jõudsime lõpuks väikesesse varjualusesse otse lossi kivikatuse räästa all. Seda piiras välisküljelt madal müüritis.
„Oi, kui ilus!”
Õhus voogavaist vihmakardinaist hoolimata oli katuselt avanev vaade suurepärane; meie ees sirutus järve lai hõbedane lint ja selle taga kõrgusid kaljurüngad tinahalli taeva poole nagu mustad sakilise servaga rusikad.
Jamie toetus müüritisele, et vabastada haige jalg oma keharaskusest.
„Jaa, on tõesti. Kui ennemalt lossis elasin, käisin vahel siin.”
Ta osutas vihmasajus virvendava järve suunas.
„Kas sa näed seda vahekohta seal, kahe craig’i vahel?”
„Mägedes? Jaa, näen.”
„Sealt läheb tee Lallybrochi. Kui mõnikord koduigatsus peale tuli, siis ronisin siia üles ja vaatasin sinnapoole. Kujutlesin, et olen kaaren ja lendan mäekurust läbi, kujutlesin teisel pool mägesid asuvaid künkaid ja põlde ning oma häärberit oru tagumises otsas.”
Puudutasin kergelt ta käsivart.
„Tahad sa sinna tagasi minna, Jamie?”
Ta pööras pead ja naeratas mulle.
„Eks ma olen selle peale mõelnud. Ma ei oska päriselt öelda, kas ma tahan, aga mulle tundub, et me peame. Ehkki ma ei tea, mis meid seal ees ootab, inglismann. Aga… nojaa. Ma olen nüüd abielus. Sina oled leedi Broch Tuarach. Lindprii või mitte, aga ma pean sinna minema kasvõi ainult niikauaks, et asjad paika panna.”
Mõte jätta seljataha nii Leoch kui siinsed intriigid tekitas minus kergendustunde- ja hirmuseguse erutuse.
„Kunas me läheme?”
Ta kortsutas sõrmedega vastu müüritist trummeldades kulmu.
„Ma arvan, et me peame hertsogi saabumise ära ootama. On võimalik, et ta soostub minu kohtuasja ülesvõtmisega Columile teenet osutama. Kui ta ei saa mind süüdistustest vabastada, siis võib-olla õnnestub tal vähemalt korraldada armuandmine. No ja sel juhul oleks Lallybrochi tagasi minek muidugi tunduvalt vähem ohtlik.”
„Jah, aga…”
Jäin kõhklema ja Jamie heitis mulle tähelepaneliku pilgu.
„Mis on, inglismann?”
Võtsin julguse kokku. „Jamie… kui ma sulle praegu midagi ütlen, kas sa siis lubad, et ei küsi, kust ma seda tean?”
Jamie võttis mu mõlemad peod ja vaatas mulle otsa. Vihm udutas ta juukseid ja pani palgeilt väikseid veetilku alla nirisema. Ta naeratas.
„Ma lubasin, et ei hakka sult välja pressima midagi, mida sa rääkida ei taha. Jah, luban.”
„Istume. Sa ei tohiks selle jalaga kaua seista.”
Läksime seina äärde, kus katuseräästa all oli lapike vihmavarju, ja sättisime ennast mõnusasti, selg vastu seina, sinna istuma.
„Nii, inglismann. Mis asi see on?” küsis Jamie.
„Sandringhami hertsog,” ütlesin ma ja hammustasin huulde. „Jamie, ära usalda teda. Ma ei tea ise ka päris kõike, aga niipalju ma tean, et temaga on midagi. Midagi valesti.”
„Sa tead seda?” küsis Jamie üllatunult.
Nüüd oli minu kord silmad pärani ajada.
„Kas sa tahad öelda, et sa juba tead tema kohta? Kas sa oled teda näinud?”
Tundsin kergendust. Võib-olla olid Sandringhami ja jakobiitide salapärased sidemed paremini teada kui Frank ja vikaar arvata oskasid.
„Jajaa. Ta käis siin külas, kui ma kuueteistkümnene olin. Siis kui ma… lahkusin.”
„Miks sa lahkusid?” tundsin huvi, sest äkki meenus mulle Geillis Duncani jutt meie esimesel kohtumisel metsas. Too veider kuuldus, et Columi poja Hamishi isa on tegelikult Jamie. Ma teadsin omast käest, et ei olnud ega saanudki olla – aga ma olin üpris tõenäoliselt ainus isik lossis, kes tõesti teadis seda. Mingi sellesuunaline kahtlus võis kergelt viia Duncani katseni Jamielt elu võtta – juhul, kui see oligi see, mis Carryarickis toimus.
„See ei olnud siis… emand Letitia pärast?” küsisin kergelt kõheldes.
„Letitia?”
Jamie jahmatus oli nii ilmne, et miski minus, mis mu enda teadmata oli pingul olnud, korrapealt lõdvestus. Ma ei olnud ju tegelikult uskunud, et Geillise väite taga midagi on, aga…
„Mis pagana pärast Letitia siia peaks puutuma?” päris Jamie uudishimulikult. „Ma elasin lossis terve aasta ja ma kõnelesin temaga vist ainult ühe korra, siis kui ta mind oma tuppa kutsus ja mulle oma okkalisemat poolt näitas, tõreldes minuga selle eest, et olin shinty’t mängides läbi tema roosiaia trampinud.”
Jutustasin talle, mida Geilie oli rääkinud, ja ta naeris, nii et kopsud külmas, vihmases õhus lirtsusid.
„Jumal küll,” ütles ta, „justkui ma oleks söandanud!”
„Sa siis ei arva, et Colum võinuks midagi sellist kahtlustada?”
Ta raputas veendunult pead.
„Ei, ei arva, inglismann. Kui tal oleks olnud õrnemgi seesugune kahtlus, ei oleks ma isegi seitsmeteistkümneseks saanud, rääkimata siis nii küpsest vanusest nagu kakskümmend pluss kolm.”
See klappis enam-vähem mu enda arusaamisega Columist, kuid tundsin sellegipoolest kergendust. Jamie näoilme muutus aga mõtlikuks ja ta pilk uitas kaugustes.
„Aga kui ma selle üle mõtlema hakkan, siis ma tegelikult ei oskagi öelda, kas Colum üldse teab, miks ma tookord nii äkki lossist lahkusin. Ja kui Geillis Duncan siin ringi traavib ja oma kuulujuttu levitab – usu mind, inglismann, sellest naisest tõuseb ainult pahandust; üks klatš ja nääklus, isegi kui ta just nõid ei ole, nagu rahvas arvab – nojah, siis oleks parem küll, kui ta õige põhjuse teada saaks.”
Ta tõstis pilgu ja silmitses räästalt alla langevat veekangast.
„Inglismannike, võib-olla läheksime nüüd alla. Siin kisub kangesti niiskeks.”
Läksime tagasi teist teed, katuse alt läbi ja siis mööda lahtist välistreppi alla juurviljaaeda, sest ma tahtsin sealt kimbu kurgirohtu võtta, kui vihm lubab. Jäime seisma lossimüüri äärde, ühe eenduva akna varju.
„Mis sa selle kurgirohuga teed?” tundis Jamie huvi, silmitsedes sassis viinapuuvääte ja muid taimi, mille vihm oli vastu maad surunud.
„Kuni ta on roheline, ei tee ma temaga midagi. Enne tuleb kuivatada ja siis…”
Mu jutu katkestas aiamüüri tagant kostev hirmus haukumine ja röökimine. Sööstsin läbi vihmavalingute müüri poole, lonkav Jamie aeglasemalt järel.
Mööda teerada tormas külapreester isa Bain, nii et vesi lompidest üle pea pritsis, klähviv koerakari kannul. Preestrit
