poolpimeduses võisin ma näha tema suunurka tukslemas ja teadsin, et ta ei julge üles lakapealse poole vaadata.
Tükk aega valitses vaikus.
„Kuidas sa teadsid?” küsis Hamish lõpuks.
„Mida?”
„No seda, milline on see õige,” selgitas poiss kärsitult.
„Aa.”
Jamie vajus tahapoole ja toetas selja vastu kiviseina, käed kuklal.
„Ma küsisin oma taadi käest ükskord sedasama,” vastas ta. „Taat ütles, et seda lihtsalt tuntakse. Ja kui ei tunne, siis pole õige.”
„Mmm-hmh.” Väikese tedretähnilise näo ilme ütles, et seletus on pehmelt öeldes kasin. Ka Hamish lasi end teadlikult Jamie asendit ahvides tahapoole. Tema põlvikutes sääred jäid üle heinakubu serva sirgu. Poiss oli veel väike, kuid tema turd kehaehitus lubas loota, et siit tuleb kunagi midagi nõoga võrdväärset. Tema ristõlad ja sujuv koljujoon vastasid peaaegu üksüheselt Jamie omadele.
„Nii, ja kus su kingad on?” küsis Jamie noomivalt. „Ega sa neid jälle karjamaale ei jätnud? Ema teeb sul kõrvad tuliseks, kui sa nad jälle ära oled kaotanud.”
Hamish kehitas õlgu, nagu poleks selline variant üldse kõneväärt. Oli selge, et tal mõlgub meeles midagi hoopis tähtsamat.
„John…” alustas ta, kibrutades mõtlikult oma liivakarva kulme, „John ütleb…”
„Kas Talli-John, Koka-John või Cameroni John?” päris Jamie.
„Talli-John,” ütles Hamish segamise peale tõrjuvalt viibates. „Tema ütles, ee, abiellumise kohta…”
„Mm-mh?” tegi Jamie julgustavat häält, nägu taktitundeliselt ära pööratud. Silmi üles tõstes ristus ta pilk minu omaga, kes ma üle serva alla vahtisin. Mu nägu läks naerule ja Jamie oli sunnitud huulde hammustama, et mitte samaga vastata.
Hamish võttis ennast kokku ja vastas kiirelt nagu kuuliprits: „Taütles-et-sa-pead-temaga-tegema-nagu-täkk-teeb-märaga-mina-eiuskund-seda-aga-kas-see-on-tõsi?”
Hammustasin näppu, et mitte valjusti naerma pahvatada. Jamie asukoht oli kehvem, ta surus sõrmed reielihasesse ja läks näost sama punaseks kui Hamish.
„Ee, nojaa… noh, teatud mõttes…” puterdas ta lämbuval häälel, kuid sai siis enesevalitsuse tagasi.
„Jah,” kostis ta selgelt, „jah, nii see käib.”
Hamish heitis hirmunud pilgu lähima latri poole, kus puhkas kõrb täkk, soojätkamisvarustus vähemalt jalapikkuselt pesapaigast välja turritamas. Siis heitis ta kahtleva pilgu oma rüppe ja ma surusin peotäie riiet nii sügavale suhu, kui mahtus.
„Aga tead, siin on mõned erinevused,” jätkas Jamie. Puna hakkas ta palgeilt taanduma, ehkki suunurkades võis veel märgata kahtlast võbinat. „Esiteks käib see… õrnemalt.”
„Nii et te ei hammusta neid kaelast?” küsis Hamish väga tähelepaneliku inimese tõsisel ja keskendunud ilmel. „Et nad vagusi püsiks?”
„Ee… ei. Vähemalt mitte tavaliselt.”
Võttes kokku oma üldsegi mitte vähese tahtejõu, pistis Jamie mehiselt rinda noore inimese harimise raske ülesandega.
„Ja teine erinevus on veel,” ütles ta minu eest hoolega pilku peites. „Seda võib teha ka näod vastamisi, mitte ainult tagantpoolt. Nii nagu prouale meeldib.”
„Prouale?” kordas Hamish kõhklevalt. „Ma mõtlen, et ma ise tahaks seda tagantpoolt teha. Mulle vist ei meeldiks, kui keegi pealt vaatab, kui ma midagi sellist teen. Kuule,” uuris ta, „aga kas naeru tagasi hoida on raske?”
Kui õhtul voodisse jõudsin, mõtlesin ikka veel Jamie ja Hamishi peale. Pöörasin paksud tekid vaikselt muiates otsast tagasi. Aknast puhus jahedat õhku ja ma igatsesin nende alla pugeda ning ennast Jamie soojuses kerra tõmmata. Jamie oli külmakindel, talle olnuks nagu väike ahi sisse monteeritud ja tema nahk oli alati soe; mõnikord peaaegu kuum, nagu oleks ta küdenud seda palavamalt, mida külmem oli minu puudutus.
Olin endiselt võõras ja välismaalane, aga lossis mitte enam külaline. Kui abielunaised näisid senisest veidi sõbralikumad, kuna kuulusin nüüd nende hulka, siis vallalised piigad panid mulle tõsiselt pahaks, et olin ringlusest maha võtnud nii väärt meesolendi. Külmade pilkude ja seljataga tehtud märkuste suur hulk tekitas lausa küsimuse, kui palju neid õieti on, kes Jamie MacTavishi lühikese siinviibimise ajal olid leidnud tee tema varjulisse alkoovi.
Jah, muidugi mitte enam Jamie MacTavish. Enamik lossirahvast oli alati teadnud, kes ta on, ja mina teadsin nüüd nagunii ka, olin ma siis Inglise salakuulaja või mitte. Nii sai temast avalikult Fraser ning minust samuti. See oli juba emand Fraser, kes astus köökide kohal asuvasse tuppa, kus mehenaised üheskoos õmblesid ja lapsi hällitasid ning mammatarkusi vahetasid, silmitsedes varjamatu huviga ka minu pihaümbermõõtu.
Oma seniste viljastumisraskuste tõttu ei olnud ma Jamiega abielludes rasestumise võimalusele mõelnud ja ootasin nüüd mõningase rahutusega esimese kuupuhastuse algust. Kui see saabus, tundsin vaid kergendust ja mitte teragi sellest kahetsusest, mis mu päevi tavaliselt saatis. Mu elu oli ka ilma lapseta juba enam kui keeruline. Arvasin, et Jamie võis väikest pettumust tunda, ehkki ka tema väitis, et tunneb vaid kergendust. Isadus oli lõbu, mida tema olukorras mees endale hästi lubada ei saanud.
Uks avanes ja ta astus linase käterätiga pead hõõrudes sisse, märgadelt juustelt langevad veepiisad särgile tumedaid laike tippimas.
„Kust sina siis tuled?” küsisin imestunult. Külamajade ja üksiktalude kõrval võis lossielu küll luksuslikuks pidada, kuid mis puutub kümblemisvõimalustesse, siis sai Leochi kants hoobelda vaid ühe vaskvanniga, mida Colum kasutas oma valutavate jalgade tarvis, ja teise, pisut suuremaga, mida kasutasid prouad, kelle jaoks privaatsus oli vanni täitmise vaeva väärt. Kogu muu pesemine toimetati toanurgas kausi ja kannu abil või väljas – kas järves või siis ühes väikeses kivipõrandaga hoones aias, kus nooremad naised tavatsesid alasti olles lasta sõpradel endale pangega vett pähe valada.
„Järvest,” vastas ta, sättides niiske rätiku korralikult aknalauale. „Keegi,” lisas ta süngelt, „oli jätnud latriukse lahti ja talliukse samuti, nii et Cobhar tegi ehavalges väikese supluse.”
„Aa, sellepärast sind õhtusöögil ei olnudki. Aga hobustele ju ei meeldi ujuda, või kuidas?” pärisin ma.
Ta raputas pead, siblides sõrmedega juustes, et neid kuivatada.
„Ei, ei meeldi. Aga tead, nad on nagu inimesed, igaüks isemoodi. Ja Cobharile meeldivad vesikasvud. Ta nosis neid veepiiril seistes, kui külast tormas kohale koerakari ja ta vette ehmatas. Pidin koerad minema ajama ja siis talle järele minema. Oota, oota, väike Hamish,” sõnas ta pahaendeliselt, „ma veel õpetan sulle, kuidas väravaid lahti jätta.”
„Kas sa Columile ka räägid?” küsisin ma süüdlasele kaasa tundes.
Jamie raputas pead ja sobras rüpepaunas. Ta tõmbas sealt välja saiakaku ja juustukamaka, mille ta oli tulles nähtavasti köögist kaasa haaranud.
„Ei,” kinnitas ta. „Colum on poisiga päris karm. Kui
