ei öelnud midagi. Ta ei tõusnud ka püsti.
„Ma toon sulle reisilt mõned kaunid asjakesed,” lausus mees, justkui oleks ta rääkinud lapsega.
Lisaks laevatäiele siidile kavatses ta tulla tagasi juveelidega oma naisele, millegi veelgi uhkemaga, kui see smaragdidega kaelakee ja sinna juurde kuuluvad kõrvarõngad, mis ta eelmisel korral oli toonud. Kuna naisel olid süsimustad juuksed, eelistas ta näha teda punastes riietes, seega ostab ta arvatavasti rubiinid. Nii nagu hästiistuvad riided, võimaldasid ka kalliskivid näidata oma ühiskondlikku positsiooni ning tema naine oli alati täiuslikult välja kandnud kõik, millega mees uhkeldada tahtis.
Mis Komninosesse puutus, siis elu ei olnud tema meelest kunagi varem nii hea olnud. Ta läks muretu kõnnakuga toast välja.
Olga vaatas ainiti väljas sadavat vihma. Intensiivne niiskus oli lõpuks asendunud tormiga. Tumedaks tõmbunud taevas ragisesid välgusähvatused ning hallis meres ajasid justkui pöörased valged hobused end tagajalgadele ja võitlesid ja kukkusid vahu sisse. Komninoste maja ees olev tänav oli varsti üle ujutatud. Iga paari minuti tagant rullus suur laine üle promenaadi serva. See oli äärmiselt võimas torm ning lahel üles- ja allapoole rulluvate paatide nägemisest piisas, et tuletada Olgale meelde teda viimastel kuudel piinanud kohutavat iiveldust.
Ta tõusis püsti, et aken kinni panna, kuid tundes niisketelt munakividelt kerkivat kummalist, ent meeldivat vihma lõhna, otsustas selle siiski lahti jätta. Õhk tundus pärast pealelõunast lämmatavat kuumust peaaegu värske ning ta heitis jälle pikali, sulges silmad ja nautis soolase õhu õrna hingust oma näol. Mõne hetke pärast ta juba magas.
Olga oli nüüd üksik meremees märatsevate lainetega võitlevas kalapaadis. Kleit ümber tema voogamas, lahtised juuksed põskedele kleepunud ja soolane vesi silmi kipitama ajamas, ei olnud tal aimugi, millises suunas tema alus liigub, sest taevas ei olnud päikest ega tervel silmapiiril näha maad. Tugev edelatuul ajas purjed kummi ja lükkas paati hirmuäratava kiirusega edasi, vesi loksumas üle servade sisse. Kui tuul korraga vaibus, jäid purjed tühjalt lehvima.
Olga hoidis ühe käega kinni paadi siledast reelingust ja teisega aeruhaagist, püüdes meeleheitlikult oma pead õõtsuvast poomist eemal hoida. Ta ei teadnud, kas tal on ohutum olla paadis või paadist väljas, kuna ta ei olnud kunagi varem paadiga sõitnud. Vesi hakkas juba tema kleiti leotama ning veepritsmed näol ja kurgus hakkasid teda lämmatama. Paati tuli muudkui vett juurde, tuul tõusis jälle ja puhus grootpurje täis ning üks tuuleiil ajas paadi saatuslikult kummuli.
Võib-olla on uppumissurm valutu, mõtles Olga, alistudes oma märgade riiete raskusele, kui need hakkasid teda allapoole tõmbama. Just siis, kui ta oli koos paadiga lainetesse vajumas, nägi ta ühe beebi kahvatut kuju enda poole ujumas ning ta küünitas ennast lapse poole.
Seejärel kostis ilmatu vali mürtsatus, justkui oleks paat vastu kaljut sõitnud. Alasti beebi oli kadunud ja Olga hingeldamine muutus nuuksumiseks.
„Kyria Olga! Kyria Olga!”
Olga kuulis kaugusest kostvat häält, mis oli hingetu ja ähmi täis.
„Kas teiega on kõik korras? Kas teiega on kõik korras?”
Olga tundis seda häält. Võib-olla oli pääsemine käeulatuses.
„Ma arvasin, et te minestasite!” hüüatas Pavlina. „Ma mõtlesin, et te lendasite pikali! Panagia mou! Ma mõtlesin, et te kukkusite! Alumisele korrusele kostis niivõrd kõva mütsatus.”
Segadusse aetult ning une ja ärkveloleku piiril olles avas Olga silmad ja nägi oma näo lähedal majapidajanna nägu. Pavlina põlvitas otse tema kõrval, vaadates talle murelikult otsa. Naise taga nägi ta hiiglaslikku laest maani kardinat justkui suurt purje tuules rullumas ning just nüüd tõstis tuul raske siidsatäänist eesriide üles ja puhus selle horisontaalselt üle toa. Kardina äär puudutas väikese ümmarguse laua serva ja liikus vuhinal üle selle tühja pinna.
Kuigi segadusse aetud ja veel uimane, hakkas Olga mõistma, mis oli tekitanud selle mürtsatuse, mille peale tema oli üles ärganud ja Pavlina tuppa tormanud. Ta lükkas kõrvale juuksesalgu, mis oli ta näole langenud, ja ajas ennast aeglaselt istuli.
Ta nägi mööda tuba laiali pillutult kahe portselankujukese tükke, pead kehadest lahutatud, käed käsivartest eraldatud, tuhandeid drahme8 maksnud objets d’art olid sõna otseses mõttes tolmuks pudenenud. Damasti raskus ja tuule võimsus olid nad laualt halastamatult põrandale pühkinud.
Olga tõmbas käeseljaga üle oma niiske näo ja mõistis, et ta ei olnud nutnud mitte ainult unes. Kui ta püüdis uuesti normaalselt hingama hakata, kuulis ta ennast karjatamas: „Pavlina!”
„Mis on, kyria Olga?”
„Minu beebi!”
Pavlina sirutas käe välja ja katsus oma emanda kõhtu ning seejärel otsmikku.
„Ta ei ole kuhugi kadunud! Selles pole kahtlustki!” teatas ta rõõmsalt. „Aga teie olete pisut kuum… ja te näite olevat ka üsna niiske!”
„Ma arvan, et ma nägin halba und…” sosistas Olga. „See tundus nii tõeline.”
„Võib olla ma lasen arsti kutsuda…?”
„Selleks ei ole vajadust. Ma olen kindel, et kõik on korras.”
Pavlina põlvitas juba põrandal ja korjas portselanitükikesi oma põlle sisse. Juba ühe niisuguse iluasjakese parandamine paneks isegi asjatundja oskused proovile, kuid kahe kuju segamini tükikeste puhul oleks see täiesti võimatu.
„See on kõigest portselan,” rahustas Olga majapidajannat, nähes, kui häiritud ta on.
„Nojah… ma arvan, et oleks võinud ka halvemini minna. Ma tõesti mõtlesin, et te kukkusite.”
„Minuga on kõik korras, Pavlina, te ju näete, et on.”
„Ja mina olen ju see, kes pidi teie eest hoolitsema sellal, kui Konstantinos ära on.”
„Aga te ju hoolitsetegi. Ning te teete seda väga hästi. Ja palun ärge muretsege nende kujukeste pärast. Ma olen kindel, et Konstantinos ei pane seda isegi tähele.”
Pavlina oli olnud osa Komninose perekonnast palju kauem kui Olga ning teadis, kui kõrgelt selliseid unikaalseid esemeid hinnatakse. Ta kiirustas akna juurde ja hakkas seda sulgema. Vihm oli vaibale loigu tekitanud ja ta nägi, et Olga peene siidkleidi äär oli märg.
„Oh jumaluke küll,” hädaldas ta „ma oleksin pidanud juba varem üles tulema. Meil on siin tohutu segadus, eks ole ju?”
„Ära pane seda kinni,” palus Olga tema kõrval seistes ja oma näol veepritsmeid tundes. „See on niivõrd jahutav. Vaip kuivab ära niipea, kui sadu lakkab. Ikka veel on nii palav.”
Pavlina oli Olga kohatise ekstsentrilisusega harjunud. See oli täiesti erinev sellest jäikusest, millega tema kadunud ämm, vanem kyria Komninos, seda maja nii palju aastaid oli valitsenud.
„Hüva, senikauaks, kuni te liiga märjaks ei saa,” vastas Pavlina talle leplikult naeratades. „Te ei taha ju oma praeguses olukorras külmetuda.”
Olga langetas ennast aeglaselt teisele toolile, aknast kaugemale, ja vaatas, kuidas Pavlina äärmise hoolikusega portselanitükikesi üles
Drahm – Kreeka endine rahaühik.
