Kui ta süüa tegi, oli ta nii väle nagu mõni temast poole noorem naine, liikudes köögis ringi tantsijale omase kiiruse ja nobedusega. Ta liugles mööda vinüüliga kaetud põrandat, liikudes korrapäraselt müriseva igivana külmkapi ja elektripliidi vahet, mille katkist ust tuli kõva pauguga lüüa, et see kinni seisaks.
Mitsos oli sellest tegevusest täielikult haaratud, aga kui ta pilgu tõstis, nägi ta vanaisa uksel seismas.
„Kas sa hakkad juba valmis saama, mu kullake?”
„Veel viis minutit ja kõik on küpsema pandud,” vastas Katerina. „Poiss peab sööma!”
„Muidugi peab. Tule, Mitsos, jäta oma vanaema hetkeks üksinda.”
Noormees järgnes vanaisale hämarasse elutuppa ning istus tema vastu polsterdatud, puidust raamiga tooli. Kõigil toolidel olid seljatoel tikitud kaitsekatted, kõik ülejäänud pinnad olid aga kaunistatud valgete heegeldatud linikutega. Elektrikamina ees seisis väike sirm, millel oli aplikatsioonitehnikas lillevaas. Mitsos oli terve oma elu näinud, kuidas vanaema käsitööd teeb, ja ta teadis, et kõik need asjad on tema kätetöö. Ainus hääl toas oli kella vaikne rütmiline tiksumine.
Vanaisa selja taga riiulil olid reas raamitud fotod. Suurem osa neist kujutas Mitsost ennast või tema Ameerika nõbusid, ent seal olid ka pulmapildid – tema vanemate ning samuti tema tädi ja tädimehe oma. Ja veel üks raamitud foto − väga tõsiametlik portree tema vanavanematest. Oli võimatu öelda, kui vanad nad selle pildi tegemise ajal olid olnud.
„Me peame sinu vanaema ära ootama, enne kui me alustame,” ütles vanem Dimitri.
„Jah, muidugi. See on ju Yiayia, kes loobuks kotitäiest teemantidest, et saaks siin elada, eks ole? Ta paistis lausa vihastavat mõtte peale, et peaks siit kunagi ära minema. Ma ei tahtnud teda solvata!”
„Sa ei solvanudki teda,” lausus vanaisa. „Ta lihtsalt erutub kergesti, muud midagi.”
Katerina tuli üsna varsti tuppa, olles läbi imbunud aeglaselt küpsevate köögiviljade lõhnast. Võtnud põlle ära, istus ta diivanile ja naeratas oma mõlemale Dimitrile.
„Te ootasite mind, eks ole?”
„Loomulikult,” vastas tema abikaasa armastavalt. „See on sama palju sinu kui minu lugu.”
Ja korteri sumedas valguses, mis oleks võinud olla ükskõik kas koit või hämarik, hakkasid nad jutustama oma lugu.
Esimene peatükk
Mai 1917
Meri helkles läbi kahvatu õhkõrna uduvine. Kaldapealsel elas Kreeka kõige elavam ja kosmopoliitsem linn oma igapäevast elu. Thessaloníki oli kultuuriliselt muljetavaldavalt mitmekesine − peaaegu ühtlaselt jagunenud kristlaste, moslemite ja juutide kogukond elas seal koos ja täiendas üksteist justkui idamaise vaiba omavahel läbi põimunud lõimelõngad. Viis aastat tagasi läks Thessaloníki Ottomani impeeriumi koosseisust Kreeka alla, ent jäi kohaks, mida iseloomustas mitmepalgelisus ja sallivus.
Linna etniliselt rikkaliku paleti värvid ja kontrastid peegeldusid tänavatel jalutavate inimeste mitmekesises riietuses: seal oli fesside4, viltkübarate, kaabude ja turbanitega mehi. Juudi naised kandsid traditsioonilisi karusnahaga ääristatud jakke ning moslemi mehed pikki rüüsid. Jõukad kreeka daamid oma rätsepatööna valminud kostüümides, mille juures oli näha kergeid Pariisi haute couture’i mõjutusi, moodustasid silmatorkava kontrasti rikkalike tikanditega kaunistatud põllede ja pearättidega talupoegadega, kes olid tulnud ümberkaudsetest küladest linna oma põllu- ja aiasaadusi müüma. Ülalinnas domineerisid peamiselt moslemid, merega piirnevatel aladel elasid juudid ning linna ääri asustasid kreeklased, ent mingit kindlat eraldatust ei olnud ja kõigis piirkondades segunesid kõigist kolmest kultuurist pärit inimesed.
Thessaloníki oli nagu hiiglaslik amfiteater, tõustes üles mööda mäenõlva, mis ümbritses tohutu suurt poolringikujulist lahesoppi. Kõrgel mäe otsas, merest kõige kaugemal asuvas punktis tähistas iidne müür linna piiri. Sealt ülevalt alla vaadates domineerisid linnas religioossed maamärgid: tosinkond minaretti kerkis taeva poole justkui nõelapadja sisse torgatud nõelad, kirikute punaste kividega kaetud kuplid ja kümned heledad sünagoogid olid puistatud laiali mööda järsult lahe poole laskuva linna siluetti. Lisaks märkidele nendest kolmest religioonist, mis olid siin kõik ühtviisi elujõulised, leidus seal ka Rooma-aegseid varemeid: triumfikaari, iidsete müüride juppe ja juhuslikke tühje alasid, kus seisid antiiksed sambad justkui tunnimehed.
Linn oli paari viimase aastakümnega arenenud: olid rajatud mõned laiad bulvarid, mis vastandusid endisaegsetele kitsastele tänavatele, mis looklesid mööda järsku tõusu ülalinna poole nagu Meduusa juusteks olevad maod. Oli tekkinud peotäis suuri kauplusi, ent enamik müügitehinguid toimus ikkagi tuhandetes kitsastele tänavatele pressitud väikestes poekestes, mis ei olnud suuremad kui kioskid ja mida pidas üks pere ning mis kõik võistlesid üksteisega klientide pärast. Lisaks sadadele traditsioonilistele kafenion’idele5 olid olemas ka euroopalikud kohvikud, kus pakuti viini õlut, ning klubid, kus vaieldi kirjanduse ja filosoofia üle.
Thessaloníkile oli iseloomulik teatud tihedus. Elanike hulk ja nende paiknemine alal, mis oli ümbritsetud müüride ja veega, tekitas tugevate lõhnade, erksate värvide ja pideva müra kontsentratsiooni. Jäämüüja, piimamüüja, puuviljamüüja, jogurtimüüja hüüded olid kõik täiesti erisugused, kuid moodustasid üheskoos meeldiva kooskõla.
Linna hääled ei vaikinud kunagi, ei päeval ega öösel. Siin räägiti mitmeid keeli: tänavatel võis igapäevaselt kuulda mitte ainult kreeka ja türgi keelt ning espanjooli ehk sefardi juutide keelt, vaid ka prantsuse, armeenia ja bulgaaria keelt. Trammirataste ragin, tänavakaubitsejate hõiked, kümnete palvetama kutsuvate muhamedi vaimulike hüüded, kettide kõlksatused, kui laevad dokkidesse saabusid, stividoride käredad hääled, kui nad laadisid laevadelt maha hädavajalikke ja ka luksuskaupu, et rahuldada nii rikaste kui ka vaeste ihasid – kõik need segunesid ja moodustasid üheskoos linna katkematu meloodia.
Linna lõhnad ei olnud alati samavõrd meeldivad, kui tema hääled. Parkalitöökodadest levis laiali kirbe uriinihais ning mõnedest vaesematest piirkondadest voolasid veel ikka alla sadamasse reovesi ja roiskuvad majapidamisjäätmed. Ja kui naised eelmise öö kalasaaki rookisid, jätsid nad haisvad ülejäägid sinnasamasse, et kassid need nahka pistaksid.
Linna keskel oli lilleturg, kus õite aroom heljus õhus veel mitmeid tunde pärast seda, kui müügiletiomanikud olid asjad kokku pakkinud ja koju läinud. Õitsvad apelsinipuud pakkusid pikkadel tänavatel varju ning eritasid kõige joovastavamat lõhna. Paljude majade uste ümber väänlesid jasmiinid ning nende healõhnalised valged õielehed katsid tänavaid justkui lumi. Terve päeva täitsid õhku söögivalmistamise lõhnad ning piki tänavaid levis väikestel ahjudel röstitava kohvi hõng. Turgudel olid müüjad vorminud värvikirevatest tugevalõhnalistest vürtsidest, nagu näiteks kurkum, paprika ja kaneel, väikesed mäekujulised kuhjad ning vesipiipudest, mida suitsetati kohvikute ees tänaval, keerles õhku aromaatseid suitsupilvi.
Thessaloníkis asus sellel ajal ajutine valitsus, mida juhtis endine peaminister Eleftherios Venizelos. Riigis oli toimunud tugev jagunemine – tuntud ka kui rahvuslik lõhenemine –, kus ühel pool olid need, kes toetasid saksameelset valitsejat kuningas Konstantinost, ning teisel pool liberaalist Venizelose toetajad. Kuna Põhja-Kreeka oli Venizelose kontrolli all, siis olid liitlaste väed linna lähedale laagrisse paigutatud, olles valmis Bulgaariale vastu astuma. Nendest eemal toimuvatest arengutest hoolimata jäi suurema osa inimeste elu maailmasõjast
Türgi mehe koonusekujuline punane vildist peakate.
Kafenion on tüüpiline Kreeka kohvik, kus pakutakse peamiselt eri sorti kohvi ja alkohoolseid jooke (õlu, retsina, ouzo). Varasematel aegadel käisid seal ainult mehed.
