ajaks oli Pavlina aidanud Olgal ennast pesta ja oli tema juuksed äsja palmikusse põiminud. Voodisse olid pandud puhtad linad ja beebi magas voodi kõrval hällis. See vaatepilt rääkis rahust ja korrastatusest – just sellest, kuidas Konstantinos asju näha tahtis.
Konstantinos ei vaadanud oma naise poolegi, vaid läks läbi toa ja jäi vaikides seda sissemähitud vastsündinut uudistama.
„Kas ta pole mitte ilus?” küsis Pavlina.
„Ma ei näegi teda korralikult,” vastas mees kerge rahulolematusega hääles.
„Te näete teda piisavalt, kui ta üles ärkab,” hüüatas Pavlina.
Komninos heitis talle pahakspaneva pilgu.
„Ma pidasin silmas seda, et oleks parem lasta tal praegu magada. Ja niipea kui ta üles ärkab, toon ma ta teie juurde. Oleks parem teda mitte häirida.”
„Hea küll, Pavlina,” sähvas mees vastu. „Kas te jätaksite meid hetkeks omavahele?”
Kohe, kui Pavlina oli toast välja läinud, vaatas ta Olga poole.
„Kas ta on…?”
„Jah, Konstantinos, on küll.”
Pärast kõiki neid aastaid, mil tal ei õnnestunud rasestuda, teadis Olga oma abikaasa suurimat hirmu: et kui naisel viimaks õnnestub laps ilmale tuua, siis on sel midagi viga. Tema mure selle üle, mida Konstantinos sellisel juhul ette võtaks, võis nüüd ära unustada.
„Ta on täiesti veatu,” ütles Olga lihtsalt.
Komninos läks rahulolevana toast välja. Tal oli vaja äriasjadega tegeleda.
Kolmas peatükk
Sellelsamal lämmatavalt kuumal laupäeva pealelõunal, võib-olla just täpselt sellel hetkel, kui väike Dimitri Komninos siia maailma ilmus, hakkas üks naine oma perele kasinat õhtusööki valmistama. Ta elas täiesti teistsuguses majas, kui seda oli Komninoste häärber. Tema kodu, nagu ka sadadel teistel inimestel, asus tihedalt asustatud kvartalis linna loodeosas, vana linnamüüri ääres. Seal elasid Thessaloníki kõige vaesemad inimesed – kristlased, moslemid, juudid ja pagulased – üksteise otsas tänavatel, kus liikus vähe raha, kuid mis kihasid elust.
Mõned nendest eluasemetest olid ehitatud otse linnamüüri sisse ja majade vahele jäi vaevalt nii palju ruumi, et üksainus särk kuivama riputada. Pered olid suured, raha nappis ja tööd ei olnud alati lihtne leida, ning selles kodus oli neli peaaegu täiskasvanud, kuid mitte veel abielus last. Selline laste arv oli tavaline. Ema töötas hommikust õhtuni, et tema väike hõim oleks toidetud ja pestud, ning kui parasjagu toidupotti tulel ei olnud, oli seal kuumaveekatel. Sooja vett oli pidevalt vaja, et sadamas tehtud igapäevasest tööst määrdunud riideid ja kehasid pesta.
Kolm poega magasid elutoas, naine ja tema abikaasa olid oma valdusse võtnud ainukese magamistoa, kus diivanil magas ka nende kuueteistkümneaastane tütar. See oli ainus mõistlik lahendus seniks, kuni tütar abiellub, mis oli äärmiselt ebatõenäoline tüdruku puhul, kellel ei olnud lootust kaasavarale.
Maja perenaine tegi sisseoste arukalt ja sugugi mitte järeleandlikult, ostes enamuse toiduainetest kaubitsejatelt, kes olid oma sibula-, kartulija oakorvidega maapiirkondadest linna tulnud. Liha oli luksustoit, mida pakuti ainult erilistel pidupäevadel, ent sageli pandi supi sisse lamba sisikond, mille lihunikud andsid niisama ära juhul, kui see õhtuks müümata oli jäänud. Sellel pealelõunal podises tulel just selline supp, mida nad kavatsesid pärastpoole süüa, hammustades kõrvale jämedateralise leiva kamakaid, mida mees pidi koju tulles tooma. Higi voolas naise paljaid lihaselisi käsi mööda alla, kui ta pliidi all tuld kohendas. Igal laupäeva õhtul kohtusid selle pere mehed oma teiste meessugulastega ühes suitsuses kafenion’is, et juua ja nädala sündmuste üle mõtteid vahetada. Kuna kõikjal nende ümber nii Euroopas kui kaugemalgi kees sõda, siis oli küllalt, mille üle arutada.
Pere pidas maja keldrikorrusel ühte vana muula ja kitse, et neil oleks piim ja juust omast käest võtta. Seda räpast elukohta jagasid nendega ka tuhanded kutsumata kärbsed ja mõned kanad, kes tegid oma pesad määrdunud heina sisse. Nad teadsid hästi, et muula tagajalgadest tuleb eemale hoida, ja nokkisid selle asemel raasukesi kitse sõrgade vahelt. Kui köök ei olnud parajasti tulvil söögitegemise lõhnu, levis seal loomasõnniku hais.
Just sellesse pimedasse ja lehkavasse ruumi leidis sellel pealelõunal tee üks väike tulesäde. Samasugune hõõguv söeraasuke oli tuhandeid kordi ennegi praksuva puu küljest eemale lennanud ja seejärel aeglaselt põrandale hõljunud, kus ta oli hetke hõõgunud ja siis kustunud. Ent see säde lendas nii täpselt nagu mõni hästisihitud nool läbi põrandalaudade vahelise kitsa prao ja näis koguvat kuumust omaenese üha suurenevast kiirusest.
Säde kukkus muula laudjale, kust loom selle otsekohe oma sabaga minema äigas. Kui looma pidevalt siia-sinna liikuv saba oleks selle sädeme vasakule poole lennutanud, oleks see maandunud uriinist läbiimbunud niiskele põrandale. Selle asemel kukkus see paremale poole ja maandus õlgedel. See ei jäänud lihtsalt õlgede peale, vaid libises paar kihti allapoole, enam-vähem sinna, kus kana oma mune haudus ja kus olid ideaalsed tingimused ikka veel hõõguva sädeme jaoks.
Ülemisel korrusel podises pada üha edasi. Maja kannatlik perenaine ootas oma meesperet koju alles umbes tunni pärast ja läks senikauaks ülemisele korrusele puhkama. Tema tütar oli juba seal ja lamas pimeduses. Tal oli nüüd, kus tema kumbagi vanemat toas ei olnud, palju lihtsam magama jääda. Suuremal osal öödest kasutas tema isa ema juures häälekalt ja karuselt oma meheõigust, enne kui nad mõlemad magama jäid ning siis kuni hommikuni mõmisesid ja norskasid.
Allpool hakkas tuli juba õlekuhja kallale jõudma, kuid kõrbevate sulgede lõhn ja surmani hirmunud loomade häälitsemine jäid emal ja tütrel, kes mõlemad nüüd kaks korrust kõrgemal tukastasid, tähele panemata.
Oli ainult sekundite küsimus, kui leegid juba ümber puidust talade keerdusid ja piki lage edasi roomasid. Varsti põles terve esimene korrus, seinad ja lagi olid üleni leekides. Tuli liikus kiiresti ja jõudsalt edasi, üles järgmisele korrusele ja sealt edasi kõrval asuvate majadeni.
Isegi majas valitsevast üha suurenevast kuumusest ei piisanud nende äratamiseks. Suvine õhutemperatuur oli Thessaloníkis sageli väga kõrge. See oli müra, justkui tohutu plahvatus, mis neile lõpuks teadvusse tungis. See hääl oli põhjustatud köögipõranda keldrisse langemisest.
Mõlemad naised olid hetkega jalul, täiesti ärkvel, nõretasid kuumusest ja hirmust ning haarasid teineteisel käest kinni. Tuli tõusis juba treppi mööda üles, seega nad teadsid, et sealtpoolt on nende tee blokeeritud, ent nad kuulsid tuttavaid hääli all tänaval neid nimepidi hüüdmas.
Riskide kaalumiseks ei olnud aega. Tütar ees, ema järel, ronisid nad aknalauale ja heitsid ennast alla oma meespere võimusesse. Seejärel, just siis, kui nende maja kokku varises, hakkasid nad elu eest jooksma, leides ennast osana inimjõest, mis kiiresti ida poole liikus. Nad sulandusid peagi rahvamassi, omamata vähimatki aimu nende enda kesksest rollist selles põlengus.
Naabrid olid aegsasti märganud pahvakutena edasi liikuvat suitsu ja tundnud praetud kitse isuäratavat lõhna ning kõik nad olid olnud ohutult väljas tänaval juba enne, kui nende enda kodud leekidesse mattusid. Seal ei olnud aega tulekahju põhjuste kohta oletuste tegemiseks ja kindlasti mitte vaatama jäämiseks. Tuli liikus just nii kiiresti, nagu metsik, soe tuul teda kandis.
Tund aega pärast tulekahju puhkemist olid kümned majad hävinud. Nende peamiselt puidust konstruktsioonid ja suvine põud olid põhjuseks, miks linn oli
