oli endiselt kolmekümne sentimeetri sügavusel linoleumi all, Thabo alumine hambarida oli veel liiga heas seisus ega mahutanud kõiki teemante ära.
Läks mööda mõni aasta, enne kui Soweto hüttides tasapisi keelt hakati peksma. Kust too raamatuhull küll raha saab?
Et kuulujuttudele mitte liialt hoogu anda, otsustas Thabo tööle minna. Kõige käepärasem oli hakata mõneks tunniks nädalas latriinide tühjendajaks.
Kolleegideks olid peaaegu eranditult noored mehed, ilma tulevikuta alkohoolikud. Kuid olid ka mõned lapsed. Nende hulgas kolmeteistkümneaastane tüdruk, kes lõi Thabole käärid kintsu ainuüksi sellepärast, et too duširuumis kogemata valest uksest sisse läks. Või tegelikult küll õigest uksest. Viga oli tüdrukus. Liiga noor, ei mingeid vorme. Thabole jäid säärased silma vaid hädaolukorras.
Käärihoop oli valus. Ja nüüd seisis plika tema hurtsiku ees ja tahtis, et teda lugema õpetataks.
„Ma õpetaksin sind hea meelega, ainult et ma pean homme ära sõitma,” ütles Thabo ja mõtles, et võib-olla on kõige rahulikum, kui ta selle lubaduse tõepoolest ka teoks teeb.
„Ära sõitma?” küsis Nombeko, kes polnud kordagi oma kolmeteistkümneaastase elu jooksul Soweto piiridest väljaspool käinud. „Kuhu sa siis sõidad?”
„Põhja poole,” vastas Thabo, „eks hiljem vaatab täpsemalt.”
Thabo äraoleku ajal sai Nombeko aasta vanemaks ja liikus karjääriredelil ülespoole. Ta elas oma uude rolli kiiresti sisse. Tänu nutikale süsteemile, mille järgi piirkond geograafilise suuruse või maine asemel demograafilistel alustel sektoriteks jagati, muutus välikäimlate paigutus palju efektiivsemaks.
„Kolmekümneprotsendiline paranemine,” kiitis teda tema eelkäija.
„Kolmekümne koma kahe protsendiline,” ütles Nombeko.
Pakkumine vastas nõudlusele ning vastupidi, ja tänu sellele jäi eelarvest raha üle nelja uue pesu- ja puhastuspunkti rajamiseks.
Võttes arvesse meeste keelepruuki, kellega neljateistkümneaastane igapäevaselt lävis, oli tema verbaalne võimekus lausa fantastiline (kõik, kes on kunagi vestelnud Soweto käimlatühjendajatega, teavad, et pooled nende kasutatavatest sõnadest ei talu trükimusta, ülejäänud sõnavara aga isegi mitte mõtet sellest). Võime sõnu ja lauseid moodustada oli osaliselt kaasa sündinud. Kuid latriinikontori ühes nurgas oli ka raadiovastuvõtja ja juba väiksest peale pani Nombeko selle iga kord mängima, kui juhtus aparaadi lähedal olema. Ta keeras raadio alati jutusaadete peale ja kuulas huviga, mitte ainult seda, mida räägiti, vaid ka kuidas räägiti.
Raadio iganädalane saade „Aafrika ringvaade” andis talle esimest korda aimu, et maailm eksisteerib ka väljaspool Sowetot. See polnud tingimata ilusam või lootustandvam, kuid see asus väljaspool Sowetot.
Võtame näiteks kas või Angola hiljuti saavutatud iseseisvuse. Vabaduspartei PLUA liitumisel vabaduspartei PCA-ga moodustus vabaduspartei MPLA, koos vabadusparteide FNLA ja UNITA-ga panid nad Portugali valitsuse kibedasti kahetsema, et nad üldse kunagi selle osa kontinendist olid avastanud. Muide, oma neljasaja-aastase valitsemise jooksul polnud sel valitsusel õnnestunud ehitada mitte ühtegi ülikooli.
Kirjaoskamatul Nombekol oli raske täpselt aru saada, milline tähekombinatsioonist koosnev partei midagi oli saavutanud, kuid tulemuseks tundus olevat muudatus, ja see ning sõna toit olid Nombeko meelest maailma kõige ilusamad sõnad.
Ükskord lausus ta kogemata oma kolleegide kuuldes, et muudatused on midagi taolist, mida nemadki ehk vajaksid. Aga kolleegid hakkasid otsekohe nurisema, kuna ülemus kõneles poliitikast. Kas sellest on veel vähe, et nad peavad päevad läbi sitta vedama, nüüd tuleb neil seda veel ka kuulata?
Latriinide tühjendamise osakonna juhatajana pidi Nombeko toime tulema mitte ainult lootusetute töömeestega, vaid ka Johannesburgi omavalitsuse sanitaarosakonna assistendi Piet du Toitiga. Kui mees esimest korda pärast Nombeko ametisse nimetamist kohapeale saabus, teatas ta, et seoses eelarveraskustega ei ole juttugi neljast uuest puhastusjaamast, vaid ainult ühest. Nombeko maksis väikest viisi kätte:
„Hoopis muul teemal: mis te arvate Tansaanias toimuvast? Kas Julius Nyerere sotsialistlik eksperiment ei hakka karile jooksma?”
„Tansaaniast?”
„Jah, teravilja puudujääk peaks praegusel hetkel olema ligemale miljon tonni. Küsimus on nüüd selles, mida Nyerere oleks ilma rahvusvahelise valuutafondita ette võtnud. Või peitubki teie arvates probleem just nimelt rahvusvahelises valuutafondis?”
Küsimuse esitas tüdruk, kes polnud päevagi kooliharidust saanud ega Soweto piiridest lahkunud. Assistendile, kes kuulus võimueliidi hulka ja oli käinud ülikoolis. Ja kellel polnud Tansaania poliitilisest olukorrast aimugi. Assistent oli valgenahaline. Pärast plika arutluskäiku oli ta näost suisa kriitvalge.
Piet du Toit tundis, et neljateistkümneaastane kirjaoskamatu on teda alandanud. Liiatigi seadis ta kahtluse alla assistendi koostatud dokumendi hügieeniteenuse teemal.
„Muide, härra assistent, kuidas te seda olete mõelnud?” küsis Nombeko, kes oli omal käel numbrid selgeks õppinud. „Miks te eesmärgiks olevad numbrid omavahel korrutasite?”
Küsimuse esitas kirjaoskamatu, kes oskas arvutada.
Piet du Toit vihkas teda.
Piet du Toit vihkas neid kõiki.
Mõni kuu hiljem saabus Thabo tagasi. Esimese asjana avastas ta, et kääridega tegutsenud tüdrukust on saanud tema ülemus. Kusjuures too polnudki enam nii väga tüdruk, keha oli hakanud ümaramaks muutuma.
See tekitas poolhambutus mehes tõsise siseheitluse. Ühest küljest rõhus peale instinkt loota oma nüüdseks hõredale naeratusele, jutustamistehnikale ja Pablo Nerudale. Teisalt kaalus selle jälle üles ülemuse-värk. Pluss mälestus kääridest.
Thabo otsustas esialgu oodata, kuid positsioonid sisse võtta.
„Nüüd on viimane aeg sind lugema õpetada,” ütles ta.
„Väga tore!” vastas Nombeko. „Alustame täna kohe pärast tööd. Ma tulen sinu osmikusse ja võtan käärid kaasa.”
Thabo oli tubli õpetaja, Nombeko aga kiire taibuga õpilane. Juba kolmandal päeval oskas ta Thabo hurtsiku ees pulgaga savisse tähestikku kirjutada. Viiendast päevast alates veeris ta kokku terveid sõnu ja lauseid. Esialgu oli vigu rohkem kui õigeid sõnu. Pärast kahte kuud oli õigeid sõnu rohkem kui vigaseid.
Õppimise vahel tehtud pauside ajal jutustas Thabo oma reisidel nähtust. Nombeko sai peagi aru, et mees segab umbes võrdses koguses väljamõeldist ja tegelikkust, kuid tal polnud selle vastu midagi. Tema enda tegelikkus oli niigi piisavalt armetu. Selle täiendavaks võimendamiseks polnud mingit vajadust.
Viimati oli Thabo käinud Etioopias, et tõugata troonilt Tema Keiserlikku Majesteeti, Juuda Lõvi, Jumala väljavalitut, kuningate kuningat.
„Haile Selassiet,” ütles Nombeko.
Thabo ei vastanud, ta parema meelega rääkis kui kuulas.
Lugu keisrist, kelle nimi oli Ras Teferi, mis hiljem mugandus rastafariks ja kujunes eriti Lääne-Indias lausa religiooniks, oli nii mahlakas, et Thabo oli seda säästnud päevaks, mil on käes aeg anda
