elas siis Notting Hillis ja õppis Londoni polütehnikumis, et ärijuhtimise alal kõrgema kutseõppe diplom omandada. Pilguga üle teksti libistades avastas Banks üllatusega, et sel aastal olid laiali läinud nii Credence, Them kui ka Velvet Underground, ning esimene ilmavalgust näinud album kandis nime „Jamming With Edward”. Ta andis lehe Liamile tagasi. „Tõepoolest, „Jamming With Edward”,” sõnas ta.
„Pakun, et oled sellest kuulnud?”
„Jah,” kostis Banks. „Sel oli mingi seos Rolling Stonesiga.”
„Ta hiljutises brauseri ajaloos on palju asju 1971. aasta lõpu ja 1972. aasta alguse kohta. Kõige populaarsemad filmid, tähtsaimad sündmused, suurima läbimüügiga LP-d, poliitika, loetud raamatud, sedasorti kraam. „Fear and Loathing in Las Vegas”, „Be Here Now”, „The Dice Man”. Ta on spetsiifilisi otsinguid teinud niisuguste filmide kohta nagu „Kellavärgiga apelsin”, „Tapke Carter”, „Rillington Place 10”. Ja selliste vinüülkauamängivate kohta nagu „Rainbow Bridge”, „Harvest”, „Tupelo Honey”. Mis iganes need ka pole.”
„See on muusika, Liam, muusika.”
„Kui sa nii ütled. Ja mis pildi kõik see kraam kokku annab, oo suur detektiiv?”
„Tahaksin ise ka teada,” kostis Banks. „Teda huvitas konkreetselt aasta 1972? Ma vaatasin pisut ta majas ringi ja heitsin ka tema vinüülplaatide ja filmide kollektsioonile pilgu peale. See oli samasugune nagu see, mis sa ta arvutist leidsid. Mul kipub tekkima mulje, et meie mister Miller kolis pärast töökaotust natuke nagu fantaasiamaailma. Või siis minevikku. Ta rahuldas oma vajadused DVD-plaatide, internetiporno ja jututubadega. Absoluutne erak. Nohik.”
„Tema erakluse üle pole midagi imestada, kui ta päevade kaupa kodus istus, rock’n’roll’i plaate kuulas ja pornot vahtis. Kes oleks tahtnud sellist elu jagada?”
„Liam, igal inimesel on hobi vaja. Kui ta internetist kõike seda 1972. aasta kraami kokku korjas, siis ehk oli ta parasjagu nostalgiaretkel ja otsis midagi oma minevikust, meenutas niiviisi, mis sel ajal juhtus. Surmahetkeks polnud talle enam eriti midagi järele jäänud, mille nimel elada. Sel aastal võis ta näiteks ülikoolis käia. Ta õppis aastatel 1971 kuni 1974 Essexis, nii et 1971–1972 võis tähendada tema esimest ülikooliaastat. Äkki oli see tema annus mirabilis?11 Võib-olla ta esimene armastus? Tegi ta sel ajal mingit teadustööd? Kirjutas raamatu või olulise artikli? Sa ütlesid, et ta kirjutas aeg-ajalt fännilehtedele lugusid?”
„Jah, mõned filmi- ja raamatuarvustused leidsin tõesti.”
„Kas ta käis ka enesetapjate või suremiseks abi pakkujate või muudel sedasorti veebilehtedel?”
„Mitte ühelgi.”
„Mille kohta ta veel hiljuti infot otsis?”
„Kõik oli enam-vähem samast pajast – muusika, uudised, filmid, raamatud, muu hulgas mõned 1973 või 1974 ilmunud asjad. Võib siin olla mingi side tema surmaga?”
„Kui on,” kostis Banks, „siis pole mul aimugi, milline see võiks olla, aga ma kirjutan selle võimaluse endale kõrva taha. Nagu öeldud, veetis ta need aastad ülikoolis.”
„Võib-olla kohtas ta mõnda vana sõpra, kes mälestused elustas?”
„Võimalik.”
„Või siis kohtas ta kedagi, kes ostab või müüb mingit haruldast või keelatud Grateful Deadi kontserdisalvestist?”
„Kahtlen, et niisuguseid olemas võiks olla. Grateful Dead on ühel või teisel kujul üles laadinud peaaegu kõik oma kontserdid, mis kunagi toimunud, ja need on enamjaolt tasuta saadaval. Tegelikult, Liam, on see hea idee kriminulli jaoks, keegi mõrvatakse sellepärast, et Grateful Deadi haruldase salvestise tehing nurjus. Mulle meeldib see mõte.”
„Oh, mida mina ka tean? Mina olen lihtsalt tavakodanik.”
„Lükkame need mõttemängud natukeseks edasi. On sul aega olnud ta mobiiltelefoni vaadata?”
„Tegeleme praegu SIM-kaardiga, aga ega ma eriti rohkemat looda leida. Saime viimasel ajal toimunud sisse- ja väljahelistamiste nimekirja koos salvestatud numbritega. Telefon on odavamat sorti, mitte nutitelefon või muu uhke vidin, nii et meile lugeda sellega ei saa ja netis käia kah mitte. Paistab, et mees sõnumeid ei saatnud ja helistatud pole ka palju, mis teeb meie töö oluliselt lihtsamaks.” Ta ulatas paberilehe Banksile. Nädala jooksul enne seda, kui ta mõrvati, oli ta ise helistanud kolm korda ja saanud kaks kõnet. Varem on tehtud mõned kõned erinevatele numbritele või helistatud erinevatelt numbritelt, kuid nagu Stefan Nowak oli öelnud, polnud kõnesid palju.
„Ühesõnaga kinni võtta pole eriti millestki?” nentis Banks.
„Ma arvan, et meie mister Miller polnud mingi peoloom. See on kõnekaardiga mobiiltelefon ja viimati laadis omanik kõneaega viis kuud tagasi kümneka eest. Tal on limiiti veel neli naela ja kuuskümmend penni järel. Ma tunnen inimesi, kes oleksid selle kümneka tunni ajaga sirgeks rääkinud.”
„Niisiis elas ta hoopis internetielu?”
„Paistab küll. Nii palju kui seda üldse oli. Kahjuks pole rohkem midagi.”
„Ja fotod?”
„On lihtsalt fotod. Kui vanad need täpselt on, ei suuda ma määrata, aga digifotod need pole. Mõned tunduvad arhitektuuri ja inimeste rõivaste järgi hinnates pärinevat kuuekümnendatest või seitsmekümnendate algusest. Nii palju kui me seni oskame arvata, on fotod üle kahekümne aasta vanad. Kõige värskemad on ilmselt pildistatud kaheksakümnendate lõpus mingi kolledži ees. Võib-olla on see esimene kool, kus ta töötas. Igatahes me skannime need sisse ja sina saad neist esimesel võimalusel koopiad. Loomulikult kontrollime originaalidelt sõrmejälgi, nagu ka ümbrikult ja rahalt, ehkki mina ei looda sealt midagi erilist leida.”
„Paha lugu,” nentis Banks ja kergitas paberilehte. „Võin ma selle endale jätta?”
„See ongi sinu eksemplar. Võta see kah. Leidsime arvutist. Äkki on abiks.”
See oli Milleri portreefoto. Tausta järgi otsustades oli pilt veebikaameraga tehtud: pulstis habe, pisut umbusklik kortsus nägu, sügaval asetsevad silmad, hõredad pikavõitu juuksed. Banks ütles Liamile aitäh ja läks oma kabinetti tagasi.
3
Covertoni peatänaval polnud palju poode. Ühel pool tänavat seisis end madalate kivimüüride, tarade või hekkide taha varjav hõre majaderivi, enamiku majade juurde kuulus hoolitsetud aed ja puud. Iga maja oli unikaalse välimusega ja ühte neist ehtis isegi kaheksanurkne kellatorn. Banks kahtlustas, et tegu võib olla endise koolimajaga. Kõik hooned olid ehitatud kohalikust lubjakivist ja mõne maja silluseid või karniise kaunistas tumedast liivakivist ääris. Seal, kus majade rida teisel pool parkla sissesõiduteed lõppes, oli umbes kuue jala laiune mururiba ja edasi tuli kitsas tee, mis viis kunagisse raudteejaama. Aastaid tühjana seisnud jaamahoones oli hiljuti avatud kohvik ja kingitustepood, mis lõhnas nagu seesugused kohad ikka aroomiküünalde ja igasuguse pudipadi järele, osa seinapinda oli aga eraldatud kohalike kunstnike tööde väljapanekuks. Jaamahoone tagant peatänava suhtes täisnurga all eemalduva maantee ääres seisis Star & Garteri lamekatusega, valgeks lubjatud hoone. Kevadel ja suvel rippusid selle fassaadil geraaniumipotid, kuid vihmasel ja külmal novembrihommikul tundus koht eriti kõle ja lage.
Banks märkas, et
