Revolutsiooni lapsed. Peter Robinson

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Revolutsiooni lapsed - Peter Robinson страница 7

Revolutsiooni lapsed - Peter Robinson

Скачать книгу

tuul oksi liigutas, pudenes ülemistelt lehtedelt alumistele vihmapiisku. Swaini jõgi vonkles hõbelindina umbes miilijagu eemal tasase oru põhjas. Garcia „Dark Stari” lüüriline kitarrimeloodia sulandus oja vulinasse ja tilkuvate lehtede sabinasse, kui Banks vastu müüri nõjatus, mõeldes, kui väga ta seda kohta armastab, ning et pensionile jäämine ei pruugigi olla halb plaan.

      Ta mõtles veel pisut aega Gavin Milleri kõhna lömastatud keha peale, mis nägi välja, nagu kuuluks see muldvanale mehele, kummutas veiniklaasi põhjani, judistas ennast ja läks tuppa tagasi.

      2

      Koosolekuruum oma ovaalse lakitud laua, valge tahvli ning Punase Roni Äparduseks ristitud moodsa klaastahvliga oli hommikul kella üheksaseks koosolekuks valmis ja kogu meeskond kohal, kaasa arvatud operatiivjuht Gervaise, Annie Cabbot, konstaabel Kirwan ja Stefan Nowak. Banks astus ette, ühes käes must kohv ja teises must marker, ning katsus kokku panna mingisugust üldpilti neist infokildudest, mis meeskond oli selleks hetkeks kokku korjata jõudnud, ja alustas Gerry Mastersoni koostatud Milleri eluloost. Probleem oli endiselt selles, et nad ei teadnud ikka veel, kas Miller sooritas enesetapu või mitte. Doktor Glendenning kavatses pärastlõunal lahkamise läbi viia ja Banks lootis, et ta leiab midagi, mis kaalukausi ühele või teisele poole suudab kallutada. Sellegipoolest näis surmajuhtum piisavalt kahtlane, nii et Banksi arvates oli äärmiselt tähtis juurdlust võimalikult kiiresti alustada.

      Banksi meelest nägi Gerry Masterson sel hommikul oma sabasse seotud lopsakate punaste lokkide, tärgeldatud valge pluusi ja ninale sätitud ovaalsete mustas raamis prillidega väga asjalik välja. Ta korraldas enda ees lebavaid pabereid ja köhatas kurgu puhtaks. „Niisiis, söör,” alustas ta, vilksas häbelikult Gervaise’i poole vaadata ja lisas: „… ja… ee… proua.”

      „Gerry, jätke formaalsused vahele,” sõnas Gervaise. „Muidu istume siin terve päeva.”

      Gerry hele näonahk muutus roosakaspunaseks. „Jah, proua…

      Vabandust. Ma tahtsin öelda – just nii.” Ta uuris kõhklemisi oma märkmeid, nagu kaaludes, kas neid läheb vaja või mitte, lükkas paberid natuke kaugemale ja pani kuulajaskonda silmitsedes käed lauale. „Ma oletan, et te lugesite mu märkmeid Gavin Milleri kohta?”

      Kõik noogutasid.

      „See töö edeneb aeglaselt,” jätkas ta, „ja vabandust, et pole teile eriti palju pakkuda suutnud, kuna mister Miller pole viimasel ajal eriti sotsiaalne olnud ega ka mingit pereelu elanud. Igatahes koondasin teadaoleva kolme ossa, millest võib juurdluse teostamisel abi olla.”

      Banks tõstis markeri, valmis märkmeid tegema.

      „Kõige tähtsam ja ilmselt ka kõige raskem on uurida seda perioodi, mille Miller veetis pärast Essexi ülikooli lõpetamist teispool ookeani. Me teame, et aastatel 1977–1979 õppis ta Vancouveri lähedal Simon Fraseri ülikoolis, et saada kraad filminduses ja kirjanduses. Pärast seda… nojah, me ju tegelikult ei tea, kus ta viibis või millega järgmised neli aastat tegeles. Ma nimetasin need „kaotsis aastateks”. Selles võime üpris kindlad olla, et ta ei tulnud Inglismaale tagasi enne 1983. aasta lõppu, aga muidu… Mul on selle teema kohta veel üksjagu vastuseid saada ja pean ka mõnda kohta helistama, aga ma saan seda teha alles pärastpoole, kui ajavahe seda lubab, kuigi ma ei looda sellest eriti midagi. Nii palju aega on möödas.”

      „Arvate, et sel „kaotsis ajal” võis juhtuda midagi, mis kolmkümmend aastat hiljem põhjustas Milleri surma?”

      „Ma tahan öelda ainult seda, et selline võimalus on olemas. Meie jaoks on see tundmatu maa. Ta võis sõlmida kahtlaseid suhteid, mis hiljem tulid teda kummitama.”

      „Ma arvan,” lausus Gervaise, „et enne kui me hakkame selle ajavahemiku läbiuurimise jaoks raha eraldama, peaksime ära kuulama, mis infot teil veel on, enne kui meeskonna kohale saadame. Teate ise, millise augu see eelarvesse lööb.”

      „Loomulikult,” kostis Gerry pisut alandliku tooniga.

      „Järgmine punkt on olevikule natuke lähemal. Ma pean silmas tema kolme teenistusaastat Eastvale’i kolledžis ajavahemikus 2006–2009.” Ta lehitses oma märkmeid. „Ma vist märkisin, et tema ülemus Trevor Lomax ei tahtnud temast eriti rääkida.”

      „Kas on teada, miks?” küsis Banks.

      „Ei, söör.”

      Banks vaatas Annie otsa. „Kas sa võiksid mister Lomaxit kolledžis külastada?”

      „Rõõmuga. Ei või iial teada, äkki õpin veel midagi.”

      Kõik oigasid.

      Banks pöördus uuesti Gerry poole. „Ja kolmas osa? Sa ütlesid, et kokku tuli kolm.”

      „Jah, söör. Me peame teada saama, millega Miller viimasel ajal tegeles, pärast seda kui ta Covertoni lähedale raudteevahi majakesse kolis. Keegi peab midagi teadma, aga siiani olen suutnud kindlaks teha vaid selle, et ta oli erak, kel polnud külas sõpru, ja külalisi käis tal vähe või üldse mitte. Vaevalt et tema elust eriti teati, arvestades, et maja asus nii üksildases kohas. Ma pean silmas seda, et midagi poleks teatud ka siis, kui ta oleks seal igal õhtul meeletult pidutsenud.”

      „Küllap vist,” nentis Banks. „Kuigi külaelanikud oleksid kindlasti märganud, kui nende tänavatele või parklasse öösel suuremal hulgal võõraid autosid või mootorrattaid oleks tekkinud.”

      „Kui nad üldse jätsid auto külasse,” ütles Gerry. „Ma tahan öelda, et kõigi meelest elas see mees väga vaikset elu, aga tal võis käia regulaarselt külalisi – näiteks mõni pruut. Keegi poleks tähelegi pannud üht aeg-ajalt parklasse jäetud autot, või siis teadis tema külaline põlluvaheteid, mida mööda majani pääseb, ja sõitis otse sinna.”

      „Tõsi,” nõustus Banks. „Aga kas tal oli pruuti? Me räägime temast kui üksiklasest, kes ei sobitunud seltskonda. Kas mõni naisterahvas lepiks sellise eluga, mida Miller seal elas? Kas see naine poleks tahtnud mõnikord väljas käia? Klubisse või kinno minna? Lõunat sööma või klaasikest jooma?”

      „Ta võis olla sama eraklik kui mees.”

      „Siis oleks nad olnud veider paar. Hüva, ma sain teie mõttekäigust aru ja me jätame selle meelde. Cherchez la femme.”

      Gerry kõhkles, kas naeratada või mitte. Ta ei naeratanud. „Tänan, söör. Veel teame, et Miller oli rahalises kitsikuses. Võib-olla sattus ta mõne petise või laenuhai otsa? Kui võlgade sissenõudmiseks läheb, võivad nood vägagi vastikult käituda.”

      „Mõrva peale nad tavaliselt välja ei lähe,” nentis Banks. „Lõppude lõpuks tahavad nad ju oma raha tagasi saada.”

      „Äkki ei kavatsetudki talle otsa peale teha? Asi võis lihtsalt kontrolli alt väljuda. Miller hakkas vastu ja kukkus rüseluses üle sillapiirde. Või siis tehti temast hoiatav näide.”

      „Võimalik,” nõustus Banks. „Uurime ka seda. Aga räägime viiest tuhandest naelast tema taskus. Kas teie meelest võis Miller väljapressimisega tegeleda?”

      „Pole välistatud,” kostis Gerry, „ehkki ma pole siiani selle kohta mingit tõendusmaterjali leidnud. Kontrollin ka tema seotust narkootikumide ja selle piirkonna kuritegevusega ja muud sellist. Vaesus võib inimesed kuritegelikule teele ajada küll, ja see maailm on ohtlik ja ettearvamatu.”

      Banks tegi tahvlile märkmeid. „Me uurime kõiki

Скачать книгу