enne landoosse pahaselt põrnitseva kuninganna kõrvale tagasi ronimist veel üks kord jõmpsika juukseid.
„Kas sa ikka tänasid korralikult, Ingmar?” küsis ema, kui ta oli toibunud vapustusest, et Tema Majesteet kuningas oli tema poega puudutanud ja poisile kingituse andnud.
„Ee-ei,” kokutas Ingmar margikaarti käes hoides. „Ei, ma ei öelnud midagi. Ta oli kuidagi … liiga peen selle jaoks.”
Markidest sai loomulikult Ingmari kõige kallim varandus. Kaks aastat hiljem alustas ta tööd Södertälje postkontori raamatupidamisosakonnas. Esialgu kõige madalama astme ametnikuna, kusjuures kuusteist aastat hiljem polnud ta karjääriredelil sammugi kõrgemale nihkunud.
Ingmar oli pikakasvulise ja väärika monarhi üle lõpmatult uhke. Iga päev vaatas postmarkidele trükitud Gustaf V temast majesteetliku pilguga mööda. Raamatupidamisosakonnas üldse mitte vajalikku kuningliku postiameti vormi kandev Ingmar vastas omalt poolt alandliku ja armastava pilguga.
Asi oli lihtsalt selles, et kuningas vaatas Ingmarist mööda. Justkui ei näeks ta oma alamat ega saaks seetõttu tema armastusele vastata. Ingmar oleks nii väga ihanud kuningale silma vaadata. Paluda vabandust, et ta tookord, neljateistkümneaastasena, ei taibanud tänada. Kinnitada oma igavest truudust.
Nii väga oleks ta seda ihanud. See muutus aina tähtsamaks ja tähtsamaks … soov vaadata silma, rääkida temaga, suruda kätt.
Tähtsamaks ja tähtsamaks.
Ja veelgi tähtsamaks.
Majesteet sai ju kogu aeg vanemaks. Peagi on juba liiga hilja. Ingmar Qvist ei saanud enam lihtsalt oodata, et kuningas ühel päeval Södertälje postkontorisse sisse astub. Ta oli sellest aastate jooksul unistanud, kuid nüüd hakkas tal tegelikkus tasapisi kohale jõudma.
Kuningas ei tule Ingmari juurde.
Ingmaril endal tuleb kuninga juurde minna.
Seejärel hakkavad nad Henriettaga lapsi tegema, lubas ta.
Perekond Qvisti algselt kitsad majanduslikud olud muutusid üha kitsamaks. Raha kulus Ingmari püüetele pääseda kuningale lähedale. Ta kirjutas suisa armastuskirju (millele oli kleebitud tarbetult palju postmarke), ta helistas (jõudmata muidugi vaesest õukonnasekretärist kaugemale), ta saatis kingituseks Rootsi hõbedameistrite teoseid, millest kuningas lugu pidas (ja toitis sel kombel mitte kõige ausamat viie lapse isa, kelle tööks oli kõik saabuvad kuninglikud kingitused registreerida). Ta külastas tennisevõistlusi ja tegelikult kõiki üritusi, kus kuningas võis osaleda. Reisid ja piletid kujunesid kalliks, ometi ei pääsenud Ingmar oma majesteedile õieti lähedalegi.
Perekonna majanduslikku olukorda ei parandanud seegi, et Henrietta tegi suurest murest sama, mida peaaegu kõik teisedki tol ajal – hakkas suitsetama paki või kaks John Silverit päevas.
Ingmari ülemusel postkontori raamatupidamisosakonnas oli nii kõrini kõikidest juttudest sellest neetud monarhist ja tolle tegemistest, et iga kord, kui alama astme ametnik Qvist palgata puhkust taotles, nõustus ta sellega juba enne, kui Ingmar oli jõudnud oma avaldust põhjendama hakatagi.
„Kas juhatajahärra võiks mulle järgmised kaks nädalat palgata puhkust anda? Ma tahan nimelt …”
„Nõus!”
Nime asemel hakati Ingmarit töö juures initsiaalide järgi kutsuma. Ülemuste ja kolleegide jaoks sai temast „IQ”.
„Soovin teile edu, IQ, mis iganes idiootsust te seekord ka ette võtta kavatsete,” ütles juhataja.
Ingmar ei pööranud tema arvel tehtud naljadele tähelepanu. Erinevalt teistest Södertälje peapostkontori töötajatest oli tema elul ju eesmärk ja mõte.
Ingmar tegi veel kolm suurt pingutust, enne kui kõik risti vastupidise suuna võttis.
Esiteks sõitis ta Drottningholmi lossi, postitöötaja vormiriietus seljas, ja andis värava taga kella.
„Tere päevast. Minu nimi on Ingmar Qvist, ma töötan kuninglikus postiametis ja mul on asja Tema Majesteedi juurde. Kas võiksite talle, palun, seda edasi öelda? Ma ootan siin,” lausus Ingmar väravavalvurile.
„On teil mõni kruvi lahti või milles asi?” küsis valvur.
Algas viljatu dialoog, mille lõpus paluti Ingmaril viivitamatult lahkuda, vastasel korral lubas valvur hoolitseda selle eest, et härra postiametnik seotakse kokku, pannakse pakki ja saadetakse tagasi sellesse postkontorisse, kust ta tuli.
Ingmar haavus ja juhtus vastuseks kogemata kirjeldama valvuri suguorgani arvatavat suurust, mispeale tal tuli kiiresti põgeneda, valvur kannul.
Ta pääses pakku, osalt sellepärast, et ta oli valvurist veidi kiirem, kuid eeskätt oli põhjuseks viimatinimetatule antud karm käsk oma postilt mitte lahkuda, seetõttu pöördus too peagi tagasi.
Ingmar luuras kaks pikka päeva kolme meetri kõrguse aia taga, püsides kuninga heaolust mitte hooliva valvuri vaateväljast kaugemal. Lõpuks ta loobus ja läks tagasi operatsiooni baaslaagriks olnud hotelli.
„Kas kirjutan arve?” küsis valvelauatöötaja, kes juba ammu kahtlustas, et see konkreetne külaline võib arve maksmisest kõrvale hiilida.
„Jah, palun kirjutage,” vastas Ingmar, läks oma tuppa, pakkis koti kokku ja registreeris end akna kaudu välja.
Teine suur jõupingutus enne seda, kui kõik nässu läks, algas sellest, et Ingmar luges töö juures tualetti varjudes Dagens Nyheterist väikest nuppu. Uudise järgi viibis kuningas Tullgarnis mõnepäevasel põdrajahil. Ingmar küsis endalt retooriliselt, kus siis veel põtru leidub kui mitte Jumala loodud vabas looduses, ja kellel on ligipääs Jumala loodud loodusele, kui mitte … kõigil! Niihästi kuningatel kui ka kuningliku postiameti lihtsatel ametnikel.
Ingmar tõmbas moepärast vett ja läks palgata puhkust taotlema. Ülemus andis otsekohe nõusoleku, lisades sellele siira kommentaari, et ta polnud märganudki, millal härra Qvist viimaselt palgata puhkuselt tagasi oli jõudnud tulla.
Kuna Ingmar polnud auto rentimiseks Södertäljes juba ammu enam usaldusväärne persoon, tuli tal kõigepealt bussiga Nyköpingisse sõita seal oli tema välimus piisavalt aus, et saada kasutatud Fiat 518. Seejärel sõitis ta Tullgarni poole kiirusega, mida auto nelikümmend kaheksa hobujõudu võimaldasid.
Kuid ta jõudis kõigest poolele teele, kui talle tuli vastu 1939. aasta must Cadillac V8. Loomulikult kuningas. Jaht oli lõppenud ja kuningas taas kord Ingmaril peost libisemas.
Ingmar keeras rendi-Fiati imekähku ringi ja tänu mitmele allamäge kulgevale järjestikusele teelõigule jõudis ta sada hobujõudu tugevamale kuningaautole järele. Järgmise sammuna kavatses ta sellest mööda sõita, eespool keset teed seisma jääda ja võib-olla mootoririket teeselda.
Kuid kuninga närviline autojuht tõstis tempot, et mitte sattuda kuninga võimaliku viha alla, kui mingi Fiat neist mööda peaks sõitma. Kahjuks vaatas ta rohkem tahavaatepeeglisse kui ette ja kui tee veidi keeras, suundus Cadillaci juht koos kuninga ja tolle kaaslastega otse vett täis kraavi.
Gustaf V ja teised autos olnud pääsesid vigastusteta, kuid Ingmar seda ei teadnud. Tema esimene mõte oli välja hüpata, appi minna ja samal ajal kuningal kätt suruda. Kuid sellele järgnes teine: mis siis, kui ta vanamehe ära on tapnud? Ja kolmas: kolmkümmend aastat sunnitööd
