, palun … ära mine.”
„Ära lõpeta, ära mine. Mida ma teha saan?”
„Jää siia. Minu sisse. Igaveseks minu sisse. Mitte veel, mitte veel.”
„Tss, Tanja, tss.”
Ja viis minutit hiljem tormab Aleksander uksest välja. „Ma pean jooksma, ei, ära saada mind kasarmusse. Ma ei taha, et sa öösel üksi linnas ringi kõnnid. Kas sul on minu antud püstol ikka alles? Jää siia. Ära vaata, kuidas ma mööda koridori eemaldun. Lihtsalt – tule siia.” Aleksander mähib naise oma sinelisse, haarab embusse, suudleb tema juukseid, huuli. „Ole hea tüdruk, Tanja,” ütleb ta. „Ja ära jäta hüvasti.”
Naine lööb talle kulpi. „Varsti näeme, mu südame kapten,” ütleb Tatjana, kelle pisarad on voolanud reedest pühapäevani.
Kas Aleksander on Punaarmee sõdur?
Jah.
Kas ta on mees, kes usaldas oma elu Dimitri Tšernenkole, sõbraks maskeerunud vääritule kaabakale.
Jälle jah.
Kuid kunagi oli Aleksander ameeriklane, Barrington. Ta rääkis nagu ameeriklane. Ta naeris nagu ameeriklane. Ta mängis suviseid mänge nagu ameeriklane, ujus nagu ameeriklane ja võttis elu endastmõistetavalt nagu ameeriklane. Tal oli häid sõpru ja ta arvas nagu ameeriklane, et jääb nende sõbraks surmani, ning ta armastas oma ema ja isa nagu ameeriklane.
Kord nimetas Aleksander oma koduks Massachusettsi metsi. Ja kord lapsena oli tal kott, kuhu ta peitis kõik oma väikesed aarded: teokarbid ja lihvitud klaasitükid, mille ta oli leidnud Nantucketi väina äärest, suhkruvatiümbrise, nööri- ja paelajupid, sõber Teddy foto.
Kord oli tal olnud ema, kelle tuttav päevitunud, meigitud, suurte silmadega naerunägu kangastus talle mälestustes.
Ja kord, kui kuu oli sinine ja taevas must ning tähed valasid valgust, oli Aleksander üheks igaviku viivuks leidnud selle, mida ta polnud kogu oma Nõukogude elu kestel lootnud tabada.
Üksainus kord.
Alexander Barrington lähenes lõpule. Noh, ta ei kavatsenud vaikides minna.
Ta kinnitas rinda kolm vaprusemedalit ja Punatähe ordeni, mille ta oli saanud tanki juhtimise eest nõrga jääga kaetud järvel, pani mütsi pähe, istus voodi kõrval toolil ja ootas.
Aleksander teadis, kuidas NKVD temasugustele järele tuleb. Nad pidid võimalikult vähe kära tegema; nägijaid pidi olema nii vähe kui võimalik. Nad tulid keset ööd või võtsid su kinni rahvarohkes vaksalis, kui sa tahtsid parajasti Krimmi puhkama sõita. Nad võtsid su kinni kalaturul, nad tulid naabri juurde, kes palus sul hetkeks enda poolt läbi astuda. Nad küsisid, kas võivad sinu lauda istuda sööklas, kus sa parajasti pelmeene sõid. Nad kõndisid mööda poodi ja palusid sul nendega eritellimuste osakonda minna. Nad istusid sinu kõrvale pargipingile. Nad olid alati viisakad, vaiksed ja peenelt riides. Autot, mis pidi kõnnitee ääres seisma jääma ja sind Suurde Majja viima, ning peidetud püstoleid, mis meestel kaasas olid, polnud veel näha. Üks naine, kes vahistati keset rahvahulka, hakkas valjusti karjuma, ronis mööda laternaposti üles ja käitus nii veidralt, et isegi tavaliselt osavõtmatud möödujad seisma ja vaatama jäid; ta tegi NKVD töö võimatuks. Mehed pidid ta esialgu rahule jätma, aga selle asemel et kusagile riigi südamesse kaduda, läks naine koju magama ning talle tuldi öösel järele.
Eelmine kord oli Aleksandrile järele tuldud ühel õhtupoolikul pärast kooli. Ta oli koos sõbraga, kaks meest astusid tema juurde ning ütlesid, et ta oli unustanud kohtumise ajalooõpetajaga, kas ta ei võiks hetkeks kõrvale astuda ja temaga rääkida? Aleksander teadis kohe, ta tajus, et mehed valetavad. Paigalt nihkumata haaras ta sõbra käsivarrest ja raputas pead. Sõber läks siiski ära – kiirustades –, teades, et ta on ülearune. Aleksander jäi üksi kahe mehe seltsi ja kaalus oma võimalusi. Nähes musta autot aeglaselt kõnnitee äärde sõitmas, teadis ta, et võimalused kahanevad. Ta juurdles, kas talle tulistatakse päise päeva ajal teiste inimeste juuresolekul selga. Ta otsustas, et seda ei juhtu, ja pistis jooksu. Mehed hakkasid teda taga ajama, kuid nad olid kolmekümnendates eluaastates, mitte seitsmeteistkümnesed. Aleksander raputas nad mõne minutiga
