vaid ka poolenisti seniilseks jäänud taadile valjusti ette lugemise eest suurema leivaportsu, taat ise toitus niihästi hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögiks Pablo Neruda luulest.
Madrustel oli olnud õigus: paljalt luulest ei ole võimalik elada. Taat nälgis nimelt surnuks ja Thabo otsustas kõik tema raamatud pärida. Keegi teine neist nagunii ei hoolinud.
Tänu kirjaoskusele sai poiss sadamas juhuslikke tööotsi. Õhtuti luges ta luulet, ilukirjandust ja eeskätt reisikirjeldusi. Kuueteistkümneaastaselt avastas ta vastassoo. Vastassugu omakorda avastas tema veel kaks aastat hiljem. Nimelt tuli Thabo alles kaheksateistkümneaastasena hästi toimiva retsepti peale: üks osa vastupandamatut naeratust, üks osa välja mõeldud lugusid kaugetelt reisidelt, mida ta seni oli jõudnud vaid fantaasiamaailmas ette võtta, ja üks osa puhast valet igavesti kestva armastuse kohta.
Tõeline edu hakkas teda saatma aga alles siis, kui ta lisas naeratusele, pajatustele ning valedele kirjanduse. Pärandi hulgast leidis ta Pablo Neruda „Kakskümmend armastusluuletust ja meeleheitelaulu” Hispaania meremehe tõlkes. Lehekülje meeleheitelauluga viskas Thabo minema, kuid kahtekümmet armastusluuletust praktiseeris ta sadamakvartali kahekümne erineva noore naise peal ja koges tänu sellele üheksateist korda üürikest armuõnne. Küllap oleks ka kahekümnendal korral näkanud, kui idioot Neruda poleks luuletuse lõppu kirjutanud rida „Tõesti, ei armasta ma teda enam”. Kui Thabo selle avastas, oli juba liiga hilja.
Paar aastat hiljem teadis kogu kvartal, mis tegelane Thabo on, võimalused täiendavateks kirjanduslikeks elamusteks kuivasid kokku. Ei aidanud seegi, kui ta hakkas oma välja mõeldud seikluste kohta veelgi värvikamalt valetama kui kuningas Leopold II omal ajal, kelle väitel oli Belgia Kongo põlisasukate olukord igati hea, aga kes lasi samal ajal käed ja jalad maha raiuda kõigil, kes keeldusid tasuta töötamast.
Thabo sai oma karistuse (muide, samamoodi nagu Belgia kuningaski, kes kõigepealt kolooniast ilma jäi, siis oma varanduse Prantsuse-Rumeenia päritolu lemmiklõbutüdruku peale ära raiskas ja lõpuks maha suri). Kuid enne seda lahkus ta Port Elizabethist põhja suunas ning sattus Basuutomaale, kus kuuldavasti pidavat elama kõige ümaramate kehavormidega naised.
Sinna oli tal põhjust jääda mitmeks aastaks, vajaduse korral järgmisse külla ümber kolides. Tänu oma lugemis- ja kirjutamisoskusele leidis ta alati tööd ning tegutses lõpuks koguni erinevate Euroopa misjonäride vahendajana, kes soovisid riigi harimatu rahva hulgas valgustustööd teha.
Basuuto rahva pealik, tema ekstsellents Seeiso ei näinud põhjust oma rahva ristimiseks, kuid mõistis, et maa vajab kõikjalt peale tungivate buuride vastu kaitset. Kui misjonärid Thabo initsiatiivil meelitasid kuningat relvade hankimise lubadusega, soovides vastutasuks õigust piibleid laiali jagada, haaras pealik pakkumisest otsekohe kinni.
Nii juhtuski, et kohale hakkas saabuma preestreid ja diakone, sooviga basuuto rahvast kurjusest päästa. Neil olid kaasas piiblid, automaatrelvad ja mõned maamiinid.
Tänu relvadele püsisid vaenlased aupaklikus kauguses, piiblid põletasid mägikülade külmetavad elanikud aga sooja saamiseks ära. Lugeda nad ju nagunii ei osanud. Kui misjonärid seda taipasid, muutsid nad strateegiat ja püstitasid lühikese aja jooksul terve rea kristlikke jumalatempleid.
Thabo töötas aeg-ajalt preestrite assistendina ja arendas välja isikliku kätega ravitsemise meetodi, praktiseerides seda selektiivselt ja kõrvaliste pilkude eest varjatult.
Armurindel läks asi nihu ainult ühel korral, kui mägiküla elanikud avastasid, et kirikukoori ainus meesliige on vähemalt viiele kooris laulvast üheksast tüdrukust igavest truudust vandunud. Külas viibiv Inglise preester oli midagi taolist juba ammu kahtlustanud. Thabo nimelt ei osanud laulda.
Preester võttis ühendust tüdrukute isadega, kes otsustasid, et kahtlustatav tuleb traditsiooni kohaselt üle kuulata. Traditsiooniline ülekuulamine pidi välja nägema nii, et Thabo pannakse täiskuuööl palja tagumikuga sipelgapessa istuma ja teda torgitakse odadega viiest suunast.
Õiget kuufaasi oodates pandi Thabo ühte hütti luku taha, mida pastor valvama jäi, kuni kirikumeest tabas päikesepiste ja ta suundus selle mõju all olles jõe äärde, kavatsusega päästa jõehobu hingeõnnistust. Pastor pani käe ettevaatlikult looma koonule ja ütles, et Jeesus on valmis …
Kaugemale ta ei jõudnud, sest jõehobu avas lõuad ja hammustas pastori keskelt pooleks.
Pärast usutegelasest vanglaülema kadumist õnnestus Thabol Pablo Neruda abiga keelitada naisvangivalvurit ust lukust lahti keerama ja niimoodi põgenema pääseda.
„Aga mis sinust ja minust saab?” hüüdis vangivalvur talle järele, kui mees tulistvalu savanni poole lippas.
„Tõesti, ei armasta ma sind enam!” karjus Thabo vastuseks.
Paistis lausa sedamoodi, et Thabo oli Jumala kaitse all, sest ta ei kohanud kahekümne kilomeetri pikkusel öisel retkel pealinna Maserusse ei lõvisid, gepardeid, ninasarvikuid ega muid ohte. Kohale jõudes pakkus ta end tööle pealik Seeiso nõunikuks, too mäletas teda juba varasemast ajast ja võttis ta seetõttu soojalt vastu. Pealik pidas ülbete brittidega iseseisvuse teemal läbirääkimisi, kuid need ei kippunud eriti edenema, enne kui saabus Thabo ja ütles, et kui härrased kavatsevad kaua oma joru ajada, siis kaalub Basuutomaa Kongost Joseph Mobutult abi palumist.
Britid kangestusid. Joseph Mobutu? Mees, kes oli äsja maailmale teatanud, et soovib võtta enda nimena kasutusele Kõikvõimas Sõdalane, Kes Tänu Vastupidavusele Ja Vääramatule Tahtele Sammub Võidult Võidule Ja Kelle Jälgedes Põleb Tuli?
„Täpselt, just tema,” ütles Thabo. „Üks minu lähedasemaid sõpru. Aja kokkuhoiu mõttes kutsun ma teda Joeks.”
Briti delegatsioon palus aega omavahel nõupidamiseks, selle tulemusena jõuti järeldusele, et regioon vajab vaikust ja rahu, mitte mingisugust kõikvõimast sõdalast, kes ennast esimese pähe torganud nimega tituleerib. Britid pöördusid läbirääkimistelaua taha tagasi ja ütlesid:
„Eks võtke see maa siis endale.”
Basuutomaast sai Lesotho, pealik Seeisost kuningas Moshoeshoe II, Thabost aga uue kuninga absoluutne lemmik. Teda koheldi kui perekonnaliiget ja talle eraldati kotitäis maa kõige olulisemast kaevandusest pärit lihvimata teemante, mis olid väärt terve varanduse.
Kuid ühel päeval oli Thabo kadunud. Nõunikul oli juba lootusetu kahekümne nelja tunnine edumaa, enne kui kuningas taipas, et tema noorem õde ja silmatera, habras printsess Maseeiso on rase.
See, kes oli kuuekümnendate aastate Lõuna-Aafrikas mustanahaline, räpane ja tolleks hetkeks poolenisti hambutu, ei sobitunud mitte kuidagi valgete maailma. Pärast õnnetut vahejuhtumit endisel Basuutomaal kiirustas Thabo seepärast kohe edasi Sowetosse, pärast seda kui oli kõige väiksema oma teemantidest lähima juveliiri juures rahaks teinud.
Seal leidis ta B-sektoris vaba hurtsiku. Ta kolis sisse, toppis oma kingad rahatähti täis ja kaevas umbes pooled teemantidest muldpõrandasse. Ülejäänud teemandid peitis ta hammastest suhu jäänud tühimikesse.
Enne võimalikult paljudele naistele kõikvõimalike lubaduste andmisega alustamist värvis ta oma hurtsiku ilusaks roheliseks, sihuke värk läheb naisterahvastele hästi peale. Muldpõranda kattis ta linoleumiga.
Thabo tegeles naiste võrgutamisega Soweto kõikides sektorites, kuid mõne aja pärast jättis ta oma sektori vahele, et rahulikult hurtsiku ees istuda ja lugeda, kartmata seejuures asjatut häirimist.
Paralleelselt lugemise ja võrgutamisega pühendus ta reisimisele. Risti ja
