target="_blank" rel="nofollow" href="#n6" type="note">6 ei saanud magada, kui väljas ei sadanud, ning et ta lamas ja ootas mõnda aega surivoodil, kuni vihma hakkas sadama. Alles siis ta suri. Banks mõtles, et ka talle meeldiks surra vihmasabina saatel ja mitte talviste jääpurikate või suve särava soojuse või värviliste sügislehtede langemise ajal, vaid kevadel, kui aprillikuine vihm ladiseb veranda klaaskatusele ja seintele. Selles mõttes polnud kübetki morbiidsust, vaid see rahustas teda samamoodi kui vihmasabin. Ta võttis lonksu veini, ja taustal mängimas „Box of Rain”, hakkas lugema paarile lehele kiiruga kirja pandud märkmeid, mille uurija-konstaabel Masterson oli lahkesti talle paljundanud, et ta saaks need koju kaasa võtta.
Mastersoni aruanne oli väga napp, ehkki Banks märkas, et info hõlmas üpris laia valdkonna, ja lugedes suutis tema kujutlusvõime mõne tühja koha ära täita. Gavin Miller oli sündinud Oxfordshire’is Banbury lähedal 29. novembril 1953 ehk siis peaaegu kuuskümmend aastat tagasi. Tema isa oli kohalikus üldhariduskoolis õpetaja ja Miller ise oli samas koolis käinud, ema oli kodune. Miller oli pere ainus laps ja kasvas üles majakeses, mis asus päris linnaservas pika lehtpuuallee lõpus, kus polnud läheduses ühtki naabrit.
Miller oli koolis käies ilmutanud mõningast akadeemilist võimekust, ehkki õpitulemused polnud nii head, et pääseda Oxfordi või Cambridge’i. Kuid ta sooritas keskkooli lõpueksamid hästi ja sai sisse Essexi ülikooli inglise keelt õppima, mida ta tegigi aastatel 1971–1974, ja lahkus ta sealt akadeemilise kraadi ning kiitusega. Miller rabas tööd teha, et koguda võimalikult palju raha, ja sõitis siis 1977. aastal Kanadasse, et Vancouveri lähedal Simon Fraseri ülikoolis filmikunsti ja kirjandust õppida. Gerry Mastersoni kogutud andmetest paistis, et Miller püsis seal järgmised kuus aastat paigal. Banks mõtles, et see annaks seletuse ka Milleri sahtlist leitud linnavaadete ja mägimaastikega fotodele. Ta oli Kanadast varemgi seesuguseid pilte näinud.
Gerry oli tunnistanud, et kaotas jälje Milleri liikumiste kohta nelja-aastasel perioodil alates sellest, kui ta 1979 lõpetas Simon Fraseri ülikooli, kuni aastani 1983 – „kaotsis aastad” –, ning et ta peab ühendust võtma konsulaatide ja immigratsioonitalitustega, registrivaldajate ja administratiivtöötajatega. See oli aeganõudev töö isegi värsket infot otsides. 1983. aastal ilmus Miller tagasi koju Banburysse. Banks arvutas, et selleks ajaks oli mees vanuselt kolmekümne ringis, ja tol ajal ei elanud noor põlvkond nii pikalt kodus kui praegu.
Siiani paistis, et Gavin Miller oli noormees, kes nagu paljud teisedki ei suutnud oma vaimset potentsiaali täielikult ära kasutada, või siis ei osutunud ta tegelikkuses nii võimekaks, kui ise arvas end olevat. Mingil moel polnudki ta vist täiskasvanuks saanud, vaid oli takerdunud oma noorusaja huvidesse ja eelistustesse. Isegi viiekümne üheksa aastaselt oli tal väike majake täis raamatuid eksistentsiaalsest filosoofiast ja riiulitel seisid noorpõlve psühhedeelse muusikaga vinüülplaadid.
Nüüdseks oli vihm järele jäänud, ehkki veenired voolasid endiselt klaasi mööda alla. Järgmine päev tõotas tulla ilus, kuigi sel aastaajal ei saanud ilmateadet uskuda. Selles võis muidugi kindel olla, et pigem varem kui hiljem hakkab jälle sadama.
Grateful Deadi plaadilt tuli laul „Ripple”. Banks mõtles, et mõnda sedasorti lugu võiks tema matustel mängida. Kerge müstitsism meeldis talle, samuti mõte sellest, et elu on nagu pinnavirvendus seisval veel, kuhu pole kivi visatud. Viis ja harmoonia olid samuti kaunid. Banks ohkas. Aitab mõtlemisest surmale, vihmale ja pinnavirvendusele seisval veel. Miks just täna kippusid tema mõtted sellistel radadel liikuma?
Banks taipas, et ilmselt oli põhjuseks tema mõningane sarnasus Gavin Milleriga. Kui sarnased nad siis olid? Tõsi, muusika- ja filmimaitse oli neil osaliselt samasugune, seesama, mis nooruspõlves, aga mis selles imelikku oli? Nad olid ju peaaegu ühevanused, kasvasid üles sama popkultuuri sees: biitlid, James Bond, „Pühak”, Bob Dylan ja nii edasi. Banksi isa kuulas siiani Henry Halli, Nat Gonellat ja Glenn Millerit, kelle muusikaga ta sõja ajal kokku oli puutunud. Mineviku eelistustes polnud ju midagi veidrat. Paljud inimesed nautisid siiani ABBA-t ja Bay City Rollersit.
Banks pidi ka seda tunnistama, et temagi eelistas üksinda kodus muusikat kuulata ja veini juua, selle asemel et laupäeva õhtul pubisse minna. Miks teda ikkagi selline tunne kiusas?
Ta mõtles, et Newhope Cottage võis ju olla suurem ja paremini sisustatud elupaik kui raudteevahi majake, kus Miller oli elanud, ent tegelikult oli see just samasugune erakla, kuhu Banks oli vabatahtlikult kolinud pärast lahutust Sandrast. Kas ka Miller oli põgenenud millegi eest, mis talle lõpuks siiski järele jõudis? Muidugi võis mees proovida iseenda eest pageda ja sooritas enesetapu, kui aru sai, et see pole võimalik. Banks kahtles selles. Surmaviis ei tundunud enesetapuversiooniga üldsegi klappivat, eriti kuna vannitoa kapis leidus piisavalt tablette, mis oleksid töö hoopis kindlamalt ära teinud, ja kuna Milleri taskus oli surmahetkel viis tuhat naela.
Banks luges Mastersoni nappe märkmeid edasi. Umbes aasta pärast Kanadast naasmist oli Miller hakanud tegema mitmesuguseid töid Inglismaa kõrgkoolides, kus ta rügas ligi kakskümmend aastat, õpetades Exeteris, Granthamis ja Barrow-in-Furnessis kunstiteadust, meediat, filmikunsti ja inglise kirjandust, püsimata kusagil pikemalt paigal, kuni jõudis 2006. aastal Eastvale’i kolledžisse.
Sellest koolist lahkus Miller aastal 2009, ütles oma Eastvale’i rendikorteri üles ja maksis käsiraha Covertoni lähedal asuva raudteevahimaja eest. Ei paistnud, et ta oleks püüdnud uut tööd leida. Gerry oli märganud, et kui ta rääkis telefonis Trevor Lomaxiga, kes oli ülikoolis selle osakonna dekaan, kus Miller oli õppejõuna töötanud, muutus mees kuidagi puiklevaks, kui kuulis, kellest jutt. Banks otsustas, et järgmisel hommikul peab keegi minema kohale ja Lomaxiga rääkima.
Nii palju kui Gerry teada sai, oli Miller olnud vaid ühe korra abielus, mis kestis kuus aastat ja lõppes aastal 1996. Kaks aastat hiljem abiellus Milleri naine uuesti ja kolis Uus-Meremaale. Gavini isa oli surnud kolm aastat tagasi ning ema elas Banbury maja müügist saadud raha ja Millerite enam-vähem terve elu jooksul kogutud säästude eest Oxfordi lähedal vanadekodus. Enne surma oli Miller jäänud võlgu kaks laenumakset, kommunaalteenuste firmad käisid ta uksele kolkimas ja krediitkaardi limiit oli lõhki.
Gavin Milleri lootusetu rahaline seis pani Banksi mõtlema, et loosse on segatud midagi rohkemat kui narkootikumid. Inimesed suhtusid narkootikumidesse tihtipeale kui kiiresse ja ohtrat kasu tõotavasse investeeringusse. Nii meeleheitlikus olukorras inimene võis muidugi kuritegelikule teele pöörata. Viis tuhat naela oli Milleri-taolisele mehele suur summa, mille abil oleks ta suutnud oma finantslõksust välja ronida, ja heal juhul oleks isegi pisut üle jäänud.
Teine variant oli väljapressimine, aga tavaliselt ei tapa ohvrid oma väljapressijaid, kes kipuvad asju korraldama nii, et kui nendega midagi juhtuma peaks, lobiseb keegi teine saladuse välja. Samuti polnud keegi Milleri majja sisse murdnud, et vaadata, ega sinna mingeid süütõendeid pole jäänud. Kui Miller oleks kedagi šantažeerinud, siis vaevalt oleks ta kogu materjali viie tuhande naela vastu vahetanud. Väljapressijad jätavad alati midagi endale ja ilmuvad uuesti välja, et veel rohkem nõuda.
Banks pani paberid kõrvale, masseeris meelekohti ja hõõrus silmi. Oli juba hiline õhtutund. „American Beauty” oli mõne aja eest lõppenud ja maja oli hiirvaikne. Aeg-ajalt kuulis Banks kerget tuulehoogu puuvõrades kahistamas või kauget automürinat Helmthorpe’i maanteel, muid helisid polnud. Ta kallas klaasi täis, pani elutoas „Live Deadi” mängima ja läks õue. Oja ääres oli väike müürieend, kus talle meeldis seista, kuiva ilmaga isegi istuda, ööd vaadelda ja õhtu viimast jooki nautida. Vanasti armastas ta selles paigas suitsetada, aga need päevad olid ammu möödas.
Hallide pilveräbalate vahelt vilkusid juba tähed ja õhus oli mõnus värske mulla lõhn nagu ikka pärast maad piitsutanud paduvihma. Väljas oli pisut jahe, kuid ta ei kavatsenud kauaks jääda. Ta kõmpis piki müüri Gratly oja äärde ja seadis end sisse oma tavalises kohas, vaadates vett, mis voolas üle astangute alla Helmthorpe High
