teha kavatsed?”
Jamie neelas viimase saiatüki alla ja naeratas mulle. „Ära muretse. Ma viin ta homme natuke enne õhtusööki paadiga järvele ja viskan sisse. Selle aja peale, kui ta kaldale jõuab ja ennast kuivaks saab, on õhtusöök läbi.” Ta lõpetas kolme ampsuga oma juustutüki ja lakkus sõrmed häbenemata puhtaks. „Las läheb ise märjalt ja näljaselt magama, siis saab teada, kui mõnus see on,” lõpetas ta tumedalt.
Ta heitis lootusrikka pilgu lauasahtlisse, kus mul vahel oli mõni õun või muu toidupala. Täna õhtul oli sahtel paraku tühi ja ta sulges selle ohates.
„Usun, et elan hommikusöögini ära,” ütles ta filosoofiliselt. Siis ajas ta riided kiiresti seljast ja ronis võdisedes mu kõrvale. Ehkki ta jäsemed olid jäisest järveveest veel külmad, oli ta keha endiselt jumalikult soe.
„Mmm, sinu kaisus on nii mõnus kerra tõmmata,” mõmises ta ilmselt siis kerratõmbamisega tegeldes. „Sa lõhnad teistmoodi, kas oled taimi korjanud?”
„Ei,” kostsin imestunult. „Ma mõtlesin, et hoopis sina – see tähendab, et sina lõhnad.” Kuskilt tuli teravat taimelõhna, mis ei olnud just ebameeldiv, kuid harjumatu.
„Mina haisen kala järele,” tähendas Jamie käeselga nuusutades. „Ja märja hobuse järele. Ei,” ütles ta mulle lähemale tulles ja ninaga õhku vedades, „see ei tule sinust ka. Aga kuskilt lähedalt.”
Ta tõusis voodist üles ja pööras tekid pahupidi. Otsitava leidsime lõpuks minu padja alt.
„Mida paganat…?” küsisin ma, võtsin kätte ja lasin samas kukkuda. „Ai! Sellel on okkad!”
Tegemist oli väikese kimbuga, mis koosnes juurtega üles kistud ja musta lõngaga kokku seotud taimedest. Need olid juba pooleldi kuivanud, kuid närbunud lehtedest tõusis endiselt vänget haisu. Buketis oli ka üks lill, puruks muljutud priimula, mille okas oli mulle pöidlasse torganud.
Pistsin haiget saanud näpu suhu ja pöörasin kimbu teise käega ettevaatlikult ringi. Jamie seisis vaikselt ja põrnitses buketti. Siis haaras ta selle kiirelt kätte, sammus akna juurde ja viskas ööpimedusse. Voodi juurde tagasi tulnud, pühkis ta taimejuurte küljest pudenenud mullapuru energiliste liigutustega pihku ja viskas taimedele järele. Siis tõmbas ta aknaluugi mürtsuga kinni ning tuli käsi puhtaks kloppides tagasi.
„Nüüd on see läinud,” teatas ta tarbetult ja ronis voodisse. „Tule sängi, inglismann.”
„Mis see oli?” uurisin ta kõrvale pugedes.
„Minu arust nali,” ütles Jamie. „Küllalt pahatahtlik, aga nali.” Ta toetas ennast küünarnukile ja puhus tule ära. „Tule seie, mo duinne,” ütles ta. „Mul on külm.”
Rahutukstegevast nõiakimbust hoolimata magasin ma Jamie embavate käsivarte ja riivistatud ukse ühise kaitse all hästi. Hommikupoole ööd nägin unes haljaid aasu, mis kubisesid liblikaist. Kollased, pruunid, valged ja oranžid – kõik nad keerlesid mu ümber nagu sügisesed lehed, maandusid mulle pähe ja õlgadele ning libisesid sealt mööda mu keha alla nagu vihm, tillukesed jalad kõdistasid mu nahka ja nende sametiste tiibade löögid olid nagu mu enda südamelöökide õrn vastukaja.
Tõusin aegamisi tegelikkuse veepinnale ja avastasin, et liblikajalad mu kõhu vastas on Jamie ergavpunased pehmed juuksed ja mu reite vahele maandunud liblikas on tema keel.
„Mmm…” ütlesin natukese aja pärast, „mul on küll väga hea, aga kuidas sinuga on?”
„Umbes kolmveerand minuti pärast, kui sa sama moodi jätkad,” vastas ta laialt naeratades ja mu kätt kõrvale lükates. „Aga ma tegeleks sellega veidi pikemalt – sest vaata, ma olen loomult selline aeglane ja elutark inimene. Võib-olla emand on nii lahke ja pakub mulle seltskonda näiteks täna õhtul?”
„Võib-olla ongi,” kostsin ma. Panin käed kuklale ja heitsin talle poolsuletud laugude vahelt väljakutsuva pilgu. „Kui sa tahad öelda, et oled omadega nii otsas, et ei suuda enam rohkem kui üks kord päevas.”
Ta vaatas mind oma voodiotsalt ja pilutas silmi. Siis nägin vaid valget sähvatust, kui ta mu peale sööstis, ja korraga olin ma sügavale sulemadratsisse surutud.
„No hea küll,” pomises ta mu juuksekuhilasse, „aga ära siis ütle, et ma ei hoiatanud.”
Kahe ja poole minuti pärast Jamie ägises ja avas silmad. Ta hõõrus kahe käega energiliselt nägu ja pead, nii et lühemad juuksed nagu suled turri tõusid. Siis ronis ta summutatud šoti vandesõnade saatel linade vahelt välja ja hakkas hommikujaheduses lõdisedes riietuma.
„Ega seda vist ei ole,” küsisin lootusrikkalt, „et sa ütled Alecile, et oled haige, ja tuled sängi tagasi?”
Ta naeris, kummardus alla, suudles mind ja asus siis voodi alt põlvikuid otsima. „Oh oleks see vaid võimalik, inglismannike. Paraku kahtlen, kas mind vabandaks miski, mis pole just rõuged, katk või ränk kehavigastus. Kui ma just verd ei jookse, siis on vana Alec nagu kõpsti siin ja tirib mu kasvõi surivoodilt üles, et ma aitaks tal hobustel kõhu-usse välja ajada.”
Silmitsesin ta pikki kauneid sääri, kui ta põlviku hoolikalt jalga tõmbas ja ülemise serva kahekorra keeras. „Ah või ränk kehavigastus? Ma saaksin millegi sellisega ehk hakkama,” mõmisesin.
Jamie mühatas ja võttis maast teise põlviku. „Inglismann, vaata ikka ka, kuhu sa oma võlunooli lennutad.” Ta üritas liiderlikult silma pilgutada, kuid välja kukkus kõõrdpilk. „Kui sihid liiga kõrgele, pole must sulle endale ka enam kuigi palju kasu.”
Kergitasin kulmu ja ukerdasin tekkide alla tagasi. „Ära muretse. Põlvest kõrgemale ei lase, ausõna.”
Jamie patsutas mu tuharat ja hakkas talli poole minema, lauldes üsna kõvasti juppi laulust „Kanarbikus juhtus see”:
Kord piigake väike mul sülle ju ronis,
Kuid suskas siis mesilind ülaltpoolt põlve –
Oh kanarbik, kanarbik Bendikee aasade päääääl!
Tal on õigus, mõtlesin ma; ta ei ole suurem asi laulumees.
Vajusin veel veidikeseks rahuldatud uniellu, kuid tõusin peagi ja läksin hommikust sööma. Enamik lossiasukaist oli juba söönud ja päevaste toimetuste kallale asunud; kes veel saalis olid, tervitasid mind päris lahkelt. Ma ei märganud vargseid pilke ega varjatud vaenulikkust, nagu võinuks oodata inimeselt, kes tahab teada, kuidas tema väike õelus mõjus. Kuid silmitsesin nägusid siiski tähelepanelikult.
Veetsin hommiku üksinda aias ja niidul, kaasas korv ning kaevekepp. Mul hakkasid mõned kõige nõutavamad taimed otsa saama.
Külarahvas käis tavaliselt Geillis Duncani juures abi otsimas, aga viimasel ajal olid külast paljud minu kabinetti jõudnud ja ravimtaimi kulus jõudsalt. Võib-olla ei jätnud abikaasa haigus tal oma püsikundede eest hoolitsemiseks mahti.
Pärastlõuna lõpetasin oma töötoas. Paar patsienti tuli läbi vaadata; oli üks püsiv ekseem, nihestatud pöial, ja kokapoiss, kes oli endale potitäie kuuma suppi jala peale kallanud. Olles stillingia- ja iirisesalvi peale pannud ning pöidla paika tõmmanud ja kinni sidunud, asusin ma kadunud Beatoni väiksemat sorti uhmris väga asjakohase nimega kivijuuri purustama.
See oli üksluine töö, kuid sellise unise pärastlõuna jaoks sobiv. Ilm oli
