lõpetas oma sardellid ja pudru, kuni Bob Farrell läks Josiet välja vahetama. Naine tuli ja võttis ta kõrval istet just siis, kui Banks oli oma taldriku tühjaks saanud. „Josie, ma olen uurija-üleminspektor Banks. Kas tohiksin teilt üht-teist Gavin Milleri kohta küsida? Sain aru, et te olite tuttavad.”
Josie noogutas. „Ma ei suuda seda uskuda. Ma lihtsalt ei saa seda peast välja. Rääkisin just Geoffile, kes seal baarileti ääres istub, et Gavin käis alles reedel siin, elus ja terve nagu teie ja mina.”
„Kas ta käitus reedel kuidagi teistmoodi kui tavaliselt?”
„Kui järele mõelda, siis käitus küll. Tavalisega võrreldes oli ta kuidagi reibas. Suutis paar korda isegi naeratada.”
„Mis ajal ta tuli?”
„Umbes poole kuue paiku. Tal oli kraamiga poekott kaasas ja ta oleks selle äärepealt maha unustanud, kui poole üheksa paiku minema hakkas.”
„Ta istus siis päris pikalt siin?”
„Ta jõi pisut rohkem kui tavaliselt, aga seda ma ei väidaks, et ta päris purjus oli, saate ju aru küll. Ta oli juba siia tulles heas tujus. Ma ei taha öelda, et ta muidu oleks mingi õnnetusehunnik olnud, aga nagu ma juba mainisin, paistis ta pigem kurvavõitu või masenduses, saate aru küll, elumured oleksid ta justkui maadligi vajutanud. Reedel paistis ta palju rõõmsameelsem.”
„Ütlete, et ta jõi rohkem kui tavaliselt?”
Josie noogutas. „Küsisin, kas õnn naeratas talle viimaks, tema aga koputas oma ninaküljele13 ja ütles: „Ei või iial teada, Josie, mu kallike, ei või iial teada.” Siis ta küsis, kas tahaksin ka ise klaasikest. See oli esimene kord üleüldse, kui ta tahtis kellelegi välja teha.”
Banks oletas, et Miller kulutas oma viimast raha heldemalt, sest ootas lähipäevil suuremat summat saabumas, mis tähendas, et ta teadis juba reedel, et saab pühapäeval viis tuhat naela. Seegi infokild tundus näitavat, et Miller leppis ise kellegagi kokku kohtumise, mis ta hukutas. Pealegi kui ta reedel nii heas tujus oli, siis polnud just tõenäoline, et ta pühapäeval enesetappu oleks plaaninud, ehkki kolme päevaga võis olukord muidugi täielikult muutuda. „Kas ta rääkis, miks ta nii heas tujus on?”
„Ei. Minu meelest oli ta lihtsalt heldes tujus. Ja ma tean, et kingitud hobusele ei sobi suhu vaadata.”
„Mida te temast üldiselt arvate? Ütlesite, et tundsite teda. Kas ta teile oma muredest rääkis?”
„Ei. Mitte midagi sellist. Me lihtsalt veetsime aega. Ta võis mulle rääkida raamatust, mida parajasti luges – Gavin oli väga innukas lugeja –, või siis muusikast, mida oli kuulanud. Teate, lobisesime niisama.”
„Aga tema sõber? Ta käis siin mõnikord vist koos Jiminimelise sõbraga. Kas te seda sõpra olete näinud?”
„Jah, minu meelest nad töötasid kunagi koos või midagi niisugust,” vastas Josie. „Jim mulle ei meeldinud. Ta oli liiga ennast täis.”
„Üritas teile külge lüüa?”
„Arvas, et on jumala kingitus maailmale.”
„Ja Gavin?”
„Gavin? Mis küsimus. Kui te oleksite teda tundnud, poleks te niiviisi küsinud. Gavin poleks osanud isegi palgatud saatjadaamiga millestki rääkida.”
Banks naeris ega lausunud sõnagi.
„Mingil määral oli ta vist huvitatud küll,” jätkas Josie oma juukseid puudutades.
„Tõesti?”
„Jah. Teate, naised taipavad selliseid asju.”
„Seda küll.”
„Aga sellest poleks midagi välja tulnud.”
„Poleks tulnud? Miks siis?” Banks rüüpas apelsinimahla. „Ta polnud teie tüüp?”
„Kahtlen, kas ta üldse kellegi tüüp oli,” sõnas Josie nukralt. Ta kummardus lähemale ja tasandas häält. „Omavahel öeldes oli tal isikliku hügieeniga probleeme, kui te mõistate.”
Banksile meenus, et ta ei näinud Milleri majakeses ei hambaharja ega deodoranti.
„Üldiselt,” jätkas Josie, „tundsin ma talle kaasa ja ta täitsa meeldis mulle, sest ta oli tore vennike, aga otse öeldes arvasin, et temaga tuleks liiga palju tööd. Vabandust, ma läheksin nüüd leti taha tagasi, sest Bob heidab mulle juba veidraid pilke. Nägemist.”
Banks tänas Josiet vestluse eest ja ütles talle, et parklas asub liikuv politseiüksus, juhuks kui temal või mõnel tema kliendil veel midagi meenuma peaks. Siis läks ta Winsome’ile järele.
Kui Banks oli Winsome’i tagasi jaoskonda viinud, jäi ta pärastlõunal päris pikaks ajaks vaatama, kuidas doktor Glendenning viis läbi lahkamist, mis paljastas, et Milleri surmaeelse kehva tervisliku seisundi põhjuseks oli alatoitumus ja alkohol, osaliselt ka enda hooletusse jätmine. Juurdluse jaoks kõige olulisem oli siiski see, et doktor Glendenning suutis kinnitada surmaaja ja seda, et mõned Milleri traumad, nagu sisemised vigastused, murtud ninaluu ja lõhkine huul, olid tekitatud enne surma ja vihjasid teatud vägivaldsele võitlusele. Verekaotusest hoolimata alles jäänud koolnulaikude põhjal võis järeldada, et laipa polnud pärast kukkumist liigutatud.
Doktor Glendenning suutis kindlaks teha ka selle, et vägivalda oli Milleri kallal kasutatud vahetult enne surma, mitte mõni tund või päev varem, ja kuna keegi polnud teadnud Milleri peksasaamisest, võis nüüd üsna kindlalt väita, et tegemist on tapmisega. Arvestades, et Milleri ülestõstmiseks ja üle sillapiirde viskamiseks läks üsna palju jõudu vaja, liikus Banksi mõte pigem mõrva kui tahtmatu tapmise poole, kuigi nutikas advokaat suudaks muidugi kohut veenda, et ükski mõrtsukas poleks saanud eeldada, et tema ohver sellest kukkumisest sureb.
Pool kuus kogus Banks oma väed rühmatuppa kokku, et päevalõpukoosolekul infot jagada. Doug Watson oli endiselt liikuva üksusega Covertoni peatänava äärses parklas ja konstaabel Kirwan käis sealtkandi talusid läbi, kuid Winsome, Annie ja Gerry olid kohal koos mõne kriminalisti ja tsiviilametnikuga. Winsome oli missis Stanshallilt kuulnud vaid seda, et auto oli tume, läikiv ja „tavalise välimusega”, mille all ta pidas silmas, et tegu polnud kaubiku ega väikebussiga, ja et ta oli kindel, et autosse istus keskmist kasvu mees. Mehel olid küll juuksed, kuid naine ei osanud värvi kohta rohkemat öelda, kui et need olid „tumedapoolsed”. Ka Milleri postkastis ei leidunud midagi põnevat, ainult viimased hoiatused elektrija internetifirmadelt.
Kuidas selles vanas mõistatamismängus öeldigi? „Palun ehtsal Gavin Milleril püsti tõusta.” Banks juurdles, kus võis olla tõeline Gavin Miller. Nad ei teadnud siiani, miks ta oli sillal tol pühapäeva õhtul kella kümne ja poole üheteistkümne vahel, kui missis Stanshallil oli tõesti õigus, nagu ta arvas olevat. Neil polnud aimugi, kuidas sai kaelani võlgades mehel olla taskus viis tuhat naela, ja miks sattus ta kaklusse, mis võis talle elu maksta. Esmaspäeva hommikusest laibaleiust oli juba üle kahekümne nelja tunni möödas ja nad polnud ikka veel targemaks saanud. Ainus vähegi juhtlõnga moodi asi oli telefonikõnede nimekiri, mille kallal Gerry Masterson parasjagu töötas.
„Mida me täna siis teada saime?” uuris Banks kokkutulnud meeskonnalt. „Gerry, palun öelge, kas telefonikõned andsid mingeid juhtlõngu?”
„Nojah,
Inglismaal, Maltal ning mõnes Itaalia, Prantsusmaa ja Belgia osas kasutatav žest, mis tähendab „hoia saladust”.
