Banks. „Liam tegeleb praegu Milleri telefoni ja arvutitega ja küllap saame õhtuks midagi kuulda. Aitäh, Gerry, tegite tublit tööd. Stefan, kas kriminalistid leidsid midagi?”
„Mul on kurb seda öelda,” vastas Nowak, „kuid kui seal üldse midagi oli, siis uhtus vihm kõik minema. Meil pole ei jala-, sõrme- ega rehvijälgi. Paistab, et maja juurest nõmmele viivat teed pole viimasel ajal kasutatud. Kui oleks, siis rehvijälgede puudumisel oleksime roopaid ikka leidnud. Pinnas paistab aga ühtlaselt tasane isegi neis kohtades, mis on pärast hiljutist paduvihma mudaseks muutunud.”
„Keegi peab olema seda kasutanud,” käis Banks peale. „Kuidas Miller oma posti kätte sai?”
„Tal oli postkast küla postkontoris,” vastas Gerry.
„Hästi. Kontrollime ka selle üle.” Banks pööras pilgu uuesti Nowakile. „Vabandust, Stefan. Palun jätkake.”
Nowak laiutas käsi. „Minu poolt on kõik.”
„Kas raha juhib meid kuhugi?” küsis Banks.
„Tõenäoliselt tupikusse. Tõsi, rahatähed on suhteliselt uued, kuid siiski kasutatud. Viiekümnesed on üsna haruldased, aga nende numbrid pole järjestikused. Võime ju mõne pangani välja jõuda, aga kahtlen väga, et see viiks meid edasi konkreetse isiku või tehinguni, kui rahaomanikul vähegi mõistust peas on. Rahalt saaks mõned sõrmejäljed, mida võime oma andmebaasiga võrrelda, aga praegu võin vaid seda öelda, et rahatähed on paljudest kätest läbi käinud. Kahjuks nii on.”
„Kas on selgunud midagi narkootikumide kohta, mis me Winsome’iga Milleri majast leidsime?”
„Natuke kanepit ja kaks LSD tabletti,” vastas Nowak. „Rohkem me ei leidnud. Kogused olid väga väikesed. Vaid isiklikuks kasutamiseks.”
„Aga ta pidi selle kraami ju kusagilt saama?” sekkus Winsome. „See ju ikkagi on mingi seos narkokaubandusega ja võib tõestada tema sidet mõne kahtlase isikuga. Kus on narkootikumid, seal liigub ka raha, ja kus liigub raha, seal kipub olema ka vägivalda.”
„Tõsi,” nentis Banks. „Äkki peaksite täna pärastlõunal narkorühmaga rääkima? Vaadake, kas nad oskavad mõne diileri välja pakkuda. Tubli töö. Kas on veel midagi?”
„Noh,” jätkas Winsome, „päevikut ta ei pidanud ja meil pole ülevaadet, kuidas ta oma päevad mööda saatis, pole ka aadressiraamatut. Lauatelefoni tal polnud. Ühes lauasahtlis oli rebitavate lehtedega märkmik, kust leidsime mõned telefoninumbrid ja nimed. Andsin selle Liami kätte. Ta proovib andmed kooskõlla viia sellega, mis Milleri mobiiltelefonist ja arvutitest päevavalgele tuleb. Seejärel võib Gerry proovida üles leida nimede ja aadresside taga peituvad isikud. Pakun, et mehel oli nii vähe kokkusaamisi ja ta tundis nii väheseid inimesi, et aadressiraamatut ja kalendermärkmikku polnud vaja. Ja muidugi leidsime need fotod. Ongi kõik.”
Banks pöördus konstaabel Kirwani poole. „Külast saite midagi?”
Kirwan avas oma märkmiku. „Natuke. Millerit pole keegi näinud pärast reedet, kui ta käis peatänava toidupoes, ostis natuke toitu ja odavat veini. Enne kojuminekut käis ta Star & Garteris õllel.”
Banks silmitses klaastahvlit. Seal oli nüüdseks hulga rohkem infot kirjas kui koosoleku alguses, aga kui palju sellest on neile kasulik? Vaja oli seoseid, mitte üksikuid fakte ja oletusi.
„Üks asi võib ehk veel huvi pakkuda,” sõnas Kirwan. „Ma vestlesin missis Stanshalliga, kes väidab, et nägi päris kindlasti, kuidas üks mees sel pühapäeva õhtul metsarajalt mööda trepiastmeid üles autoparklasse tuli, autosse istus ja minema sõitis. Ka missis Stanshall käis koeraga jalutamas. Väljas oli siis juba pime ja ta ei osanud midagi täpsemat öelda ei auto ega inimese kohta, aga ta on kindel, et kell oli umbes pool üksteist, sest ta käib oma koeraga iga päev samal kellaajal väljas, sadagu taevast või pussnuge. Aeg enam-vähem klapib. Kui keegi sel ajal metsast välja tuli ja autosse istus, on suur tõenäosus, et ta võib Milleri surmaga seotud olla, kas pole?”
„Kui Miller tõesti tapeti, siis jah, ma usun küll. Oli see isik kindlasti mees?”
„Selles oli naine üsna kindel. Kuidagiviisi suuruse ja kehakuju järgi.”
„On olemas ka suuri naisi,” ütles Banks ja vaatas Winsome’i otsa, kes oli sukkis kuus jalga ja kaks tolli pikk.7
„Söör, kas te väidate, et keegi võib mind meheks pidada?” küsis Winsome leebelt.
„Nojah, tegelikult mitte… Ma mõtlen, äkki pimedas…”
Kõik pahvatasid naerma. „Ärge parem jätkake seda mõttekäiku,” ütles Winsome vaevaga naeru tagasi hoides. „Lähete päris rappa.”
„See naine ütles, et ta otsustas ka liikumise järgi,” jätkas Kirwan kähku. „Ja õlgade järgi. Tänavalaternad valgustavad mingil määral ka parklat. Mitte küll palju ja auto seisis parkla tagaservas ühes pimedamas nurgas, aga siluetti oli võimalik näha, nii et naise arvamus võib olla tõene. Seal pole lukustatud väravat ega midagi.”
„Turvakaameraid pole?”
„Ei ole.”
„Parkimisautomaati samuti mitte?”
„Ei, see pole tasuline parkla.”
„Tavaliselt ma juubeldaksin midagi niisugust kuuldes,” kostis Banks, „aga oleks vaja meie salapärase mehe saabumisaega.”
„Kahju küll, söör. Aga vähemalt teame, millal ta lahkus. Tunnistaja jutu järgi oli mees palja peaga, aga juustega, mitte kiilas, kandis vihmamantlit ja pükse, mis olid päris kindlasti meesterahva riiete moodi. Naine nägi, kuidas ta autosse istus, ja ütles, et naised istuvad autosse teistmoodi. Selle kohta ei oska ma midagi öelda, aga tunnistaja väitis kindlalt niiviisi. Võib-olla peaks keegi temaga rääkima?”
„Covertonis peaks paar asja üle vaatama küll,” ütles Banks. „Too missis Stanshall võib osutuda olulisemaks, kui praegu paistab. Kuna Stefan väidab, et maja juurde viivat teed pole viimasel ajal kasutatud, tundub loogiline, et meie otsitav mees jättis auto küla parklasse ja läks kohale kas läbi metsa või mööda raudteetammi. Igatahes ma käin seal täna hommikupoolikul ära. Winsome, te võite kaasa tulla ja missis Stanshalliga rääkida. Vahest peaksime ka postkasti sisse vaatama.” Banks pöördus Nowaki poole. „Ja Stefan, kas te käiksite oma meeskonnaga metsaraja veel kord läbi? Ma oletan, et kui seda mööda keegi liikus, on alati olemas võimalus, et temast jäi mõne oksa külge kangakiude, või kui jumal meid armastab, siis korralik jalajälg.”
Nowak noogutas. „Me käisime sealt korra üle, aga teeme seda veel.”
„Veel midagi?” küsis Banks. Keegi ei soovinud sõna. „Hästi, teil kõigil on ülesanded käes. Üht asja peaksime veel kaaluma. Oma sõitudel võite kokku puutuda meedia esindajatega. Operatiivjuht pakkus, et hoiaksime viie tuhande naela leidmise praegu veel enda teada, ja mina olen temaga päri. See jätab meile igaks juhuks ühe trumbi tagavaraks. Kas kõik on selge?”
Kõik pomisesid nõusolevalt ja koosolek läks laiali. Kui kõik olid läinud, jäi Banks klaastahvli märksõnu ja pilte silmitsema. Ta tajus, et Gervaise seisab tema selja taga. „Kriminalistid ei andnud midagi,” lausus naine. „Meie jaoks on see paras põnts.”
„Küll me toime tuleme,” lubas Banks. „Ma olen
188 cm
