Oriana Serroni. See on itaalia nimi.” Leedi Chalmers vaatas liuguste poole. „Tavaliselt ma joon väljas teed,” sõnas ta. „Isegi praegusel aastaajal. Aga… nojah… te ju teate, kuidas siin viimasel ajal on olnud.”
„Veeuputus,” ütles Banks.
„Seda see on.”
„Teil on ilus maja.”
„Tänan. Meil on väga vedanud. Loomulikult on maja meie jaoks liiga suur, kuid Jem hoolitseb ohtra meelelahutuse eest.”
„Kui ma õigesti aru saan, siis Jem on teie abikaasa Sir Jeremy?”
„Jah. Praegu on ta küll New Yorgis ja töötab järjekordse uue etenduse kallal. Ta on palju aega siit eemal.”
„Kujutan ette,” kostis Banks.
Ta teadis, et Sir Jeremy Chalmers on rahvusvaheliselt tuntud teatriprodutsent ja mees, kelle mõjukate sõprade hulka kuulusid nii kriminaalpolitsei ülem kui ka kohalik parlamendisaadik, kes juhtumisi oli parajasti ministriametis, mis pani Banksi oma külaskäigu pärast kõvasti närveerima. Tal polnud aimugi, mida teatriprodutsent tegelikult teeb ja kelle heaks töötab. Banks oli alati arvanud, et see sõna on vaid eufemism, mis tähendab organisaatorit ja müügimeest, raha kokkurehitsejat, keda tavaliselt kutsuti impressaarioks, aga ta oli nõus möönma, et ametinimetuse taga võis rohkematki peituda. Sir Jeremy oli tuntud oma mitmemiljoniliste muusikalilavastuste poolest, nende hulgas „Hüljatud” ja Andrew Lloyd Webberi muusikalid. Mees oli kuulus oma veidrate valikute tõttu – veidramategi kui „Fleet Streeti deemonlik habemeajaja” või „Ooperifantoom” – kuni naljani, et tema järgmiseks lavastuseks saab muusikal „Texase mootorsaemõrvad III” või midagi veel intelligentsemat ehk esimene köide Prousti romaanisarjast „Kadunud aega otsimas”. Veel polnud seda juhtunud, kuid Banksi poleks see sugugi üllatanud. Iga ettevõtmine tõi Sir Jeremyle kõvasti raha sisse ning raha oli andnud talle ilusa naise ja uhke kodu, rääkimata rüütliseisusest.
Banks osutas peaga maali poole, mis tema tähelepanu oli köitnud. „See jäi mulle tahtmatult silma. On see tõesti see, mille ma arvan ta olevat?”
Leedi Chalmersi silmad läksid pärani. „Te ometi ei arva, et me lubaksime oma majja võltsinguid? Jah, see on see. Ehtne Hockney. Tegelikult kinkis ta selle meile pulmadeks.”
„Te tunnete Hockneyt?”
Naine naeratas salapäraselt. „Palju aastaid tagasi kohtusime põgusalt Los Angeleses. Mu esimene abikaasa oli kunstnik. Nüüd muidugi on Hockney jälle tagasi kodus. Bridlingtonis.” Tema ilme muutus pisut kurvameelseks. „See on ikkagi nii kaunis pilt, kas pole? Nende kehade asend, see tajutav kaugus nende vahel, näoilmed… See ütleb kõik. Lahusolek ja igatsus.”
Naise hääles kõlas nukrus, ja Banksil tekkis uuesti maali vaadates kummaline tunne, et seal ongi kujutatud teda, võib-olla koos tema esimese abikaasaga. Loomulikult polnud sarnasus suur, kuid joontes ja hoiakus oli ometi midagi äratuntavat. Banks peletas selle mõtte kiiresti peast. „Täiesti jalustrabav,” sõnas ta. „See maal meenutab mulle üht lugu Joan Collinsist – ma arvan, et see oli tema, aga võib-olla oli hoopis Jackie. Igatahes ütles ta, et armastas väga üht Hockney maali, millel oli kujutatud basseini. Kuna tal polnud selle maali ostmiseks piisavalt raha, siis ostis ta selle asemel basseini.”
Leedi Chalmers hakkas naerma. „Seda lugu ma pole kuulnud.” Ta osutas maali poole. „Loomulikult poleks ka mina suutnud seda maali osta.” Ta vaikis hetke ja jätkas siis teraselt Banksi silmitsedes, pea pisut viltu kallutatud: „Pean ütlema, et te äratate minus huvi. Politseinik, kes teab nii mõndagi kunstist.”
„Kardan, et väga palju ei tea. Pean tunnistama, et see ei kuulu mu peamiste huvialade hulka. Kunstist vestlemiseks peaksite mu uurija-inspektoriga kohtuma. Mina olen rohkem muusikahuviline.”
„Muidugi,” lõi naine käsi kokku. „Alan Banks. Oleksin pidanud taipama. Politseinik, kelle poeg on rokkmuusik. Olen teist kohalikust lehest lugenud. Mu noorim laps Samantha jumaldab Blue Lampsi.”
„Ilmselgelt käib mu kuulsus mu ees,” sõnas Banks. „Jah, karistuseks oma pattude eest olen Brian Banksi isa.” Banksile küll meeldis oma poja üle nuriseda, ent salamisi tundis ta uhkust, et on nii populaarse ja andeka muusiku isa. Blue Lamps oli edukas. Nende laulud olid jõudnud „CSI”, „Grey anatoomia” ja „House’i” sarja, bändi koosseis oli stabiliseerunud ja Brian kirjutas suurema osa lauludest. Bänd oli esitatud Mercury Awardi kandidaadiks, ehkki ei võitnud. Nad olid esinenud saates „Later… With Jools Holland” ja nende kolmas CD jõudis edetabelitesse. Kui veab, suudab Brian teda vanas eas üleval pidada.
Sel hetkel hõljus naeratav Oriana hõbedast teeserviisiga sisse.
„Oriana, siin on Alan Banks,” lausus leedi Chalmers. „Brian Banksi isa.”
Oriana savimulla värvi silmad läksid suureks. „Mul on väga hea meel teiega tutvuda.”
„Ka Oriana on suur fänn,” seletas leedi Chalmers, kui Oriana eemaldus, „kuid ta ilmselt häbeneb sellest rääkida. Ma ei kujuta ette, mida temata teeksin,” sosistas ta, kui Oriana oli läinud. „Ta hoolitseb kõige eest.”
Küllap on tore, kui sul on keegi, kes absoluutselt kõige eest hoolt kannab, mõtles Banks, eriti veel, kui see keegi on nii kaunis nagu Oriana.
„Muide,” jätkas leedi Chalmers, „Jem ja mina kavatseme järgmisel nädalavahetusel minna Harrogate’i seltskondlikule koosviibimisele. Teie politseiülem võtab sellest samuti osa.”
„Tervitage teda minu poolt.” Banks võttis ettevaatlikult oma tassi ja alustassi kätte. „Kardan, et mind pole sinna kutsutud.”
Leedi Chalmers ei pilgutanud seepeale silmagi. „Kindlasti on tegu eksitusega.”
„Sellest pole midagi,” kostis Banks. „Mul on see nädalavahetus nagunii juba ära lubatud.” Nad vaatasid teineteisele otsa ja hakkasid naerma.
„Arvan, et peaksin teid nüüd laskma tööle asuda ja küsima, mis teid siia tõi,” ütles leedi Chalmers, kui naer oli vaibunud ja tuppa tekkis vaikus.
„Tegelikult on see üsna tühine asi,” sõnas Banks. „Lootsin, et saame sellega kiiresti ja kergesti ühele poole.”
„Peaksin vist närvi minema, kui politseinik ütleb, et tegemist on tühise asjaga. Kui arst niiviisi ütleb, tähendab see tavaliselt sissejuhatust mingile katastroofile.”
„Selle loo puhul on see vähetõenäoline. Ma ei tea, kas olete kuulnud, aga esmaspäeva varahommikul leiti Covertoni vanalt raudteetammilt surnud mees.”
Leedi Chalmers kortsutas kulmu. „Ma usun, et kuulsin selle kohta midagi uudistest. Kuidas ma aidata saaksin?”
„Kas Gavin Milleri nimi ütleb teile midagi?”
„See tundub kuidagi ähmaselt tuttav. Kas see on tolle isiku nimi, keda te just mainisite… see surnud mees?”
„Jah. Me püüame tema kohta teada saada nii palju kui võimalik ja muuhulgas avastasime, et ta helistas teie majja eelmise nädala esmaspäeval pisut enne kella kahte. Kas mäletate seda telefonikõnet?”
Leedi Chalmers surus käe rinnale. „Helistas siia? Olete kindel?”
„Jah.”
„Keegi helistas
