sinuga oli tore kohtuda. Ja tänud, et aitasid mind üle tee.”
Pavlos pööras ringi ja liikus edasi, jätkates kiiret toksimist oma pika ja peenikese valge kepiga. Mitsos seisis ja vaatas teda mõnda aega. Ta oli üsna kindel, et Pavlos tunneb tema pilgu soojust oma seljal. Seda ta igatahes lootis, surudes samal ajal maha tugevat soovi tema juurde tormata ning koos temaga piki mereäärt kõndida ja edasi vestelda. Ehk mõni teine päev…
Ma armastan seda kohta – need sõnad justkui kajasid tema ümber.
Ta läks tagasi kohvikusse, olles sellest kohtumisest silmnähtavalt liigutatud.
„See oli sinust kena, et sa talle appi läksid,” ütles vanaisa. „Me näeme teda väljas käies peaaegu iga päev ning tal on olnud sõiduteel paar ohtlikku olukorda. Inimesed lihtsalt ei hooli.”
„Kas sinuga on kõik korras, Mitsos?” küsis vanaema. „Sa tundud kuidagi vaikne.”
„Kõik on hästi. Ma mõtlen lihtsalt millelegi, mida ta ütles…” vastas Mitsos. „Ta armastab seda linna nii väga, olgugi et siin on tal kindlasti väga raske.”
„Me mõistame seda täiesti, eks ole, Katerina?” kostis seepeale vanaisa. „Need konarlikud kõnniteed on meie jaoks problemaatilised ja tundub, et keegi ei võta nendega midagi ette, kui valimislubadused välja arvata.”
„Aga miks te siis siia olete jäänud?” küsis Mitsos. „Te teate ju, et ema ja isa tahaksid väga, et te tuleksite ja elaksite koos meiega Londonis. Teie elu oleks seal palju kergem.”
Neid üheksakümnendates eluaastates inimesi oli kutsunud enda juurde elama nii nende poeg, kes elas rohelises Highgate’i linnaosas Londonis, kui ka tütar, kes elas Ühendriikides Bostoni jõukas eeslinnas, kuid miski takistas neid lihtsama elu kasuks otsustamast. Mitsos oli tihti kuulnud, kuidas ta vanemad selle üle arutlesid.
Katerina heitis oma abikaasale põgusa pilgu.
„Isegi kui meile antaks nii palju teemante, nagu on ookeanis veepiisku, ei sunniks ka see meid lahkuma!” ütles ta oma pojapoja poole kummardudes ja tema käest kinni haarates. „Me jääme Thessaloníkisse seniks, kuni me sureme.”
Nende sõnade intensiivsus tuli poisile täieliku üllatusena. Vanaema silmad lõid hetkeks leegitsema ja täitusid seejärel pisaratega, kuid mitte nii, nagu vanainimeste silmad mõnikord ilma nähtava põhjuseta vesiseks muutuvad. Need olid kirepisarad, mis tema põske mööda alla veeresid.
Nad istusid seal mõnda aega vaikides. Mitsos oli täiesti liikumatu, olles teadlik üksnes sellest, et vanaema hoiab tugevasti tema randmest kinni. Mitte keegi ei rääkinud ega liigutanud. Ta vaatas oma vanaema silmadesse, lootes leida selgitust. Ta ei oleks kunagi arvanud, et vanaema on suuteline selliseks tundepuhanguks, ta oli mõelnud temast alati kui vagura iseloomuga südamlikust vanadaamist. Nagu enamik temavanuseid kreeka naisi lasi ta enamasti oma abikaasal esimesena rääkida.
Vanaisa katkestas lõpuks vaikuse.
„Me julgustasime oma lapsi minema välismaale haridust omandama,” ütles ta. „Sellel ajal oli see ainuõige samm, kuid me eeldasime, et nad tulevad pärast tagasi. Aga nemad jäid hoopis alatiseks sinna.”
„Ma ei teadnud…” ütles Mitsos vanaema kätt pigistades. „Ma ei teadnud, mida te vanaisaga tundsite. Isa rääkis ükskord natuke sellest, miks te tema ja tädi Olga ära saatsite, aga ma ei tea tervet lugu. Sellel oli vist midagi pistmist kodusõjaga?”
„Jah, ka sellel oli oma osa,” ütles vanaisa. „Võib-olla on paras aeg rääkida sulle kõigest täpsemalt. Muidugi juhul, kui sa oled huvitatud…”
„Loomulikult ma olen huvitatud!” ütles Mitsos. „Ma olen elanud terve elu nii, et olen oma isa minevikku ainult osaliselt teadnud ja pole oma küsimustele vastuseid saanud. Ma arvan, et ma olen nüüd piisavalt vana, eks ole?”
Vanavanemad vaatasid teineteisele otsa.
„Mida sa arvad, Katerina?” küsis vana mees.
„Ma arvan, et ta peaks aitama meil köögiviljad koju tassida, et ma saaksin lõunasöögiks tema lemmiktoitu, gemista’t, valmistada,” ütles Katerina säravalt. „Mis sa sellest arvad, Mitsos?”
Nad suundusid tänavale, mis viis mere äärest eemale, ning läksid mööda vanu kitsaid tänavaid kõige otsemat teed pidi Kapani turule.
„Ettevaatust, Yiayia,” ütles Mitsos, kui nad olid jõudnud lettide juurde, mille ees maas vedelesid mädanenud puuviljad ja mõned köögiviljad.
Nad ostsid läikivaid tulipunaseid paprikaid, rubiinpunaseid tomateid, mis olid ümmargused nagu tennisepallid, kõvasid valgeid sibulaid ja tumedaid punakaslillasid baklažaane. Müüja pani ostukotti teiste asjade peale kimbu koriandrit ja selle lõhn näis täitvat kogu tänava. Kõik need saadused nägid piisavalt head välja, et nad toorelt ära süüa, kuid Mitsos teadis, et tema vanaema muundab need külluslikeks isuäratavateks täidetud köögiviljadeks, mis oli olnud Kreekas tema lemmiktoit sellest ajast saadik, kui ta ennast mäletab. Tal hakkas kõht korisema.
Piirkonnas, kus müüdi liha, oli põrand liharaiumispakkudelt maha nirisenud verest ligane. Tuttav lihunik tervitas neid nagu perekonnaliikmeid ja Katerinale anti kiiresti üks lambapeadest, mis neid ämbrist jõllitasid.
„Milleks sa selle ostad, Yiayia?”
„Puljongi jaoks,” vastas ta.
„Ja kilo rupskeid, palun.”
Ta keedab pärastpoole patsas’e nime kandvat suppi. Vanaema võiks üksnes paari euro eest neid kõiki mitu päeva toita. Siin ei lastud midagi raisku.
„See on tõestatud pohmellirohi, Mitsos!” ütles vanaisa pojapojale silma pilgutades. „Seega su vanaema peab sinu huvisid silmas!”
Peale kümneminutilist jalutuskäiku piki Thessaloníki vana linnaosa lagunevaid tänavaid jõudsid nad vanavanemate elukohani. Nad peatusid välisukse juures tänavanurgal, et tervitada Dimitri parimat sõpra, tema koumbaros’t, kellel oli seal ajalehekiosk. Need kaks meest olid tundnud teineteist rohkem kui seitsekümmend aastat ja ükski päev ei möödunud ilma ägedate diskussioonideta viimaste uudiste teemal. Lefteris, kes istus terve päeva ajalehtedest ümbritsetuna oma kioskis, oli selle linna poliitilistest küsimustest paremini informeeritud kui keegi teine terves Thessaloníkis.
Nende kortermaja oli 1950-ndatel aastatel ehitatud inetu neljakordne hoone. Trepikoda oli küllaltki hele, seal olid kollased seinad ja reas neliteist lukustatud postkasti, iga korteri jaoks üks. Heledat kivipõrandat, mis oli tähniline nagu kanamuna, oli äsja puhastatud tugevalõhnalise desinfitseerimisvahendiga, nii et kui nad aeglaselt trepist üles vanapaari korteri poole läksid, hoidis Mitsos hinge kinni.
Trepikoda oli korteriga võrreldes heledalt valgustatud. Alati, kui nad välja läksid, jäid korteri aknaluugid suletuks, kuid tagasi jõudes paiskas Katerina nad lahti lootuses tuuleõhku sisse lasta. Akende ees olevad pitskardinad lasid ainult natuke valgust läbi. Siin oli alati hämar, kuid Katerinale ja Dimitrile just nii meeldiski. Otsene päikesevalgus pleegitaks nende tekstiile ja puitmööblit, mistõttu eelistasid nad oma kodus läbi kardinate immitsevat kahvatut valgust ja nõrgavatiliste elektripirnide hämarat kuma.
Mitsos asetas poekoti köögilauale ja vanaema pakkis nende ostud kiiresti lahti ning asus kohe hakkima ja viilutama. Lapselaps istus seda vaatama, olles lummatud tillukeste
