tooli seljatoele, märkmik süles. „Minu meelest on kõige parem, kui räägite mulle kogu loo ära. Te ütlesite, et pahanduse tõi Gavin Millerile kaela kirg, mitte sarkasm?”
Lomax võttis lonksu kohvi ja silmitses Anniet nukralt üle tassiserva. „Ma ei usu, et sellel, mis Gaviniga juhtus, midagi kirega pistmist oli,” sõnas ta. „Tema poolt igatahes mitte. Seepärast ma arvangi, et asi oli väga ebaõiglane.”
„Mida te silmas peate?”
„Gavinit ei huvitanud noored tüdrukud, eriti sellised nagu Kayleigh Vernon ja Beth Gallagher, kes teda süüdistasid. Gavini jaoks olid nad lihtsalt nätsu mäluvad tuulepäised tibid.”
„Nätsu mäluvad suurte rindadega tuulepäised tibid?”
„Uskuge või mitte, aga ma kahtlen, kas sellel Gavini jaoks oli mingit tähtsust,” vastas mees.
„Miks mitte? See mõjutab enamikku mehi.”
„Minu meelest huvitasid teda rohkem ideed kui elu ise. Ta valis pigem unistuse kui reaalsuse. Küllap oligi see tema probleemide peamine põhjus.”
„Milliste probleemide?”
Lomax vaikis hetke. „Enne kui ma edasi räägin, peate mõistma, et mina polnud ei komitee liige ega kuulunud distsiplinaarkomisjoni, kes teda küsitles ja pärast vallandas. Mina olin kõrvalseisja. Tema sõbra ja dekaanina ei saanud ma tema eest kosta. Kuigi ma proovisin teda kaitsta.”
„Millega ta ennast ise kaitses?”
Lomax lõi käega vastu lauda. „Selles probleem ongi. Just selles. Niisuguses asjas ei saagi ennast kaitsta. See on „millal te oma naise peksmise lõpetasite” – tüüpi olukord.”
„Tahate öelda, et töö kaotavad kõik õppejõud, kelle vastu esitatakse seksuaalsüüdistus?”
„Üldiselt jah. Paljudel juhtudel. Seksuaalsuhte eest õpilasega kohe kindlasti. Süsteem on selline. Mõrva puhul pääseks ilmselt kergemini…” Lomax surus käe laubale. „Oh, palun vabandust. Olin ebaviisakas. Kui rumal minust.”
„Pole midagi. Jätkake.”
„Tegelikult tahtsin öelda seda, et tänapäeval peetakse koolisiseseid suhteid väga jälgiks kuriteoks. Sellega saab võrrelda vist ainult plagiaati. Sellel on vägistamise varjund, aga lisaks puudutab see võimu kuritarvitamist ja usalduse reetmist. Klapitage need kolm punkti kokku ja neist tekib väga võimas kooslus, mida on väga raske nii andestada kui unustada.”
„Või ümber lükata.”
„Ümber lükata on praktiliselt võimatu. Jah. Ma ei väida, et Gavin oli süütu inglike, ja mõtlematu oli ta kohe kindlasti, aga kogu selle aja, mis ma olen teda tundnud, ehkki seda tuleb kokku vaid umbes kaks või kolm aastat, pole ma näinud teda vastassooga käitumas muudmoodi kui härrasmehena. Tegelikult oli ta pigem häbelik mees.”
„Aga mis siis õieti juhtus? Millist „seksuaalset eksimust” talle süüks pandi?”
Lomax kehitas õlgu. „Selles probleem ongi, et keegi ei tea. Kõigis meie auditooriumides ei ole jälgimiskaameraid. Vähemalt veel ei ole. Gavin ütles, et ta pani Vernoni tüdrukule käe lohutavalt ümber, kui too nuttis, et oli tähtsal eksamil läbi kukkunud. Tüdruk jällegi väitis, et mees püüdis talle läheneda ja pakkus, et kui tüdruk temaga magab, parandab ta tema eksamihinde ära.”
„Ja see oligi kõik? Aga tõendid?”
„See oligi.”
Anniel vajus suu ammuli. Ta oli ise seksuaalset ahistamist kogenud ega tundnud kiimas isastele vähimalgi määral kaasa, kuid isegi tema mõistus keeldus uskumast, et keegi võis töökoha kaotada niivõrd ebaveenva süüdistuse pärast. „See pole ju tõend,” ütles ta. „See on vaid tüdruku sõna tema sõna vastu.”
„Ma tean. Sellele ma vihjangi. Plika võis vabalt valetada.”
„Miks ta peaks valetama?”
„Pole aimugi. Aga võimalus on olemas. Teismelised tüdrukud võivad olla isegi üheksateistkümneaastaselt, nagu Kayleigh Vernon tollal oli, emotsionaalses segaduses ja väga kättemaksuhimulised.”
„Ja Kayleigh oli mõlemat?”
„Ma ei tunne teda piisavalt hästi, et teie küsimusele vastata. Võin vaid öelda, et Gavini jutu järgi oli talle jäänud mulje, et tüdruk flirtis temaga terve semestri, teate isegi – andis mõista, tegi silma, ahvatles, narris ja muud sellist. Gavin tunnistas, et pani tõesti käe tüdrukule ümber, sest too oli endast väljas. Mida ka ei arvataks, oli tegelikult just see tema suurim viga. Võimalik, et tüdruk tõlgendas seda kui külgelöömist ja solvus, kui Gavin edasisest keeldus…”
„Kas teie arvates juhtus just nõnda?”
„Mulle tundub, et vägagi tõenäoliselt oli just nõnda, ja minu meelest oleks Gavin pidanud tüdruku süüdistused tagasi lükkama, aga nagu ma juba ütlesin, pole praeguses õhkkonnas võimalik seesuguseid asju vaidlustada.”
„Aga kui Miller arvas, et tüdruk ahvatleb teda, siis kas pole võimalik, et hoopis tema sai toimuvast valesti aru?”
Lomax noogutas tusaselt. „Ka see võimalus on olemas. Kuid tüdruk ei väitnud, et mees oli tema suhtes vägivaldne, vaid hoopis, et mees proovis teda väljapressimisega sundida seksuaalsuhtesse astuma.”
„Milline see tüdruk üldse oli?”
„Nii palju kui mina tean, täiesti tavaline. Keskpärane. Keegi pole kunagi väitnud, et ta oli litsakas või muidu kerglane. Ja Gavin ei olnud kindlasti mingi Don Juan.”
„Mis tüdrukust edasi sai?”
„Kayleigh’st? Ta lõpetas viimaks ikkagi kooli ära. Mul pole aimugi, kus ta praegu elab.”
„Ja teine kaebaja?”
„Beth Gallagher? Ka tema on läinud. Vaat tema oli küll üks tülinorija. Lisaks oli ta Kayleigh’ parim sõbranna. Väga tõenäoliselt ässitas just tema Kayleigh’ Gavinit ründama, kasvõi näiteks selleks, et teda alandada, ja ta astus sõbratari kaitseks välja, kui asi liiga tõsiseks läks.”
„Temagi valetas?”
„Kooli juhtkond seda küll ei arvanud.”
„Aga teie arvate?”
Lomax silmitses oma segamini töölauda, nagu tõstaks mõttes seal vedelevaid asju ümber. „Jah,” lausus ta viimaks. See kõlas pigem sügava ohkena. „Tüdruk väitis, et Gavin libistas oma kabinetis „kogemata” käega üle tema rinna, kui nad seal üht tema esseed arutasid.”
„Ja jällegi oli vaid tüdruku sõna Gavini sõna vastu?”
„Tema ja Kayleigh’. Nii et kaks ühe vastu. Gavinil polnud vähimatki võimalust.”
„Kas ühel või teisel tüdrukul võis olla motiiv Gavin Millerit kiusata?”
Lomax kõhkles, enne kui vastas, ning Anniel tekkis tunne, et mees püüab kiiresti otsustada, mida ja kui palju paljastada, ja kavatseb üht-teist ilmselt enda teada jätta. Ta pani selle endale kõrva taha. Anniel oli sellega hulk kogemusi, et
