Võõramaalane. 2. raamat. Diana Gabaldon
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Võõramaalane. 2. raamat - Diana Gabaldon страница 9
„Kui otsustada Malcolm Granti käitumise järgi nädala või paari eest, siis anti talle vist üsna ühemõtteline hundipass,” märkisin ma.
Vana Alec hakkas naerma; kui sõrmed sügavamale surusin, muutus naer rahulolevaks ägisemiseks.
„Nojah. Ma ei saanudki täpselt teada, mis Ellen talle ütles, aga küllap päris halvasti. See juhtus kärajate ajal, seal nad kohtusid. Läksid õhtul roosiaeda, kõik jäid ootama, et kas jääb nõusse või mitte. Läks juba pimedaks, kõik muudkui ootasid. Siis oli juba kottpime, laternad pandi põlema ja võeti laul üles, aga Ellenist ja Malcolm Grantist ei kippu ega kõppu.”
„Heldeke. Oli see vast pikk jutuajamine.” Valasin uue sortsu sooja võiet ta abaluude vahele ja mees mühatas rahulolevalt.
„Nii me arvasime jah. Aga aeg muudkui läks, nemad tagasi ei tulnud ja Colum hakkas muretsema, et Grant on koos Elleniga põgenenud; see tähendab jõuga ära viinud. Ja kui nad avastasid, et roosiaed on tühi, siis paistis, et nii need asjad just ongi. Ja kui ta inimesed minu juurde talli saatis, siis ma ütlesin, et Granti mehed tulid, võtsid oma hobused ja kogu patsahkam pani ilma jumalaga jätmata minema.”
Kaheksateistaastane vihane Dougal oli joonelt sadulasse hüpanud ja ilma kedagi ootamata või Columiga nõu pidamata Malcolm Grantile järele kapanud.
„Kui Colum kuulis, et Dougal Grantile järele põrutas, saatis ta minu ja veel mõne mehe ülepeakaela talle järele, sest Colum teadis hästi Dougali äkilist iseloomu ega tahtnud, et tema vastne õemees juba enne mahakuulutamist kuskil maanteel maha lüüakse. Sest ta eeldas, et kui Malcolm Grantil ei õnnestunud Ellenile auku pähe rääkida, võttis mees ta vägisi kaasa, et teda sel kombel abielluma sundida.”
Alec pidas mõtliku pausi.
„Dougal muidugi nägi ainult solvangut. Aga Colum… ma ausalt öelda ei arva, et Colum oleks ülearu endast väljas olnud, oli seal siis solvangut või mitte. See oleks ta probleemid lahendanud – kusjuures Grant oleks pidanud Elleni võtma ilmselt ilma kaasavarata ja maksma Columile veel valurahagi.”
Alec norsatas küüniliselt. „Colum pole sedasorti mees, kes võimaluse kasutamata jätaks. Ta on kiire ja halastamatu, see Colum.” Tema ainumas taevasinine silm jäi mulle üle kõverdatud õla otsa vaatama. „Sina, tütreke, pea seda heaga meeles.”
„Pole kavatsustki unustada,” kinnitasin talle mõnevõrra süngelt. Mul oli meeles Jamie jutt sellest, kuidas teda Columi korraldusel karistati, ja küsisin endalt, mis määral see oli kättemaks tema ema mässumeelsuse eest.
Kuid paraku ei tekkinudki Columil võimalust oma õde Grantide lossihärraga naita. Enne koitu oli Dougal leidnud Malcolm Granti oma kaaslastega maantee äärest laagrist, kus ta pleedidesse mässitult astelhernepõõsaste all õiglase und magas.
Ja kui siis Alec oma meestega veidi aja pärast mööda teed kohale plagistas, avanes nende ees vaatepilt: vööni paljad ja võitlusarmidega kaetud Dougal MacKenzie ja Malcolm Grant tammuvad läheneva päikesetõusu kumas edasi-tagasi mööda teed ning vahetavad teineteise löögiulatusse jõudes aina uusi hoope. Granti mehed aga istuvad teeveeres nagu öökullid oksal, pöörates pead vastavalt sellele, kuhu poole võitlus kaldub.
„Mõlemad puhkisid nagu äraaetud hobused ja mõlema ihu auras külma käes. Granti nina oli topeltpaksuks paistetanud ja Dougal nägi vaevalt mõlemast silmast, mõlemal oli rinna peale verd tilkunud ja seal ära kuivanud.”
Columi meeste kohale jõudes olid Granti rentnikud püsti karanud ja mõõgad haaranud ning kogu see asi oleks võinud lõppeda tõsisema verevalamisega, kui keegi teravama pilguga noor MacKenzie poleks täheldanud olulist tõsiasja, nimelt et Grantide laagris polnud jälgegi Ellen MacKenziest.
„Nonii, ja kui nad siis olid Malcolm Grantile vett kaela valanud ja ta jälle mõistusele toonud, suutis mees rääkida kõike seda, mida Dougalil polnud aega kuulata – nimelt et Ellen oli veetnud temaga roosiaias ainult veerand tundi. Ta ei öelnud, mis nende vahel juhtus, aga igatahes oli see talle nii alandav, et ta otsustas otsekohe, ilma saalis nägu näitamata lahkuda. Temast jäi Ellen sinna, rohkem ta teda näinud ei ole ja soovib vaid, et tema juuresolekul Ellen MacKenzie nime enam suhu ei võetaks. Seda öelnud, hüppas ta sadulasse – tõsi, veidi ebakindlalt – ja ratsutas minema. Sestpeale pole temast enam sõpra ühelegi MacKenziele.”
Kuulasin, suu ammuli. „Ja kus Ellen siis oli?”
Vana Alec naeris, nagu oleks talliuks krääksunud.
„Seitsme maa ja mere taga. Aga nad said sellest teada alles tüki aja pärast. Tookord me keerasime ringi ja plagistasime koju tagasi, kus selgus, et Ellen on ikka kadunud ja Colum seisab Angus Mhori najale toetudes õues, ise näost valge.”
Segadust jätkus kauemakski, sest loss oli külalistest tulvil ja seega kõik lakapealsed, kubrikud, köögid ning kambrikesed inimesi täis. Üsna lootusetu oli hakata välja selgitama, kes neist inimestest veel puudu on, aga Colum kutsus sellegipoolest kogu teenijarahva kokku ja käis kutsutute nimekirja jonnakalt läbi, küsides, kus ja kunas kedagi eelmisel õhtul nähti. Ning lõpuks jõuti ühe teenijatüdrukuni, kellele meenus, et oli vahetult enne õhtusööki näinud tagakoridori juures üht meest.
Ta oli teda märganud ainult seetõttu, et mees oli kena; pikk ja tugev, ütles tüdruk, juuksed nagu musta randali karv ja silmad nagu kassil. Tüdruk oli teda imetleva pilguga saatnud ja näinud, kuidas mees välisukse juures kellegagi kohtus – see oli keegi pealaest jalatallani musta kapuutsiga keepi mähkunud naisterahvas.
„Kes see randal on?” pärisin ma.
Alec heitis mulle silmanurki kibrutades kõõrdpilgu.
„Inglased ütlevad hüljes. Nojah, ja veel tükk aega pärast sedagi, kui tõde ükskord ilmsiks tuli, rääkis külarahvas, et Ellen MacKenzie viidi mere äärde ja elab nüüd hüljeste juures. Kas sa tead, et randalid heidavad kaldale tulles naha maha ja on nagu inimesed? Nii et kui sa leiad kuskilt randalinaha ja peidad selle ära, siis ta ei saa enam merre tagasi minna ja peab sinu juurde kuivale maale jääma. Räägitakse, et niiviisi on kaval endale hülgest naine võtta, sest nad oskavad väga hästi süüa teha ja on õige tublid emad.”
„Aga,” jätkas ta mõtlikult, „Colum ei kavatsenudki uskuda, et ta õde on hülgega putket teinud, ja nii ta ka ütles. Niisiis kutsus ta külalised ükshaaval alla ja küsis kõigi käest, ega nad ei tea midagi kirjeldusele vastavast mehest. Pikapeale tuli välja, et mehe nimi oli Brian, aga keegi ei teadnud, mis klannist või mis perekonnanimega; mängudest oli ta küll osa võtnud, aga seal hüüti teda lihtsalt Brian Dhu’ks.”
Selles punktis jäi uurimine mõneks ajaks toppama, sest uurijatel polnud aimugi, kuhupoole oma pilk pöörata. Kuid isegi parimad jahimehed peavad aeg-ajalt mõnda majakesse sisse astuma, et peotäit soola või kruusikest piima küsida. Kuni kuuldus viimaks Leochi jõudis, sest Ellen MacKenzie ei olnud mitte tavalise väljanägemisega naisterahvas.
„Juuksed peas nagu tulekahju,” jätkas Alec unelevalt, nautides sooja õli oma seljal. „Ja silmad nagu Columil – hallid, pikkade mustade ripsmetega – väga ilusad, aga sedasorti, mis sust otsejoones läbi puurivad. Pikk oli ta ka; isegi