sa oled Nõukogude Liidust.” Mees noogutas. „Nüüd saan aru. Sa pääsesid kuidagi põgenema? Noh, sa oled siin, jää siis siia. Jää Rootsi. Mine konsulaati, palu pagulaskaitset. Meil on siin sadu taanlasi. Mine konsulaati.”
Tatjana raputas pead.
„Su laps sünnib varsti,” ütles Sven. „Mine tagasi või liigu edasi.”
Tatjana pani käe ümber kõhu. Tema silmad olid veekalkvel.
Sadamatööline patsutas teda õrnalt ja tõusis. „Kumma sa valid? Kas tahad tagasi Nõukogude Liitu minna … miks?”
Tatjana ei vastanud. Kuidas mehele öelda, et sinna jäi tema hing?
„Mis sinuga juhtub, kui sa tagasi lähed?”
„Tõenäoliselt ma suren.”
„Mis juhtub sinuga siis, kui sa edasi liigud?”
„Tõenäoliselt jään ellu.”
Mees plaksutas. „Mis valik see siis on? Sa pead edasi liikuma.”
„Jah,” vastas Tatjana, „aga kuidas ma sedasi elada saan? Vaata mind. Kas sa arvad, et ma ei läheks, kui suudaksin?”
„Niisiis oled Stockholmis otsekui puhastustules ja vaatad iga päev, kuidas ma paberit kärutan ja suitsu teen, vaatad mind. Mida sa ette võtad? Hakkad lapsega siin pingil istuma? Kas sa tahad just seda?”
Tatjana oli vait.
Kui Tatjana meest esimest korda nägi, istus ta pingil ja sõi jäätist.
„Mine edasi.”
„Mul pole jõudu.”
Mees noogutas. „On küll. See on lihtsalt varjatud. Ma näen – sinu jaoks on praegu talv.” Mees naeratas. „Ära muretse. Suvi on ukse ees. Jää sulab ära.”
Tatjana ajas end pingilt püsti. Eemaldudes ütles ta vene keeles: „See pole enam jää, mu meresõitjast filosoof. See on tuleriit.”
ESIMENE RAAMAT
Teine Ameerika
… siis seda enam tõsta pea, selle hoovusega ja kõigi hoovustega, sest ta oli poeg, kelle tõid ilmale ja andsid sellele tuulele ja sellele hoovusele 2
Esimene peatükk
Morozovo haigla, 1943. aasta 13. märts
Pimedal õhtul lebas haavatud mees Punaarmee Neeva-operatsiooni peakorteriks muudetud väikese kaluriküla laatsaretis ja ootas surma.
Ta lamas tükk aega, käed vaheliti, ega liigutanud, kuni tuled kustutati ja raskelt haavatute palat väsis ning vaikseks jäi.
Peagi tullakse talle järele.
Ta oli kahekümne kolme aastane sõjast räsitud mees. Kuudepikkusest haavatuna voodis lamamisest oli tema jume kahvatu ning see ei tulenenud ei hirmust ega igatsusest, vaid päikesevaegusest. Tal oli habe ajamata ning tumedad juuksed olid väga lühikeseks pöetud. Mehe kaugusse vaatavad pruunikad silmad olid ilmetud. Aleksander Belov näis sünge, ehkki polnud julm inimene, ning ta näis alistunud, ehkki polnud külm inimene.
Mitu kuud varem Leningradi lahingu ajal oli Aleksander Belov tormanud jääle oma hea sõbra Anatoli Marazovi pärast, kes lebas külmunud Neeva jõel, kuul kõris. Aleksander jooksis surmavalt haavatud Anatoli juurde, nagu ka arutu arst – Rahvusvahelise Punase Risti Bostonist pärit arst nimega Matthew Sayers, kes jääauku kukkus ning kelle Aleksander pidi vaat et omaenda elu hinnaga välja tõmbama ja üle jää soomusauto juurde lohistama, et nad saaksid varjuda. Saksa lennukid püüdsid autot õhku lasta, ent tabasid hoopis Aleksandrit. Talle meenus, kuidas Saksa lennukid sõja algul Luugas sõdureid ja naisi tulvil põlde tulistasid. Nüüd ta teadis, miks need teda toona häirisid. Aleksander tajus Luftwaffe lennukite vilinas omaenda surma.
Tatjana päästis Aleksandri talle järele tulnud surma ratsanike küüsist, kes mustade kinnastega kaetud sõrmedel tema häid ja halbu tegusid üles lugesid. Tatjana, kellele Aleksander oli öelnud: „Mine Leningradist ära ja sõida kohe Lazarevosse.” Uurali mägede jalamil võimsa Kaama jõe kaldal asuvasse Lazarevosse, männimetsadesse peitunud väikesesse kalurikülla, Lazarevosse, kus naine oleks üürikest aega väljaspool ohtu olnud. Kuid Tatjana oli nagu see arst: arutu. Ei, ütles ta mehele. Ta ei lähe. Ta oli mehe teadmata rindele tulnud. Ja ta ütles „ei” neljale ratsanikule, näitas neile rusikat. Liiga vara tulite talle järele. Ja seejärel trotslikult: ma ei lase teil teda kaasa viia. Ma teen kõik, mis minu võimuses, et teid takistada teda ära viimast.
Ja tegigi. Omaenda vere hinnaga tõrjus Tatjana nad Aleksandrist eemale. Ta valas mehesse oma verd, ta tühjendas oma sooned ja täitis mehe omad, ja Aleksander oli päästetud.
Aleksander võis oma elu võlgneda Tatjanale, kuid doktor Sayers võlgnes oma elu Aleksandrile ning kavatses toimetada Aleksandri ja Tatjana Helsingisse, kust nad pidid Ameerika Ühendriikidesse minema. Tatjana abiga sepitsesid nad plaani, hea plaani, ning Aleksander lamas laatsaretis kaks kuud, laskis oma seljal paraneda, nikerdas puust kujukesi, hälle ja odasid ja kujutles, kuidas ta koos naisega läbi Ameerika sõidab. Ta pani silmad kinni, kujutles kogu valu olematuks, nad olid autos vaid kahekesi, laulsid raadiole kaasa ja ilm oli soe.
Ta oli elanud lootuse habrastel tiibadel. See oli nii läbipaistev lootus. Aleksander teadis seda juba sellesse uppudes. See oli lootus, mida hellitab vaenlastest ümbritsetud inimene, kes viimast korda turvalisusse pagedes, selg vaenlase poole, palub, et talle antaks võimalus elukaevu sukelduda, enne kui vaenlane taas püssi laeb, enne kui raskekahurvägi välja saadetakse. Ta kuuleb nende püssipauke, kuuleb oma selja taga nende hõikeid, ent jookseb ikka, lootes mürsuvilina eest pakku pääseda. Sukeldu lootusse või sure meelt heites. Sukeldu Kaama jõkke.
Ja siis, kolm päeva tagasi, lõi Aleksander silmad lahti, ja tema ees seisis „parim” sõber Dimitri Tšernenko, käes tema seljakott, mis oli Aleksandri arvates kaduma läinud, kui ta jääl haavata sai. Kotist tõmbas Dimitri välja Tatjana punaste roosidega valge kleidi. Ta tõstis selle otsekui varjatud ähvarduseks. Ta nõudis, et Aleksander naise maha jätaks, ilma temata Ameerikasse pageks ja hoopis Dimitri kaasa võtaks. Dimitri ässitas Aleksandrit oma elu ohvriks tooma.
Aleksander oleks võinud Dimitri tappa; äärepealt olekski tapnud. Kui tobe sanitar poleks teda takistanud, oleks Aleksander kindla peale Dimitri surnuks peksnud, kuid nii või teisiti oli Aleksandri saatus otsustatud, ükskõik, kas Dimitri oli elus või surnud. Aleksander juurdles, millal see otsustati, kuid ei tahtnud sellele küsimusele vastust.
See otsustati 1930. aasta detsembris, kui ta lahkus oma väikesest toast Bostonis.
Kui Aleksander oleks nüüd, 1943. aastal, Dimitri tapnud, oleks ta avalikult ja otsemaid vahistatud ning pistetud kartsa, kus ta, valvurid ümberringi, pidanuks mõrva eest sõjatribunali ootama. Suutmata oma elu päästa, oleks Tatjana Nõukogude Liitu jäänud, et mehe läheduses olla, samal ajal kui doktor Sayers Punasest Ristist oleks üksinda Helsingisse sõitnud.
Kuid Dimitri jäi vaid üle noatera ellu.
Luuletusest „My Boy Jack”, mille Kipling kirjutas oma sõjas kaduma läinud poja mälestuseks.
