juures… kes teab? Paljudel juhtudel soovitatakse koondamise asemel pigem pensioni.”
„Ja mina tulin jutuks?”
„Ei, muidugi mitte konkreetselt teie. Mitte veel. Ma lihtsalt annan teada, et nii võib juhtuda. Te olete kolmkümmend aastat teenistuses olnud. Pealegi ootab teid korralik pensioniraha.”
„Asi pole rahas,” ütles Banks. „Te teate seda ise ka. Mida ma pensionil peale hakkaksin?”
Gervaise naeratas. „Oh, Alan, ma olen täiesti kindel, et te leiate endale tegevust. Võib-olla hakkate aiandusega tegelema? Või siis õpite mõnda pilli mängima? Te ju armastate muusikat? Õpite klaverit mängima. Tegelete heategevusega, käite vanadekodus või haiglas abiks. Toidate kiriku keldris vaeseid või midagi muud sellist. Hakkate elama!”
Banks niheles oma toolil. „Kas ma olen midagi maha maganud? Teie jutt hakkab mind närvi ajama. Kas te üritate mulle läbi lillede öelda midagi, millest ma kuulda ei taha?”
Gervaise naeratas salapäraselt. „Te mõtlete sellest niiviisi? Alan, kas mõte pensionileminekust tekitab teis kõhedust?”
„Otse välja öeldes – jah. See ajab mulle hirmu nahka.”
Gervaise vaikis taas hetke. „Soovite veel kohvi?”
„Tänan, ei. Ma olen praegu niigi närvis. Kogu selle pensionijutu peale.”
„See on vaid üks variant. Kas te ametikõrgendusele olete mõelnud?”
„Nalja teete? Mina? Ma olen ju täiesti edutamiskõlbmatu?”
„Sugugi mitte. Aastate jooksul olete teinud mõne vea ja hankinud endale mõne vaenlase, kellest, tõsi küll, paljud on oma eluga edasi läinud. Teid toetab palju mõjuvõimsaid isikuid.”
„Isegi pärast seda MI5 lugu?”
„Isegi pärast seda. Millal me enne MI5 pilli järgi tantsinud oleme?”
„Ma küll ei märganud, et keegi oleks ratsaväe päästma saatnud, kui mind kirbule võeti.”
„Selles saate küll vaid iseennast süüdistada. Te ju ei rääkinud oma plaanidest kellelegi, või kuidas? See on teie suurim puudus. Kuid hoolimata teie isemõtleja kalduvustest on teil ikkagi tugev toetus selja taga.”
„Mida te mulle tegelikult vihjata proovite?”
„Tegelikult on asi lihtne.” Gervaise ajas käed laiali, et näidata oma avalust. „Loodus tühja kohta ei salli. Kui minust sai ülemkomissar, tekkis tühi koht, mis tuleb täita. Mõrvade ja raskete kuritegude osakond vajab hädasti ühte uurija-komissari neid juhtima. Ma ei oskaks sellele kohale kedagi paremat soovitada kui teie.” Gervaise oli hiljutise ametikõrgendusega ka Eastvale’i piirkonna operatiivjuhiks saanud.
„Uurija-komissar! Pidage nüüd hoogu. Oodake üks hetk. Te meelitate mind, aga…”
„See pole mingi meelitus. Alan, mõelge selle peale. Rohkemat ma ei palugi. Jah, paberitööd tuleb rohkem, vastutust niisamuti, rohkem koosolekuid, aruandeid ja eelarveprobleeme, palju sedasorti tööd, mida te ei salli. Peate ka ettevaatlikumalt tegutsema ja vaatama, et liiga palju kellegi varvastel ei tallaks. Teisest küljest tooks see töö rohkem raha, rohkem puhkepäevi, ja keegi ei takistaks teil tööd teha just nii, nagu tahate, isegi kui peate aeg-ajalt käed mustaks tegema. Keegi ei taha teid takistada töötamast just nii, nagu see teil kõige paremini välja tuleb. Mõned väga kõrge positsiooniga inimesed on selle üle arutlemisele hulga aega kulutanud.”
„Ja mina veel mõtlesin, et miks ma viimasel ajal nii tihti luksuma kipun. Te tahate öelda, et ma võin edaspidigi lahendada juhtumeid just nii, nagu õigeks pean?”
„Mõistlikkuse piires võite tegutseda nagu alati. Kui küsite, kas võite kabinetist väljas käia ja sündmuskohal tööd teha, siis vastus on jaatav. See tähendab muidugi tasustamata ületunde, et rahaasjade, ettekannete ja muu paberitööga toime tulla.”
Banks jäi hetkeks mõttesse. Ta polnud kunagi ahne olnud, kuid lisaraha tähendas rohkem CD-sid ja DVD-sid, võib-olla isegi paremat helisüsteemi ning kvaliteetset grammofoni nagu Milleril, nii et saaks mängida vanu vinüülplaate, mis ta hiljuti Peterborough’st vanematekodust ära oli toonud. Lisaraha tähendas võimalust majja keskküte sisse ehitada, võib-olla siiasinna ka mõnda pintslitäit värvi. Rohkem puhkepäevi tähendas võimalust aeg-ajalt veeta nädalalõpp Pariisis, Roomas või Barcelonas. Aga ta teadis, et ei tohi oma mõtetega hoogu minna. Igal asjal on oma hind. Banks nägi end vaimusilmas sedavõrd bürokraatiasse ja rahastamisküsimustesse mattununa, et tal ei jääks kabinetist lahkumiseks mingit aega, et minna ja teha tööd, mida ta kõige paremini oskas.
„Mida te arvate?” uuris Gervaise.
„Ma tõesti ei tea, mida kosta.”
Gervaise tõusis püsti ja kummardus ettepoole, toetades peopesad lauaplaadile. „Te ei pea otsust kohe praegu tegema. Mõelge paar päeva. Aga mõelge ka sellele, et komissarina ei pea te enne kuuekümne viiendat eluaastat pensionile minema.”
„Ma luban, et mõtlen,” vastas Banks.
„Tubli,” lõi Gervaise’i nägu särama. „Ma teadsin, et te kaalute asja. Jätame selle teema kõrvale, kuni Milleri juhtum lahendatud saab, ja siis arutame edasi, nõus? Kui veab, on teie kübaral selleks ajaks üks sulg rohkem. Kui te just midagi üle vindi ei keera.”
Banks pani espressotassi alustassile tagasi ja tõusis, et lahkuda. „Kui te nii ütlete.”
Nagu sel aastaajal ikka, läks ilm juba pärastlõunal pimedaks. Kuna mingeid uudiseid polnud ja Winsome oli alles koos kriminalistidega sündmuskohal, võttis Banks veidi enne kella kuut lahkudes Gerry Mastersoni poolt Gavin Milleri kohta hangitud materjalid kaasa ning ostis koduteel Helmthorpe High Streetilt kala ja friikartuleid. Ta riputas vihmamantli ukse kõrvale nagisse ning viis oma eine ja paberimapi läbi esiku kööki, kus keetis endale kannutäie teed, istus laua taha ja vaatas süües televiisorist õhtuseid uudiseid. Need olid tavapärane masendav segu ilmast, poliitikast ja majanduskriisist.
Kui ta oli mustad nõud nõudepesumasinasse pannud – veel paar päeva ja sinna koguneb piisavalt kraami, et see neetud seadeldis tööle lülitada –, kallas ta endale klaasikese Layersit, seda austraallaste punast veini, mida oli viimasel ajal nautima hakanud, siis läks ta elutuppa muusikat valima.
Oma plaadikogu lapates tundis ta äkki tõmmet Grateful Deadi poole. Ta polnud ammu ühtegi nende plaati mänginud. Nooremana oli ta nende muusikat palju rohkem kuulanud ja 1972. aastal oli ta käinud isegi Wembleys Empire Poolis nende kontserdil. Banks mäletas, et Jerry Garcia kitarrimäng oli talle sügava mulje jätnud. Üsna hiljuti oli ta nautinud Norma Watersoni tõlgendust palast „Black Muddy River”. Kahtlemata sobiks see bänd mängima tema praeguse lugemismaterjali juurde taustamuusikat. Nagu selgus, polnud valik just suur ja ta võttis „American Beauty”.
Banksile meeldis kuulata vihmarabinat veranda katusel ja ta otsustaski jääda sinna lugema Gerry Mastersoni ülevaadet Gavin Milleri kohta. Kui ta rühmatuppa Gerry juurde oli läinud, oli too väga häbelikult vabandanud, et nii vähe materjali sai. Gerry seletas, et kõik kulgeb teosammul ning kogutud materjal on väga visandlik ja toores. Tavaliselt sai ta sama ajaga hulga rohkem kokku. Banks oli käskinud tal mitte muretseda ja edasi töötada.
Ta võttis oma veini ja paberimapi ning sättis end oma lemmikkorvtooli istuma. Kui lugemislamp oli põlema pandud,
