see tuleb karmist elust.”
Banks silmitses naist uudishimulikult ja juurdles, kas tegu võib olla ühega tema delikaatsetest hoiatustest. „Siis oli see mees umbes õiges vanuses,” lausus ta viimaks. „Grateful Deadi ja kõige muu jaoks.”
„Söör, kas teie olete samuti üks Surnud Peadest?”
Banks pahvatas naerma. „Mina? Ei. Mulle lihtsalt meeldib neid mõnikord kuulata. Ja ei maksa ninakas olla. Viiekümne üheksa aastane ma ka pole. Igatahes ei paista sedamoodi, et keegi võiks olla siia sisse murdnud, või mis? Ust pole lõhutud ja elektroonika on alles. See on küll vana, aga täikal saaks selle eest kindlasti paar naela. Mõne plaadi eest annaks kollektsionäär šillingi või kaks.”
„Kui palju murdvargaid te olete kohanud, kes väärtusliku muusikaplaadi ära tunneksid?” küsis Winsome.
„Võib-olla on Covertoni kandis haritumad murdvargad?”
Winsome piidles teda altkulmu. „Kui siin keegi üldse sees käis, siis hoopis tõenäolisemalt otsiti midagi kindlat ja vanade vinüülplaatide ja postrite hunnik ei pakkunud huvi. Ja nad olid piisavalt nutikad, et käia sees jälgi jätmata.”
Banks vaatas DVD-sid ja nentis, et Miller oli tõsine filmifriik. Tema riiulitele oli kogutud suur kollektsioon välismaist filmikunsti sellistelt režissööridelt nagu Tarkovski, Almodóvar, Fellini, Kurosawa, Truffaut, Ozu ja Godard. Seal seisid ka virnas ajakirja Sight & Sound numbrid, värskeim neist eelmise kuu oma.
Winsome osutas filmikogu poole. „Söör, kas siin on midagi teile tuttavat? Olete neid filme näinud?”
„Mõnda olen tõesti näinud,” vastas Banks. „Mulle meeldib aeg-ajalt Mizoguchi või Chabroli filme vaadata. Aga kõiki ma küll ei tea.”
„Kas mõni neist võiks mingeid vihjeid anda?” uuris Winsome. „Ma mõtlen, juurdluse hõlbustamiseks?”
„Filmid? Ma ei tea,” vastas Banks. „Kuigi kahtlen väga. Need on lihtsalt raamatud ja filmid, mis Gavin Millerile meeldisid. Ta tahtis ilmselgelt mingisugune kunstiinimene olla. Sama hästi võinuks siin olla Rogersi ja Hammersteini muusikalid või Disney multifilmid. Ma lihtsalt proovin mingit pilti saada, Winsome, mõista, milline inimene ta oli ja kas ta oli seda sorti mees, kes võiks enesetapu sooritada – kui niisugust sorti üldse on olemas –, kust ta võis saada viis tuhat naela ja mida sellega teha kavatses. Kuuekümnendate vinüülplaadid võivad küll midagi tähendada. Need võivad vihjata uimastitele. Grateful Dead oli varasemate meelemürkidega üsna tuttav ja nende fännid olid samamoodi narkootikumide, eriti LSD tarvitamise tõttu kuulsad.”
„Äkki siis juhtuski kõik narkootikumide pärast,” pakkus Winsome. „See seletaks taskust leitud raha. Ma mõtlen, et hüvastijätukirja ju pole, või siis pole me seda lihtsalt üles leidnud.”
„Kõik enesetapjad ei kirjuta hüvastijätukirja. Kui mehel oli narkotehing käsil ja keegi röövis ta kraami ära, miks ei laskunud mõrvar sel juhul nõlvast alla, et oma raha tagasi võtta? Viis tuhat naela on liiga suur summa, et seda kuhugi vedelema jätta. Ma ei suuda ette kujutada ühtki diilerit ega ostjat, kes seda teeks.”
„Ma ei tea, söör. Äkki ta arvas, et kuuleb kedagi tulemas, ja tegi sääred? Või ta nägi, et Miller on surnud, ega tahtnud riskida jälgi jätta?”
„Võimalik. Kuigi konstaabel Kirwan väidab, et seda teed ei kasutata peaaegu üldse, eriti veel praegusel aastaajal ja öösel. Nii ehk naa on see üks võimalikest variantidest.”
Banks uuris mõnda kirjutuslaua sahtlit ja leidis kassetihunniku tagant vana Golden Virginia tubakakarbi. Avades leidis ta karbist paki punaseid Rizla sigaretipabereid ja umbes veerand untsi hõbepaberitüki sisse keeratud liivakarva puru, mis lõhnas kahtlaselt kanepi moodi. Kilekotikeses olid kaks väikest sinist märgistamata tabletti.
„Paistab, et leidsimegi narkootikume,” sõnas Winsome.
„Hea küll,” ütles Banks karpi naise kätte andes. „Ma lähen nüüd jaoskonda tagasi. Madame Gervaise tahab värskeid uudiseid. Teie jääge koos Stefani ja ta rühmaga siia, kuni nad selle maja korralikult läbi uurivad. Las analüüsivad karbi sisu ja andke neile teada, et siin võib tegemist olla narkoäriga. Majas võib veelgi narkootikume olla. Nemad teavad, kuhu seda kraami tavaliselt peidetakse. Lasen Gerry Mastersonil välja otsida kõik, mida mister Gavin Milleri kohta on võimalik leida. Tahan tema elulugu. Hällist hauani.”
„Võtame asja lühidalt kokku,” ütles operatiivjuht Catherine Gervaise. „Te ei tea, kas Gavin Miller sooritas enesetapu, muutus kurjategijast ohvriks või oli algusest peale planeeritud ohvriks saama?”
„Ei tea,” tunnistas Banks. „Kuidas see võimalik oleks? Peame sellest mehest palju rohkem teada saama, välja uurima tema tausta, tegutsemisajendid ja kõik põhjused, mis võisid teda innustada otsi kokku tõmbama. Uurija-konstaabel Masterson tegeleb sellega praegu.”
„Ja te ei tea sedagi, kas ta ostis või müüs narkootikume ning kas tehing toimus või mitte?”
„Täpselt nii. Teame vaid, et ta hukkus kahtlastel asjaoludel, et tema majas oli narkootikume ning et tal oli taskus viis tuhat naela.”
„Te ei tea ka seda, kas ta tapeti kogemata või kakluses? Oli see mõrv või tapmine?”
„Silla piire on liiga kõrge, et ta oleks võinud sealt alla kukkuda. Keegi pidi ta üle serva tõstma või siis hüppas ta ise.”
„Asi seegi. Ärme meediale praegu veel viit tuhandet naela maini. Korraldan õhtul pressikonverentsi, kui see lugu kedagi huvitama peaks.”
„Kuigi tegu võib olla enesetapuga, on paar raisakulli juba kindlasti passimas? Rahast me igatahes ei räägi. See ei tohiks keeruline olla.” Banks sügas oimukohta. „Mina olen esimene, kes tunnistab, et isegi juurdluse alustamiseks oleks palju rohkem teadmisi tarvis, aga kui asjasse on segatud narkootikumid, siis olen kindel, et tema mobiilikõnede nimekiri ja arvutite sisu aitab loo kähku ja korralikult ära lahendada.”
„Loodan seda. Kiire tulemus kuluks praegusel pennide lugemise ajal meile marjaks ära. Kuidas uurija-inspektor Cabbotil läheb?”
„Anniel? Kenasti. Tõmbab praegu teise loo otsi kokku. Võtan ta mängu, kui selgub, et seda on vaja.”
Tegelikult ei läinud Anniel Banksi meelest üldsegi kenasti. Pärast seda, kui teda veidi üle aasta tagasi tulistati, oli ta muutunud hulljulgemaks, salatsevamaks ja isegi kalgimaks. Temaga oli hoopis raskem rääkida ja vestlused kippusid lõppema vaidluse või väiksemat sorti tüliga hulga tihemini, kui see normaalne oleks. Banks muretses Annie pärast, kuid too ei lasknud endale ligi.
„Uurija-konstaabel Masterson saab kenasti hakkama?”
Geraldine Masterson oli kõige värskem uurija-konstaabel, kelle katseaeg just läbi sai. „Gerry? Jaa, ta on tubli. Pisut rohkem enesekindlust ei teeks halba, aga see tuleb tihti koos kogemustega. Tema oskused on paganama kasulikud, aga minu meelest oleme teda liiga vähe rakendanud, et ta enesekindlus saaks kasvada. Igatahes probleeme pole.”
„Tore.”
Gervaise’i espressoautomaadi kohvi nautides sai Banks aru, et kokkuhoiupoliitika polnud veel nii karmiks muutunud, et jõuda ülemuste väikeste lõbude kärpimiseni. Ta tundis Gervaise’i järgmise pikema jutupausi ajal, et teema on vahetumas.
„Alan, kas te olete kunagi mõelnud pensionile
