mida te muuta ei saa. Lihtsalt olge Dimitriga ettevaatlik ja ärge usaldage talle midagi.”
„Mida ma temaga Helsingis peale hakkan?”
Siinkohal lubas Aleksander endale kerge muige. „Mina ei saa teile selles asjas nõu anda. Lihtsalt – ärge tehke midagi, mis teie või Tatjana elu ohtu seaks.”
„Muidugi mitte.”
Aleksander hakkas rääkima. „Te peate olema väga ettevaatlik, ükskõikne, sundimatu, vapper. Lahkuge koos Tatjanaga, niipea kui saate. Kas te olete juba Stepanovile öelnud, et lähete tagasi?” Polkovnik Mihhail Stepanov oli Aleksandri komandör.
„Ma ütlesin talle, et lähen Soome tagasi. Ta palus, et ma … teie naise tagasi Leningradi viiksin. Ta ütles, et on parem, kui Tatjana Morozovost lahkub.”
Aleksander noogutas. „Ma rääkisin juba temaga. Palusin, et ta lubaks Tatjanal koos teiega lahkuda. Te viite Tatjana ära Stepanovi loal. Tore. Teil on lihtsam baasist pääseda.”
„Stepanovi jutu järgi on tavaline asi, et sõjamehi Volhovi poolele aukõrgendust saama viiakse. Kas see oli pettus? Mina ei saa enam aru, mis on tõde ja mis vale.”
„Tere tulemast minu maailma,” sõnas Aleksander.
„Kas Stepanov teab, mis teid ees ootab?”
„Just tema mulle ütleski, mis mind varsti ees ootab. Mind tuleb üle järve viia. Siin pole kinnipidamiskohta,” selgitas Aleksander. „Kuid mu naisele ta seda ei räägi, kui too küsima läheb. Ta räägib Tatjanale, mida palusin – et ma saan aukõrgendust. Kui veoauto õhku lendab, on NKVD-l isegi kergem ametliku looga kaasa minna: neile ei meeldi juhtivate ohvitseride vahistamisi selgitada. Palju lihtsam on öelda, et ma sain surma.”
„Aga siin, Morozovos, on kinnipidamiskoht.” Sayers tasandas häält. „Ma ei teadnud, et see on kinnipidamiskoht. Mul paluti minna ja vaadata kahte sõdurit, kes olid düsenteeriasse suremas. Nad olid mahajäetud koolimaja väikeses keldriruumis. See oli kaheks tillukeseks kongiks jagatud pommivarjend. Mina arvasin, et nad on karantiinis.” Sayers heitis pilgu Aleksandrile. „Ma ei saanud neid isegi aidata. Ma ei tea, miks neil lihtsalt surra ei lastud, mind kutsuti nii hilja.”
„Teid kutsuti just parajal ajal. Nõnda surid mehed arsti hoole all. Rahvusvahelise Punase Risti hoole all. Täiesti seaduslik.”
Raskelt hingates küsis doktor Sayers: „Kas te kardate?”
„Tema pärast,” ütles Aleksander arstile otsa vaadates. „Teie?”
„Tobedal kombel.”
Aleksander noogutas ja naaldus toolileenile. „Öelge mulle ühte, doktor. Kas mu haav on piisavalt paranenud, et võiksin sõdima minna?”
„Ei.”
„Kas see võib uuesti lahti minna?”
„Ei, aga see võib mädanema minna. Ärge unustage sulfoonamiidi võtta.”
„Ei unusta.”
Enne kui doktor Sayers ära läks, ütles ta Aleksandrile vaikselt: „Ärge Tanja pärast muretsege. Temaga ei juhtu midagi. Ta on minuga. Ma ei lase teda enne New Yorki silmist. Ja seal on temaga kõik korras.”
Vaevu märgatavalt noogutades ütles Aleksander: „Nii korras, nagu olla saab. Pakkuge talle šokolaadi.”
„Arvate, et see aitab?”
„Pakkuge talle,” kordas Aleksander. „Esimesed viis korda, kui teda palute, ei võta ta seda vastu. Kuid kuuendal võtab.”
Enne kui doktor Sayers palati ukse taha kadus, keeras ta ringi. Kaks meest vaatasid viivuks teineteisele silma, ja siis andis Aleksander arstile au.
Elu Moskvas, 1930
Neil oldi jaamas vastas ja veel enne hotelli viimist eskorditi nad restorani, kus nad kogu õhtu sõid ja jõid. Alexander rõõmustas, et isal oli õigus – paistis, et elu on ilus. Toit oli söödav ja seda oli palju. Leib polnud siiski värske ja kummalisel kombel polnud seda ka kana. Võid hoiti toatemperatuuril nagu ka vett, aga must tee oli magus ja kuum ning isa lubas Alexanderil isegi lonksu vodkat võtta, kui kõik kristallpitsi tõstsid ja lustakalt „Na zdorovje!” või „Terviseks!” hüüdsid. Ema ütles: „Harold! Ära anna lapsele vodkat, kas sa oled arust ära?” Ta ise polnud napsitaja ning tõstis klaasi vaid huultele. Alexander jõi vodkat uudishimust, talle ei maitsenud see üldse ning tundus, nagu oleks kurk tundide viisi tulitanud. Ema narritas teda. Kui kurk enam ei tulitanud, jäi Alexander laua taga magama.
Siis tuli hotell.
Siis tulid kemmergud.
Hotell oli lehkav ja pime. Tume tapeet, tumedad põrandad, põrandad, mis mõnes kohas – ka Alexanderi toas – polnud seinte suhtes täisnurga all. Alexander oli alati arvanud, et peaksid olema, aga mida tema ka teadis? Võib-olla polnud nõukogude revolutsioonilise insenerimõtte saavutused veel Ameerikasse jõudnud. Otsustades selle järgi, kuidas isa Nõukogude riigi lootustest rääkis, poleks Alexander üllatunud, kuuldes, et ratast ei leiutatudki enne 1917. aasta kuulsusrikast Oktoobrirevolutsiooni.
Päevatekid nende vooditel olid tumedad, kušettide kattekangas oli tume, kardinad tumepruunid, puuküttega pliit köögis oli must ja kolm kappi olid tumedast puidust. Sellesama pimeda, halvasti valgustatud koridori peal naabertubades elasid kolm Musta mere äärest pärit grusiinlasest venda, kõik tumedate lokkis juuste, tõmmu naha ja tumedate silmadega. Nad embasid Alexanderit otsekohe nagu sugulast, ehkki tema jume oli hele ja juuksed sirged. Nad kutsusid teda Sašaks, väikeseks grusiiniks, ning sundisid teda sööma keefirinimelist vedelat jogurtit, mida Alexander mitte ainult ei vihanud, vaid lausa jälestas.
Ta avastas oma õnnetuseks, et oli palju Vene toite, mida ta jälestas. Ta ei suutnud ühes lauas istuda millegagi, mis nõretas sibulast ja äädikast.
Enamik Vene toite, mida heasoovlikud hotelliasukad Alexanderi ette asetasid, nõretas sibulast ja äädikast.
Kui vene keelt valdavaid grusiinidest vendi mitte arvestada, ei rääkinud nende korruse asukad kuigi palju vene keelt. Hotelli Deržava teisel korrusel – hotelli nimi tähendab vene keeles maailmariiki – elas peale nende veel kolmkümmend inimest; veel kolmkümmend inimest, kes olid Nõukogude Liitu tulnud suuresti samal põhjusel mis Barringtonid. Oli kahekümnendate aastate lõpul Roomast välja saadetud itaalia kommunistide pere, kelle Nõukogude Liit oli oma tiiva alla võtnud. Haroldi ja Alexanderi arvates oli see austusväärne tegu.
Oli üks perekond Belgiast ja kaks Inglismaalt. Suurbritannia pered meeldisid Alexanderile kõige rohkem, sest nad rääkisid keelt, mis oli üsna sarnane selle inglise keelega, mida oskas tema. Kuid Haroldile ei meeldinud, et Alexander endiselt inglise keelt rääkis, ka ei meeldinud talle eriti ei Suurbritannia pered, itaallased ega õieti mitte keegi sellelt korruselt. Harold püüdis igal võimalusel maha laita Alexanderi suhtlemist Tarantella-õeste või Inglismaalt Liverpoolist pärit Simon Lowelliga. Harold Barrington tahtis, et tema poeg sõbruneks nõukogude tüdrukute ja poistega. Ta tahtis, et Alexander süüviks Moskva kultuuriellu ja õpiks vene keelt, ning Alexander, tahtes isale meeldida, kuuletuski.
Haroldil polnud raske Moskvas tööd leida. Oma Ameerika-elus oli Harold, kes ei pidanud tööd tegema, kõike katsetanud, ja ehkki ta oskas mõnda tööd väga hästi, suutis ta paljusid töid teha hästi ja õppis kiiresti kõike, mida ta veel ei osanud. Moskvas panid võimukandjad ta tööle
