kes oli püüdnud oma hurtsiku katust lainepapiga parandada.
Nombeko katkestas meeste mõnusa äraolemise, korjas kokku veel tühjaks joomata õllepudelid ja ütles, et tema meelest ei peaks mehed mõtlema millegi muu kui tühjendamist vajavate latriinitünnide peale. Ons nad tõesti nii rumalad ega saa aru, et rumalus on rassist sõltumatu?
Jultunud tüüp nurises ülemuse taipamatuse üle: pärast hommikupoolikul tühjendatud seitsekümmet viit tünni tahaks rahulikult ühe õlle ära juua, ilma et peaks selle kõrvale kuulama juttu mingist kuradi võrdsusest ja võrdõiguslikkusest.
Nombeko kaalus endamisi, kas visata mehele kempsupaberirulliga vastu pead, kuid otsustas siis, et paberirullist oleks kahju. Selle asemel andis ta käsu tööle tagasi minna.
Siis läks ta koju, oma hurtsikusse, ja küsis endalt taas:
„Mida ma siin teen?”
Järgmisel päeval pidi ta saama viisteist aastat vanaks.
Nombekol oli oma viieteistkümnenda sünnipäeva päevaks juba ammust ajast planeeritud eelarvevestlus Johannesburgi omavalitsuse sanitaarosakonna töötaja Piet du Toitiga. Seekord oli mees paremini ette valmistunud. Ta oli kõik arvutused pisiasjadeni läbi vaadanud. Nüüd ta sellele kaheteistkümneaastasele alles näitab!
„B-sektor on üheteistkümne protsendiga eelarvet ületanud,” ütles Piet du Toit ja vaatas Nombekot üle lugemisprillide, mida tal õigupoolest vaja ei olnud, kuid mis andsid talle veidi soliidsema väljanägemise.
„Sugugi mitte,” vastas Nombeko.
„Kui ma ütlen, et B-sektor on eelarvet üheteistkümne protsendiga ületanud, siis nii on,” sõnas Piet du Toit.
„Ja kui ma ütlen, et te arvutate nii, kuidas teie mõistus võtab, siis nii on. Andke mulle mõni sekund aega,” lausus Nombeko, haaras Piet du Toiti käest paberid arvutustega, libistas pilgu kärmelt üle numbrite, osutas kahekümnendale reale ja ütles:
„Hinnaalanduse, mille ma läbirääkimistel saavutasin, saime me ju ületarne kujul. Kui te arvutaksite hinnaalanduse de facto-hinnas, mitte väljamõeldud hinnakirja järgi, siis näeksite, et teid kummitavast üheteistkümnest protsendist ei jää enam midagi alles. Pealegi olete te plussi ja miinuse omavahel segi ajanud. Kui me arvutaksime nii, nagu teie tahate, siis jääks meil eelarves ette nähtud summast üksteist protsenti puudu. Muide, see tulemus oleks täpselt sama vale.”
Piet du Toiti põsed värvusid punaseks. Kas plika ei tea oma kohta? Mis sellest välja tuleb, kui igaüks hakkab oma tahtmise järgi otsustama, mis on õige ja mis vale? Ta vihkas tüdrukut rohkem kui kunagi varem, kuid ei osanud midagi öelda. Siis sõnas ta:
„Meil on kontoris sinust päris palju juttu olnud.”
„Ah nii,” ütles Nombeko.
„Meile tundub, et sul on raskusi koostööga.”
Nombeko mõistis, et ta hakkab sulge sappa saama, täpselt nagu ta eelkäijagi.
„Ah nii,” ütles ta.
„Ma kardan, et meil tuleb sind ümber paigutada. Tagasi tavalise tööjõu hulka.”
See oli tegelikult suuremeelsem kui eelkäijale tehtud pakkumine. Nombeko mõtles, et assistent on nähtavasti heas tujus.
„Ah nii,” ütles ta.
„Kas sul peale „ah nii” pole midagi muud öelda?” küsis Piet du Toit vihaselt.
„Noh, ma võiksin teile muidugi rääkida, milline idioot te olete, aga pole vist eriti lootust, et te sellest aru saaksite. Latriinitühjendajate hulgas veedetud aastad on mulle seda õpetanud. Teate, härra du Toit, ka siin on idioote. Targem on lihtsalt minema minna, nii et ma ei pea teid rohkem nägema,” ütles Nombeko ja pööras kannalt ringi.
Ta oli oma jutu ära rääkinud säärase hooga, et Piet du Toit ei jõudnud reageeridagi, kui tüdruk oli tal juba peost minema libisenud. Ei tulnud kõne allagi minna teda hurtsikute vahele otsima. Mehe poolest võib tüdruk peita end senikaua, kuni tuberkuloos, uimastid või keegi ülejäänud kirjaoskamatutest talle lõpu peale teeb.
„Võeh,” ütles Piet du Toit ja noogutas isa palgatud ihukaitsjale.
Oli aeg tsivilisatsiooni tagasi pöörduda.
Assistendiga peetud vestluse tulemusel lendas vastu taevast mitte ainult ülemuse koht, vaid ka töö kui selline. Koos sellega aga ka Nombeko lõpparve.
Seljakott tema vähese varaga oli kokku pakitud. Seal oli üks vahetus riideid, kolm Thabo raamatut ja kakskümmend liistakat kuivatatud antiloobiliha, mille ta oli oma viimaste säästude eest ostnud.
Raamatud olid juba läbi loetud, need olid tal peas. Kuid paljas raamatute olemasolus oli midagi sümpaatset. Umbes samamoodi, nagu latriinitühjendajatest kolleegidega, ainult et vastupidi.
Õhtune õhk oli jahe. Nombeko pani oma ainsa jaki selga. Heitis oma ainsa madratsi peale ja tõmbas peale oma ainsa teki (ainus lina oli surilinaks ära kulunud). Järgmisel hommikul ta lahkub.
Ja järsku ta teadis, kuhu ta läheb.
Ta oli sellest eelmisel päeval lehest lugenud. Tema sihtpunktiks on 75 Andries Street, Pretoria.
Rahvusraamatukogu.
Nii palju, kui ta teadis, pole see mustadele keelatud piirkond, ja kui natuke õnne on, siis pääseb ta sisse. Mida ta peale sealse õhu sissehingamise ja avaneva vaatepildi imetlemise edasi teeb, seda ta ei teadnud. Kuid alustuseks sellest piisab. Ja ta tundis, et kirjandus võib teda edasi aidata.
Selle teadmisega uinus ta viimast korda hurtsikus, mille ta viis aastat varem oli oma emalt pärinud. Ta uinus, naeratus huultel.
Seda polnud kunagi varem juhtunud.
Hommikul hakkas ta liikuma. Vahemaa oli aukartustäratav. Tema elu esimene teekond väljaspool Sowetot oli üheksakümmend kilomeetrit pikk.
Umbes kuue tunni pärast, kui läbitud oli kakskümmend kuus kilomeetrit üheksakümnest, jõudis Nombeko Johannesburgi kesklinna. See oli hoopis teine maailm! Näiteks kas või ainult fakt, et enamik inimesi tema ümber olid valged ja kõik Piet du Toitiga äravahetamiseni sarnased. Nombeko vaatas huviga ringi. Neoonsildid, valgusfoorid ja üldine melu. Ja läikivad uued autod, mille taolisi ta kunagi varem näinud polnud. Kui ta ringi pööras, et edasi uudistada, nägi ta kõnniteel täiel kiirusel lähenevat autot.
Nombeko jõudis mõelda, et auto on ilus.
Kuid ta ei jõudnud sammugi kõrvale astuda.
Insener Engelbrecht van der Westhuizen oli õhtupooliku veetnud Quartz Streetil Hilton Plaza hotelli baaris. Seejärel istus ta oma uude Opel Admirali ja võttis kursi põhja poole.
Ent kui liiter konjakit on keres, pole autojuhtimine sugugi lihtne. Insener jõudis kõigest järgmise ristmikuni, sealt pööras Opel vänderdades trotuaarile ja – kurat! – kas ta mitte ei sõitnud üle ühe kahvri?
Inseneri auto alla jäänud tüdruku nimi oli Nombeko, ta oli endine käimlatühjendaja. Viisteist aastat ja üks päev varem oli ta Lõuna-Aafrika suurima slummi plekkhurtsikus ilmale tulnud. Viinast, lahustist ja tablettidest tulvil keskkonda
