kontrollimas, kas tema kangasaadetis on juba laevaga kohale saabunud, ning lastijad, kerjused ja käsikärudega poisikesed hoidsid tema teelt kõrvale, kui ta otse väljapääsu poole sammus. Ta oli tuntud selle poolest, et ei sallinud, kui talle teele ette jäädakse.
Tema kingad olid tolmused ja värske muulasõnnik kleepus jonnakalt kingakontsa külge. Seega kui ta peatus oma igapäevase kingapuhastaja juures, kes oli üks paljudest tollihoone ümbruses tegutsevatest meestest, jätkus tollel tööd vähemalt kümneks minutiks.
See loutros, vanuselt juba tublisti üle seitsmekümne, nahk sama tume ja vintske kui jalanõudel, mida ta poleeris, oli puhastanud Konstantinos Komninose kingi juba kolmkümmend aastat. Nad noogutasid vastastikku tervituseks, kuid kumbki ei öelnud midagi. See oli Komninosele iseloomulik: kõik tema rutiinsed tegevused toimusid ilma vestluseta. Vana mees töötas naha kallal, kuni see läikis, poleerides mõlemat kallist kinga samaaegselt, kandes peale poleerimisvahendit, hõõrudes seda naha sisse ja lõpuks harjates kaarjate liigutustega, mõlema käega korraga, käed lendlemas vasakule ja paremale, üles ja alla, ühelt küljelt teisele, justkui juhataks ta orkestrit.
Juba enne, kui töö tehtud sai, kuulis ta, kuidas münt kõlinal tema kandikule kukkus. See oli alati samas vääringus, mitte kunagi suurem ega väiksem.
Komninosel oli täna, nii nagu iga päev, seljas tume ülikond ning ta ei võtnud aina suurenevast kuumusest hoolimata pintsakut ära. Sellised harjumused viitasid ühiskondlikule positsioonile. Särgiväel oma asjade ajamine oli sama mõeldamatu, nagu raudrüü äravõtmine enne lahingut. Formaalse riietumise keel, nii naiste kui meeste puhul, oli see, mida ta mõistis ning mis oli ta rikkaks teinud. Ülikond annab mehele nii staatuse kui ka väärikuse ning hästi õmmeldud euroopalikud riided muudavad naise elegantseks ja šikiks.
Kangakaupmees silmas enda peegeldust ühe uue kaubamaja säraval vaateaknal ja sellest ähmasest pilguheidust piisas meenutamaks, et ta peab habemeajaja juurde minema. Ta läks ringiga ühe kõrvaltänava kaudu, mis jäi merest eemale, ning leidis ennast varsti mugavalt istumas, nägu seebivahuga kaetud, ja iga toll, välja arvatud vuntsid, hoolikalt raseeritud. Seejärel kärbiti tema juukseid piinliku täpsusega, nii et krae ülemise serva ja juuksepiiri vahele jäi täpipealt kaks millimeetrit. Komninos ärritus pisut, kui nägi nende juuksekübemete hulgas, mis habemeajaja juukselõikusmasinalt maha puhus, hõbedasi karvu.
Viimase asjana enne müügisaali poole suundumist istus ta natuke aega väikese ümmarguse laua taga ning ettekandja tõi talle kohvi ja tema lemmikajalehe, parempoolsete vaadetega Makedonia. Ta vaatas ruttu uudised üle, viies ennast kurssi Kreeka viimaste poliitiliste intriigidega, ja heitis seejärel põgusa pilgu Prantsusmaa sõjasündmusi puudutavatele pealkirjadele. Lõpuks libistas ta sõrmega üle aktsiahindade.
Sõda oli Komninosele kasulik. Ta oli avanud sadama lähedal suure laohoone oma uue äritegevuse jaoks, milleks oli kangaste tarnimine sõjaväevormide õmblemiseks. Kuna kümneid tuhandeid mehi kutsuti sõjaväeteenistusse, oli see tohutu äri. Ta ei suutnud palgata piisavalt palju inimesi ega täita tellimusi piisavalt kiiresti. Näis, et iga päev vajatakse täiendavaid koguseid.
Ta jõi oma kohvi üheainsa sõõmuga ära, tõusis ja hakkas minema. Ta tundis iga päev sügavat rahulolu, et oli alates kella kuuest hommikul üleval olnud. Täna tundis ta rõõmu mõttest, et tal on võimalik veeta veel kaheksa tundi oma kontoris, enne kui ta Konstantinoopolisse sõitma hakkab. Tal oli vaja enne oma lahkumist veel kindlasti kirjatööd teha.
Tema naine Olga Komninos vaatas samal pärastlõunal nende Niki tänava häärberi aknast üksisilmi Olümpose mäge, mis läbi vine vaevu paistis. Ilm oli läinud kuumemaks ja ta avas ühe maast laeni akendest, et natuke õhku sisse lasta. Tuult ei olnud ja hääled kandusid hästi edasi. Ta kuulis laeva lähenemisest teatavat sireeni ning kutseid palvetama tulekuks, mis segunesid alt tänavalt kostva kapjade plagina ja vankrirataste kolinaga.
Olga istus jälle maha ja tõstis jalad kanapeele, mis oli aknale lähemale nihutatud, et tuuleõhku püüda. Tal ei olnud mingit vajadust oma madalaid elegantseid kingi jalast võtta, kuna neid ei olnud kunagi õues kantud. Tema siidkleit näis tooli kahvaturohelise katteriide sisse justkui ära kaduvat, sest oli sellega peaaegu täpselt sama tooni, ja palmikus juuste sinkjasmust värv rõhutas tema naha kahvatust. Ta ei suutnud sellel rammestaval päeval ennast mugavalt tunda ja ta valas endale klaasitäite kaupa limonaadi kannust, mida tema pühendunud majapidajanna korrapäraselt uuesti täitis.
„Kas ma võiksin veel midagi tuua, kyria6 Olga? Võib-olla midagi süüa? Te ei ole täna mitte midagi söönud,” ütles majapidajanna pisut murelikult.
„Aitäh, Pavlina, aga ma tõesti ei taha süüa. Ma tean, et ma peaksin, aga täna ma lihtsalt… ei suuda.”
„Kas te olete kindel, et mul pole vaja minna arsti kutsuma?”
„Ma arvan, et asi on lihtsalt palavuses.”
Olga vajus tagasi patjadele, meelekohad higist pärlendamas. Tema pea tuikas ja ta hoidis jääkülma klaasi selle vastas, püüdes valu leevendada.
„Aga kui te pärastpoole ka midagi ei söö, siis ma pean seda kyrios7
Konstantinosele ütlema.”
„Ei ole mingit vajadust seda teha, Pavlina. Ja pealegi sõidab ta täna õhtul ära. Ma ei taha teda muretsema panna.”
„Räägitakse, et ilm muutub täna õhtul. Läheb veidi jahedamaks. See peaks teid natuke aitama.”
„Ma loodan, et neil on õigus,” vastas Olga. „Selline tunne on, nagu oleks torm tulemas.”
Nad mõlemad kuulsid midagi kõuekärgatuse sarnast, kuid mõistsid siis, et see oli eesuks, mis pauguga kinni langes. Sellele järgnesid sammude rütmilised mütsatused laial puidust trepil. Olga tundis ära oma abikaasa asjaliku kõnnaku ja luges kokku tavalised kakskümmend mütsatust, enne kui uks lahti paisati.
„Tere, kallim. Kuidas sa täna elad?” küsis mees energiliselt, samal ajal naise juurde kõndides ja kõnetades teda niimoodi, nagu oleks ta arst, kes räägib lihtsameelse patsiendiga. „Ega sul ju liiga palav ei ole?”
Komninos võttis nüüd oma pintsaku ära ja riputas selle ettevaatlikult tooli seljatoele. Tema särk oli higist läbipaistvaks muutunud.
„Ma tulin ainult kohvrit pakkima. Seejärel, enne laeva lahkumist, lähen ma paariks tunniks tagasi müügisaali. Arst tuleb kohe, kui sul teda vaja on. Kas Pavlina hoolitseb sinu eest? Kas sa oled peale eilset õhtut midagi söönud?” Komninose teadaanded ja küsimused moodustasid üheainsa ilma pausideta sõnavoo.
„Vaata, et sa tema eest hästi hoolitsed, kui ma ära olen,” ütles ta, suunates selle viimase kommentaari majapidajannale.
Ta naeratas oma puhkavale naisele, ent too vaatas kõrvale. Naise silmad peatusid sädeleval merel, mida ta lahtisest aknast nägi. Mõlemad, nii meri kui ka taevas, olid nüüd tumedamaks muutunud ja üks avatud akendest pöördus pauguga vastu raami. Tuul oli suunda muutnud ja ta ohkas kergendatult, kui briis tema nägu paitas.
Ta pani klaasi lauakesele ja toetas mõlemad käed oma paisunud kõhule. Kleit oli õmmeldud nii, et see varjas tema rasedust täiuslikult, kuid nüüd, raseduse lõpukuudel olid õmblusvoldid väga pingule tõmbunud.
„Ma olen tagasi kahe nädala pärast,” ütles Komninos, suudeldes teda kergelt pealaele. „Sina hoolitse enda eest, eks ole. Ja beebi eest.”
Nad vaatasid
Proua – kreeka k.
Härra – kreeka k.
