lõhestasid, olid tuttavad.
Vaade ei olnud tuttav.
New Yorgi sadam oli udusel hommikul klaassile rohekas veelaam, kaugemal nägi Tatjana kõrgeid hooneid ja paremal terendas läbi tiheda udu üks kuju, parem käsi lõõmava tõrvikuga üles tõstetud.
Lummatud silmi istus Tatjana akna all ja vaatas lahe taga paistvaid hooneid. Need olid nii kõrged! Ja nii ilusad, ja neid oli silmapiiril nii palju: teravtornid ja lamekatused sirutusid üles ja tõstsid sureliku inimese surematusse taevasse. Lendlevad linnud, vagur vesi, hoonetekogum sadama taga ja Atlandi ookeani suubuv klaassile sadam ise olid need, mida ta nägi. Siis hakkas tõusev päike Tatjanale silma paistma ja ta pidi pilgu ära pöörama. Sadam polnud enam nii klaassile, kui praamid ja puksiirid, igat masti lihtrid ja prahilaevad ning isegi mõned jahid hakkasid risti-rästi üle lahe sõitma ning nende viled ja pasunad kõlasid säärase kakofoonilise lustiga, et Tatjana tahtis akna kinni panna. Ta ei teinud seda.
Tatjana oli alati tahtnud ookeani näha. Ta oli näinud Musta merd ja Läänemerd ja palju järvi – Laadoga järve liigagi palju –, kuid mitte kunagi ookeani, ja Atlandi ookeanil oli Aleksander kord väikese poisina seilanud ning iseseisvuspäeva ilutulestikku vaadanud. Kas varsti polegi neljas juuli? Võib-olla näeb Tatjana ilutulestikku. Ta peab küsima Brendalt, medõelt, kes on veidi tõre ja edastab informatsiooni üsna pahuralt, näo alaosa – ja süda – kaitseks Tatjana eest maskiga kaetud.
„Jah,” ütles Brenda Tatjanale. „Tuleb ilutulestik. Neljas juuli on kahe päeva pärast. Tulevärk pole selline nagu enne sõda, aga midagi ikka. Sa pole veel nädalatki Ameerikas olnud, ja pärid ilutulestiku järele? Sa pead oma last nakkuse eest kaitsma ja ise terveks saama. Kas sa täna väljas jalutamas käisid? Sa ju tead, et arst käskis sul värskes õhus jalutamas käia ja suu kinni katta, et sa lapsele peale ei köhiks, ja keelas last tõsta, sest see kurnab sind – kas sa oled väljas käinud? Ja kuidas on hommikusöögiga?” Brenda rääkis Tatjana meelest alati liiga kiiresti, suisa nimme, et Tatjana aru ei saaks.
Isegi Brenda ei suutnud ära rikkuda hommikusööki: mune, sinki, tomateid ja piimaga kohvi (olgu või piimapulbriga). Tatjana sõi ja jõi voodil istudes. Ta pidi tunnistama, et sellised mugavused nagu linad, pehmed madratsid ja padjad ning paks villane tekk olid justkui leib – üliolulised.
„Kas sa tooksid nüüd mu poja? Ma pean teda toitma.” Tatjana rinnad olid täis.
Brenda lõi akna kinni. „Ära enam akent lahti tee,” ütles ta. „Laps saab külma.”
Tatjana naeris tasa. „Kas ta saab suveõhust külma?”
„Jah, niiskest, rõskest suveõhust küll.”
„Aga ise käskisid mul õue jalutama minna …”
„Õueõhk on õueõhk ja toaõhk on toaõhk,” kuulutas Brenda.
„Poiss pole minult tuberkuloosi saanud,” ütles Tatjana efekti mõttes valjusti köhides. „Palun too mulle laps.”
Kui Brenda oli lapse toonud ja Tatjana oli teda toitnud, läks ta ja tegi uuesti akna lahti ning istus aknalauale, poiss süles. „Vaata, Anthony,” sosistas Tatjana oma emakeeles – vene keeles. „Näed? Kas sa näed vett? Ilus, eks ole? Ja sadama taga on rahvarohkete tänavate ja parkidega suur linn. Anthony, niipea kui ma paranen, läheme ühe valjuhäälse praami peale ja kõnnime mööda New Yorgi tänavaid. Kas see meeldiks sulle?” Väikese poja nägu silitades vaatas Tatjana üle vee.
„Su isale meeldiks,” sosistas ta.
Kolmas peatükk
Morozovo, 1943
Matthew Sayers ilmus Aleksandri voodi äärde kella ühe paiku öösel ja nentis ilmselget. „Te olete ikka veel siin.” Ta pidas pausi. „Võib-olla teid ei viidagi ära.”
Doktor Sayers oli ameeriklane ja igavene optimist.
Aleksander raputas pead. „Kas te panite mu Kuldtähe medali Tatjana seljakotti?” oli kõik, mida ta küsis.
Arst noogutas.
„Peitsite ära, nagu palusin?”
„Nii hästi, kui sain.”
Nüüd oli Aleksandri kord noogutada.
Sayers võttis taskust süstla, ravimipudeli ja väikese rohutopsi. „Teil läheb neid vaja.”
„Tubakat vajan rohkem. Kas teil on?”
Sayers võttis taskust sigarette täis portsigari. „Juba keeratud.”
„Käivad küll. Mul on tulemasin.”
Sayers näitas Aleksandrile väikest pudelit värvitu vedelikuga. „Ma annan teile kolm graani morfiinilahust. Ärge kõike korraga võtke.”
„Miks ma seda üldse peaksin võtma? Ma olen mitu nädalat ilma olnud.”
„Teil võib seda vaja minna, kes teab? Võtke veerand graani. Kõige rohkem pool graani. Kümnest graanist piisab kahe täismehe tapmiseks. Olete te kunagi näinud, kuidas seda manustatakse?”
„Jah,” ütles Aleksander ning vaimusilmas kangastus talle Tatjana, süstal käes.
„Tore. Kuna te ei saa endal veeni kätte, on kõige parem kõhtu süstida. Siin on veidi sulfoonamiidi, et infektsiooni ei tekiks. Väike pudel karboolhapet; puhastage sellega haava, kui kõik teised rohud otsa saavad. Ja sidemerull. Te peate iga päev sidet vahetama.”
„Aitäh, doktor.”
Nad jäid vait.
„Kas teil on granaadid alles?”
Aleksander noogutas. „Üks on kotis, teine saapas.”
„Relv?”
Aleksander patsutas kabuuri.
„See võetakse teilt ära.”
„Nad peavad selle ära võtma. Vabatahtlikult ma seda ära ei anna.”
Doktor Sayers surus Aleksandri kätt.
„Kas teil on meeles, mida ma teile rääkisin?” küsis Aleksander. „Mis minuga ka ei juhtuks, võtke see,” – ta võttis ohvitserimütsi peast ja ulatas arstile – „kirjutage mulle surmatunnistus ja öelge Tatjanale, et nägite mind Laadogal surnuna ja lükkasite jääauku. Selge?”
Sayers noogutas. „Ma teen, mis vaja, nii hästi, kui suudan,” ütles ta. „Ma ei taha seda teha.”
„Ma tean.”
Mõlema ilme oli sünge.
„Major … mida ma siis teen, kui teid tõesti jäält surnuna leian?”
Just sellele oli Aleksander mõelnud. „Kirjutate mulle surmatunnistuse ja matate mu Laadoga järve. Tehke minu kohal ristimärk, enne kui mu auku lükkate.” Ta judises kergelt. „Ärge unustage Tatjanale mu mütsi anda.”
„See tüüp Tšernenko luusib pidevalt mu auto ümber,” ütles Sayers.
„Jah. Ta ei lase teil ilma temata ära sõita.
