kõik kenasti marliriidest kottides. Tõmbasin kopsud oma pelgupaiga teravaid, vürtsikaid lõhnu täis ja lasin nad rahuloleva ohkega jälle välja.
Katkestasin uhmerdamise ja panin nuia kõrvale. Ja ma olengi rahul, mõtlesin rabatult. Hoolimata tervest müriaadist tundmata suurustest, mis siinse eluga kaasas käisid, hoolimata kellegi ebameeldivast pahatahtlikkusest, hoolimata vaiksest, kuid püsivast igatsusvalust Franki järele ei olnud ma tegelikult õnnetu. Otse vastupidi.
Otsekohe tundsin oma truudusetuse pärast häbi. Kuidas ma küll võin olla õnnelik, kui Frank on murest hullumas? Eeldades, et aeg kulgeb ilma minuta edasi – ja ma ei näinud põhjust, miks poleks pidanud –, pidin ma olema kadunud juba üle nelja kuu. Kujutasin ette, kuidas ta mind mägedest ja metsadest taga otsis, politsei appi kutsus ning minult mingit märki või sõnumit ootas. Nüüdseks peaks ta olema lootuse kaotanud ja ootab selle asemel juba teadet, et on leitud minu surnukeha.
Panin ka uhmri käest ja hakkasin mööda oma kitsast tuba edasitagasi kõndima, hõõrudes käsi äkilises kahetsus- ja kurvastushoos põlle sisse. Oleksin pidanud juba ammu minema pääsema. Oleksin pidanud rohkem üritama. Aga üritasin ju, meenutasin ma endale. Koguni mitu korda. Ja näe, mis välja tuli.
Jah, näe. Olin abielus Šoti lindpriiga, meid mõlemat ajas taga sadistlik Inglise tragunikapten, elasin barbarite keskel, kes tapaksid Jamie silmapilk, kui viimasest aimuks ohtu nende kalli klanni päriluskorrale. Ja kõige hullem selle juures oli, et ma olin õnnelik.
Istusin maha ja vahtisin abitult kõiki neid purke ja pudeleid. Leochi naasmisest saadik olin elanud päevhaaval ja surunud teadlikult alla mälestusi eelmisest elust. Südamepõhjas ma teadsin, et pean varsti mingi otsuse langetama, kuid lükkasin seda päevast päeva ja tunnist tundi edasi, kattes tegemata otsused kinni rõõmuga Jamie seltskonnast – ja tema embustest.
Koridorist kostis äkki trampimist ja vandumist, tõusin kiirelt ja läksin uksele – parasjagu õigeks ajaks, et võtta vastu sisse taaruv Jamie, keda ühe kaenla alt toetas küüruvajunult vana Alec MacMahon, teise kaenla all ponnistas aga üks õbluke tallipoiss. Jamie vajus mu taburetile, vasak jalg välja sirutatud, ja tegi pöia suunas kõvera grimassi. See väljendas pigem tüdimust kui valu, mistõttu kummardusin haavatud ihuliikme kohale suhteliselt muretult.
„Kerge nikastus,” teatasin lühikese läbivaatuse järel. „Mida sa tegid?”
„Kukkusin,” kostis ta lakooniliselt.
„Aia otsast?” õrritasin ma. Jamie põrnitses mind tusaselt.
„Ei. Donase seljast.”
„Sa ronisid tema selga?” küsisin uskmatult. „Siis on sul vedanud, kui nikastatud pahkluuga pääsesid.” Võtsin jupi sidet ja hakkasin pöida kinni tõmbama.
„Nuujah, tegelikult põlnd see asi ühti nii hull,” sõnas vana Alec kaalutlevalt. „Sa said jupp aega täitsa hästi hakkama.”
„Ma tean,” poetas Jamie hambaid irevile ajades, kui ma sideme kõvasti kinni tõmbasin. „Aga mesilane nõelas teda.”
Vanamehe puhmaskulmud kerkisid. „Ah selles oli asi? Loom tegi nõnna, nagu oleks ta haldjanoolega pihta saand,” seletas ta mulle.
„Kargas akatuseks kõige nelja jalaga õhku, sadas alla tagasi ja siis läks peast puhta segi – kihutas tarandikus muudkui ringi nagu purki pistetud kimalane. Sinu poisirakats püsis muudkui seljas,” jätkas ta Jamie poole noogutades, mille peale too uutmoodi kõvera grimassi leiutas, „kuni too kollane põrguline üle aia põrutas.”
„Üle aia? Ja kus ta nüüd on?” küsisin tõustes ja käsi pühkides.
„Tagasiteel põrgusse, loodan ma,” ütles Jamie jalga maha pannes ja kergelt peale astudes. „Ja sinna ta võib ka jääda,” lisas ta ja võttis nägu krimpsutades uuesti istet.
„Ma kahtlen, kas vanakurjal üht poolkatkist täkku vaja ongi,” arvas Alec. „Kui ta ise võib end hobuseks moondada.”
„Aga võib-olla Donas ongi vanakuri ise,” pakkusin ma. See vestlus tegi mulle nalja.
„Ma ei kahtleks selles,” ütles Jamie ikka veel tõredalt, kuid nähtavasti hakkas ta oma tavalist head tuju tagasi saama. „Aga vanakuri on vist ikka must täkk, eks?”
„Nujaa, sedan’d küll,” kostis Alec. „Suur must täkk, kes kihutab nii kiiresti nagu mõte poisi ja tüdruku vahel.”
Ta irvitas sõbralikult Jamiele ja tõusis, et minema hakata.
„Kui jutt juba selle peale läks,” ütles ta mulle silma pilgutades, „siis sul pole homme vaja talli tulla. Jää sängi, poja, ja, ee… puhka.”
„Huvitav,” küsisin ma kuivetunud tallimehele järele vaadates, „miks kõik paistavad arvavat, et me üldse muust ei mõtlegi, kui et kuidas teineteisega jälle voodisse saada?”
Jamie katsus kapile toetudes uuesti jala peale astuda.
„Esiteks oleme vähem kui kuu aega abielus olnud,” tähendas ta. Teiseks…” – ta tõstis naeruirvel näo näo ja raputas pead – „…ma ju ütlesin sulle, inglismann. Kõik sinu mõtted on su näost näha.”
„Oh sa kurat,” oskasin vaid öelda.
Kui kõrvale jätta kiire käik rohulattu kellelegi esmaabi andma, möödus järgmine hommik minu üksikpatsiendi küllaltki mitmekesiste nõudmiste rahuldamise tähe all.
„Sa pead puhkama,” meenutasin ma lõpuks noomivalt.
„Ma puhkangi. See tähendab, vähemalt mu pahkluu puhkab. Näed?”
Voodist kerkis üles pikk paljas säär ning luine ja sihvakas pöid hakkas edasi-tagasi vehkima. Kuid poole vehkimise pealt pomises selle omanik summutatult „ai!” ja jalg jäi seisma. Ta lasi jala alla ja masseeris õrnalt ikka veel paistes pahkluud.
„See olgu sulle õpetuseks,” ütlesin ma omaenda jalgu linade vahelt välja ajades. „Tule nüüd. Oled juba küllalt voodis kopitanud. Sa pead värsket õhku hingama.”
Ta tõusis istuli, juuksed näole langemas.
„Mulle tundus, et sa käskisid mul puhata.”
„Küll sa värskes õhus puhkad. Tõuse üles. Ma teen voodi ära.”
Pärast ohtraid kaebusi minu üleüldise tundetuse ja hoolimatuse üle raskelt haavatud inimese suhtes sai ta lõpuks riidesse ning suutis nii kaua istuda, et jõudsin haige pöia uuesti kinni siduda, kuni lõpuks tema loomulik rõõmsameelsus ennast ilmutama hakkas.
„Väljas na vesine,” ütles ta aknast välja vaadates, kus õrn tibutamine oli otsustanud muutuda täiemõõduliseks vihmavalinguks. „Lähme üles katusele.”
„Katusele? No muidugi katusele. Ma ei suuda isegi ette kujutada, mis võiks ühele nikastatud pahkluule veel parem olla, kui kuuest trepijärgust üles ronimine.”
„Viiest. Pealegi on mul kepp.” Ja ta tõi võidukalt särades ukse tagant välja päevinäinud viirpuuroika.
„Kustkohast sa selle said?” usutlesin roigast uurides. Lähedalt vaadates oli veelgi paremini näha, kui täksitud ja kramme täis see kolme jala pikkune, ajaga kivikõvaks kuivanud kepp õieti on.
„Alec
