aeg-ajalt välgusähvatuste poolt valgustatud.
Külluslikult kaunistatud kell kaminasimsil lõi seitse. Ta taipas, et Konstantinos oli praeguseks juba vähemalt tund aega merel olnud. Selliste ilmastikuoludega püsisid suuremad laevad vaevu vee peal.
„Kui tuul puhub õigest suunast, siis ma arvan, et see võib kyrios Konstantinose reisi isegi kiirendada,” mõtiskles Pavlina.
„Ma arvan, et võib küll,” vastas Olga hajameelselt, olles nüüd teadlik üksnes oma üsas toimuvatest õrnadest liigutustest. Ta mõtiskles, kas tema beebi oli ka kuulnud tormi hääli ja kas ka talle oli tundunud, et meri pillutab teda. Ta armastas oma veel sündimata last tohutult ning kujutles, kuidas ta tema üsa täitvas läbipaistvas vedelikus ilma pingutamata ringi ujub. Ühepalju pisaraid ja merevee pritsmeid voolas tema nägu mööda alla.
Teine peatükk
Niipea kui augustikuu põletavalt kuumad ilmad kätte jõudsid, mõtlesid Thessaloníki elanikud igatsusega maikuu soojuse peale. Nüüd oli varjus pluss nelikümmend kraadi ja inimesed sulgesid oma aknad ja luugid, et hirmuäratav kuumus majja ei pääseks.
Puhus küll midagi tuuleiili laadset, kuid isegi see ei toonud kergendust: läänest tulev Vardaris puhus oma kuuma hingust üle linna, kandes inimeste kodudesse peene tumeda tolmu kihi. Päeva palavaimatel tundidel olid tänavad inimtühjad ning mõni rändur oleks võinud ekslikult arvata, et need majad on maha jäetud. Majades sees oli sama vaikne, sest inimesed lamasid pimeduses ning hingasid pinnapealselt ja kuuldamatult, püüdes seda läpatanud õhku mitte sisse tõmmata.
Õhk oli nagu merigi – paks ja liikumatu. Kui lapsed merre sukeldusid, levis säbruline lainetus sadade meetrite kaugusele. Kui nad veest välja tulid, kuivasid nad hetkega ära, nahal kipitav soolane kiht. Ööd ei olnud kuigivõrd teistsugused ning õhk püsis sama liikumatu nagu baromeetrinäitki.
Konstantinos Komninose Türgist tagasitulek oli edasi lükkunud, ent kuu alguses saabus ta lõpuks koju. Selleks ajaks oli Olgal tunne, et tema rasedus on kestnud juba terve eluea. Tema peenikesed pahkluud olid üles paistetanud ja tema kenad rinnad olid paisunud nii suureks, et ei mahtunud ühegi talle rasedusajaks õmmeldud kleidi sisse. Konstantinos laitis maha mõtte lasta selles staadiumis midagi uut õmmelda ja seega kandis ta avarat valget puuvillast öösärki, milles oli küllaldaselt ruumi isegi juhuks, kui ta peaks raseduse viimastel nädalatel veelgi rohkem paisuma.
Paar päeva pärast reisilt naasmist kolis Konstantinos teise magamistuppa.
„Sul on rohkem ruumi vaja,” ütles ta Olgale. „Sa ei tunne ennast mugavalt, kui ma pool voodit enda alla võtan.”
Olga ei olnud sellele vastu. Iga järgmine öö oli eelmisest rahutum ja enamasti õnnestus tal üksnes tund aega magada. Ta lamas tundide viisi pimeduses selili, põrnitsedes oma suletud luukidega magamistoa tintmusta tühjusesse, ja tundis oma üsas beebi tugevaid põtkimisi. Need olid jõulised, korrapärased liigutused. Mõnikord tundus, et kõik lapse jäsemed liiguvad samaaegselt, ja Olga kujutas endale ette, milline see laps on – kui tugev, kui väsimatu, kui energiline. Ta ei lubanud endal kordagi mõelda sellest lapsest kui tüdrukust. Tüdruku sünnile reageeriks Konstantinos pehmelt öeldes pettumusega. Olga teadis niigi, et ta ei olnud täitnud temale pandud lootusi, kuna tal oli rasedaks jäämiseks kulunud nii kaua aega, ning tema abikaasa ei olnud oma kärsitust varjanud. Nende abiellumise ajal oli Olga olnud kahekümnendates eluaastates ning rohkem kui kümme aastat oli kulunud, enne kui arst kinnitas, et neli raseduskuud on möödas ja kõik tundub olevat stabiilne. Vahepealse aastakümne jooksul oli olnud mitmeid selliseid kordi, mil ta südame põksudes juba kindlalt uskus, et on lapseootel, ent üks või kaks kuud hiljem pidi taas kurvastama reetlikku verejooksu nähes.
Tema käsi lebas kõhu esiletungival kumerusel ja ta tundis, kuidas ta sõrmed järjekordsele löögile reageerides liikusid. Kui see laps ometi juba sünniks, mõtles ta, ja laulis justkui tema rahustamiseks, samal ajal ise üha rahulikumaks muutudes.
Üks kell tiksus tema magamistoa kaminasimsil, teine trepihallis ning võõrastetoa kella löögid andsid talle igal veerandtunnil teada, kui palju aega on möödunud, aidates tal lugeda tunde hetkeni, mil ta võib üles tõusta. Ta soovis, et need tunnid mööduksid juba rutem.
Oli tõsi, et Olga vajas voodis rohkem ruumi, ent Konstantinose jaoks oli veelgi olulisem põhjus kerge vastikustunne Olga moondunud keha suhtes. Ta tundis oma naise veel vaevu ära. Kuidas küll oli see mannekeen, kellega ta oli abiellunud ning kellel olid saledad puusad ja vöökoht, mis mahtus tema enese kahe käe vahele, muutunud kellekski, keda ta ei suutnud peaaegu puudutadagi? Tema pingul nahaga pallikujuline kõht ja tohutu suured tumedad nibud olid eemaletõukavad.
Nende viimaste nädalate jooksul, mil Olga lebas unetult, lugedes erinevate kellade mitte päris üheaegseid lööke, kuulis ta sageli trepil vaikset sammumüdinat ja peaaegu hääletut ukse sulgemist koridori lõpus. Ta kahtlustas, et pärast seda, kui tema oli voodisse läinud, lipsas Konstantinos välja ja külastas diskreetselt mõnda linna peenemat bordelli. Ta ei tundnud isegi mitte hetkeks, et tal oleks olnud õigus väljendada rahulolematust. Ehk võidab ta ühel päeval mehe tähelepanu tagasi.
Olga teadis, et Konstantinos oli abiellunud temaga tema ilu pärast. Ta ei loonud endale illusioone – ta oli linna ühe parima rätsepa juures mannekeenidena töötavate tüdrukute seast justkui iludusvõistluselt välja valitud. Olles ilma kaasavarata – tema mõlemad vanemad olid surnud, kui ta ei olnud veel kümnenegi –, tundis ta, et tal on teatud mõttes vedanud. Paljud Thessaloníkis töötavad modellid leidsid ennast lõpuks linna kiiresti kasvavast punaste laternate rajoonist.
Ent ometi mõtiskles ta selle üle, mis tunne oleks olnud abielluda armastuse pärast, ning taipas, et tema ilu oli ta samal ajal nii päästnud kui ka vangi mõistnud. Olga teadis, mis tunne on olla tarbeese, nagu rull siidi või kullatud kujuke, ostetud ja vaatamiseks välja pandud.
Vanemaks saades hakkas ta mõistma, mil moel füüsiline veatus võib ka koormaks olla, ent kui ta selle täiuslikkuse kaotas, valdas teda korraga rahutus. Ta oli viimastel kuudel üha kasvava ärevusega jälginud oma keha paisumist, veenide laienemist, naba esiletungimist ja kõhu pundumist, kuni nahk oli viimase piirini veninud ning selle pealmine kiht näis kohe lõhenevat, jättes nahale tosinate kaupa heledaid jooni, mis olid nagu aknaklaasi mööda alla voolavad vihmapiisad.
Olgugi et iivelduse tõttu, mida ta tundis, ei söönud ta peaaegu mitte midagi, jätkas tema keha paisumist. Igal hommikul, kui Pavlina punus oma emanda eebenikarva juuksed palmikusse ja põimis need ümber tema pea, rääkisid naised teineteise peegelpildiga.
„Te olete ikka sama ilus, nagu te alati olete olnud,” kinnitas Pavlina talle. „Te olete ainult keskelt natuke ümaram.”
„Ma tunnen ennast pundununa, Pavlina. Üldsegi mitte ilusana. Ja ma tean, et Konstantinos ei talu mind enam.”
Pavlina tabas peeglist Olga pilgu ja nägi, kui kurb ta on. Õnnetuna oli Olga vaat’ et veelgi ilusam. Niisketena paistsid tema tumeda siirupi karva silmad veel sügavamad.
„Ta pöördub teie juurde tagasi,” ütles Pavlina. „Niipea kui laps on sündinud, loksub kõik oma kohale tagasi. Küll te näete.”
Pavlina teadis oma kogemusest, mida ta räägib. Ta oli enne kahekümne kahe aastaseks saamist ilmale toonud neli last ning pärast kolme esimest sünnitust oli ta elavaks tõestuseks selle kohta, et naise keha rasedusaegne dramaatiline paisumine võib taanduda. Ent neljanda raseduse järel kaotas tema keha siiski lõpuks oma elastsuse. Olga heitis pilgu oma majapidajanna kehakujule, mis sarnanes rohkem kui tema enda keha kellegagi, kes hakkab kohe sünnitama.
„Ma loodan, et sul on
