ole vist loenguid ka?” küsis ta.
„Kahjuks mitte,” vastas Mitsos. „Ma olen sellega nüüdseks harjunud.”
Noormees oli tulnud aastaks Thessaloníki ülikooli magistriõpingutele, kuid õppejõud, nagu ka kõik teised riigiteenistujad terves Kreekas, streikisid sellel päeval, seega Mitsosel oli samuti vaba päev. Ta oli Proxenou Koromila baarides veedetud pika öö järel teel koju, et magama heita.
Mitsos oli kasvanud üles Londonis, kuid ta oli igal suvel oma isapoolsetel vanavanematel Kreekas külas käinud ning viieaastasest peale igal laupäeval Kreeka koolis käinud. Tema ülikooliaasta oli läbi saamas ning olgugi et streikide tõttu olid loengud sageli ära jäänud, oskas ta juba täiesti soravalt keelt, mida ta nimetas oma „isakeeleks”.
Oma vanavanemate tungivatest kutsetest hoolimata elas Mitsos ühiselamus, kuid külastas neid nädalalõppudel nende mere lähedal paiknevas korteris, kus nad peaaegu et lämmatasid ta oma tohutu pühendumusega, nagu õigete Kreeka vanavanemate kohuseks oligi.
„Sellel aastal on olnud rohkem tööseisakuid kui kunagi varem,” ütles vanaisa. „Meil ei jää muud üle, kui see lihtsalt välja kannatada, Mitsos. Ja loota, et asjad liiguvad paremuse poole.”
Nii nagu õpetajad ja arstid, streikisid ka prügivedajad, ning nagu tavaliselt ei töötanud ühistransport. Augud autoteedel ja praod tänavasillutises jäävad veel mitmeks kuuks parandamata. Selle vanapaari elu oli isegi parimatel päevadel raske ja kui Mitsos heitis pilgu vanaema tugevalt armistunud käsivarrele ning vanaisa artriidist vaevatud kätele, sai ta korraga aru, kui nõrgad nad on.
Samal hetkel märkas ta mööda kõnniteed nende poole liikuvat meest, kes toksis valge kepiga enda ette jäävat sillutist. Tema teekond oli kui takistusriba: seadusevastaselt poolenisti kõnniteele pargitud autod, konarlikud teeservad, piirdetulbad ja kohvikulauad, millest kõigist oli vaja mööda pääseda. Mitsos nägi meest kõhklemas kohviku reklaamtulba juures, mis oli üles seatud otse keset kõnniteed, ja hüppas püsti.
„Las ma aitan sind,” ütles ta. „Kuhu sa tahad minna?”
Mitsos vaatas seda tema enda näost nooremat nägu ja peaaegu läbikumavaid pimedaid silmi. Mehe nahk oli kahvatu ja üle ühe silmalau jooksis siksakina saamatult tehtud õmblusest jäänud arm.
Pime mees naeratas Mitsose suunas.
„Ma saan hakkama,” vastas ta. „Ma käin seda teed iga päev. Aga siin on alati mingeid uusi takistusi…”
Autod kihutasid neist sellel lühikesel teelõigul, mis viis nad järgmise valgusfoorini, mürinal mööda, summutades peaaegu täiesti Mitsose sõnad.
„Las ma saadan sind vähemalt üle tee.”
Ta võttis pimedal mehel käe alt kinni ning nad läksid koos teisele poole teed, kuid Mitsos lausa tunnetas mehe eneseusaldust ja otsustavust ning tal oli peaaegu piinlik, et ta oli teda aidanud.
Kui nad teisel pool teed kõnniteele astusid, lasi ta oma haarde lõdvemaks. Nende silmad justkui kohtusid nüüd.
„Aitäh.”
Mitsos taipas, et sellel pool teed varitseb pimedat meest uus oht. Sealsamas lähedal langes kallas järsult mere poole.
„Kas sa tead, et meri on kohe siinsamas?”
„Muidugi ma tean. Ma käin siin iga päev.”
Jalutajad näisid olevat justkui omaenese maailma ära kadunud või olid süüvinud ainult nende endi kõrvus tümpsuvasse muusikasse ning ei märganud pimeda mehe haavatavust. Mitmelgi korral tõmbas tema valge kepp nende tähelepanu alles sekundi murdosa enne võimalikku kokkupõrget.
„Kas ei oleks ohutum minna kuhugi mujale, vähem rahvarohkesse kohta?” küsis Mitsos mehelt.
„Oleks küll, aga siis ma jääksin kõigest sellest ilma…” vastas too.
Mees tegi käega kaare, viidates teda ümbritsevale merele ja rannajoonele, mis moodustas nende ees suure poolringi, ning osutas seejärel otse ette, lumiste tippudega mägede suunas, mis kõrgusid sadu kilomeetreid eemal teisel pool merd.
„Olümpose mägi. See pidevalt muutuv meri. Tankerid. Kalapaadid. Ma tean, et sa mõtled, et ma ei näe neid, aga kunagi ma nägin. Ma tean, et nad on seal, ma näen neid veel ikka oma vaimusilmas ja nad jäävad sinna alatiseks. Ja küsimus pole ju ainult vaatamises, eks ole? Sule oma silmad.”
Noormees võttis Mitsose käe ja hoidis seda tugevasti. Mitsost üllatas tema peenikeste sõrmede sile marmorjas jahedus ning ta oli tänulik füüsilise kinnituse eest, et ta ei ole üksi. Ta mõistis, mis tunne on seista siin rahvast täis kaldaäärsel pimeda, üksildase ja haavatavana.
Ja just sel hetkel, kui tema maailm pimenes, tundis Mitsos, kuidas ta meeled teravnesid. Hääled, mis enne olid olnud lihtsalt valjud, muutusid kõrvulukustavateks, lagipähe paistva päikese kuumus pani ta peaaegu minestama.
„Jää niimoodi,” kehutas pime mees ning Mitsos tundis hetkeks, kuidas tema haare lõdvemaks muutus. „Kõigest mõni minut veel.”
„Muidugi,” vastas ta, „on rabav, kui intensiivselt ma kõike tunnen. Ma alles püüan sellega harjuma hakata. Ma tunnen ennast selles rahvarohkes paigas nii kaitsetuna.”
Mitsos võis mehe hääletooni põhjal silmi avamatagi öelda, et mees talle vastates naeratas.
„Üks hetk veel. Ja siis sa tunned veel palju rohkemat…”
Tal oli õigus.
Mere tugev lõhn, õhu niiskus tema nahal, lainete rütmiline laksumine vastu kaldamüüri olid kõik võimendatud.
„Ja sa ju mõistad, et see kõik on iga päev erinev? Iga… jumala… päev.
Suvel on õhk nii liikumatu ja vesi nii loid − just nagu õli, ning ma tean, et mäed on uduvine sisse ära kadunud. Kuumus põrkab kividelt tagasi ja ma tunnen seda läbi oma kingataldade.”
Mõlemad mehed seisid näoga mere poole. Seda ei saanud kirjeldada kui tüüpilist Thessaloníki hommikut. Nagu pime mees oli öelnud, ei olnud olemas kahte ühesugust päeva, kuid nende ees avaneva vaatepildi puhul oli siiski ka midagi muutumatut: samaaegne aja ja ajatuse tunne.
„Ma tunnen enda ümber inimesi. Mitte ainult sinusuguseid, kes siin praegu on, vaid ka teisi. See koht on minevikust pungil, ta lausa kihab inimestest – ja nad on sama tõelised kui sina. Ma näen neid täpselt sama selgelt. Kas see jutt on üldse arusaadav?”
„Jah, on küll, muidugi on.”
Mitsos ei tahtnud mehele selga keerata ja minema jalutada, olgugi et see noor mees seda ju ei näeks. Ta tundis, et üksnes nende mõne temaga koos veedetud hetke jooksul on tema meeled erksamaks muutunud. Filosoofialoengud olid talle õpetanud, et need asjad, mida me näeme, ei ole tingimata kõige reaalsemad, ent nüüd oli ta seda ise uutmoodi kogenud.
„Minu nimi on Pavlos,” ütles pime mees.
„Ja minu nimi on Dimitri ehk Mitsos.”
„Ma armastan seda kohta,” ütles Pavlos. Tema sõnad tulid südamest. „Küllap on olemas pimedale inimesele paremini sobivaid elukohti, aga ma ei tahaks olla mitte kusagil mujal.”
„Jah,
