Revolutsiooni lapsed. Peter Robinson

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Revolutsiooni lapsed - Peter Robinson страница 21

Revolutsiooni lapsed - Peter Robinson

Скачать книгу

style="font-size:15px;">      „Millest ta täpsemalt rääkida tahtis?”

      „Millest ikka vilistlased rääkida tahavad? Annetustest, stipendiumitest ja muust sellisest. Ta oli väga jutukas. Pean tunnistama, et temast oli raske lahti saada.”

      „Aga te ei tundnud teda? Ta pole teile kunagi varem helistanud?”

      „Ei, mitte kunagi.”

      „Vaadake, telefonikõne kestis peaaegu seitse minutit. See tundub üpris pikk aeg vilistlaste annetustest rääkimiseks, eriti kui te olete nii-öelda oma panuse juba andnud.”

      „Kui te nüüd seda mainite, siis küllap vist. Kuid ma kinnitan, et me rääkisime vaid sellest. Seitse minutit? Olete kindel?”

      „Kas Oriana oli siin?”

      „Ei, tal on esmaspäevad vabad. Ta käib Maltoni lähedal hooldekodus oma vanaisa vaatamas. Kardan, et olin sel hetkel üksi kodus. Kas see tekitab probleeme?”

      „Mina teie asemel ei muretseks. Olen kindel, et asjale on lihtne seletus. Kuidas Gavin Miller üldse teie numbri sai? Seda ju pole telefoniraamatus?”

      „Jah. Mul pole aimugi. Aga küllap on seda lihtne hankida, kui kellelgi hädasti vaja. Pakun, et see number võib isegi ülikoolil olemas olla.”

      „Küllap ongi.” Banks püüdis meelde jätta, et laseb Gerryl selle üle kontrollida. Ta võttis Liamilt saadud vana ja kurnatud Gavin Milleri foto ja näitas seda leedi Chalmersile. „Kas tunnete seda meest? Olete teda kunagi näinud?”

      Naine silmitses pilti. „On see tema? See ohver?”

      „Jah.”

      Naine vangutas pead. „Mulle ei tule ta kuidagi tuttav ette. Ma ei tunne teda.” Ta vaikis hetke. „Ta näeb nii… vana välja.”

      Välisuks avati ja Banks kuulis hallis kajavaid samme. Need polnud Oriana sammud. Siis hõikas keegi: „Emme! Emme! Oled sa kodus?”

      „Siin, kullake,” hõikas leedi Chalmers vastu.

      Uks läks lahti ja lävel seisis noor naine, vahest paar aastat üle kahekümne. Ta oli leedi Chalmersiga hämmastavalt sarnane. Blond, sportlik ja tervisest pakatav – kuigi suure suu ja lõua tõttu veidi hobusenäoline – oli Banksi esmamulje. Naine kandis ratsutamiskuube, saapaid ja ratsapükse.

      Banksi nähes jäi tulija paigale ja vaatas ühe otsast teise otsa. „Emme, kas midagi on lahti? Sa oleksid nagu tonti näinud. Ega issiga ometi midagi juhtunud?”

      „Kallis, ära räägi rumalusi. Muidugi pole midagi juhtunud.” Leedi pöördus uuesti Banksi poole. „Uurija-üleminspektor Banks, tema on minu kõige vanem tütar Angelina. Ta jõudis just Middlehamist tagasi. Meil on seal mõned hobused ja treener. Ma ei tea, miks, kuid Angelina armastab varahommikuti ratsutamas käia. Ta on pärast ülikooli lõpetamist meie juures elanud.”

      „Ja sina ei suuda ära oodata, millal minust lahti saad? Et millal ma ükskord mehele lähen.” Angelina tuli Banksi juurde.

      Tema käepigistus oli kuiv ja tugev. „Mul on suur rõõm teiega tutvuda, uurija-üleminspektor Banks. Üks hetk… Kas te pole mitte…? Blue Lamps? Mu väike õde kuulab neid pidevalt. Ta tahab samuti rokitäheks saada. Aga mida te siin teete? Ma mõtlen, mida teeb siin politsei?”

      „Tegelikult mitte midagi erilist,” vastas Banks uuesti istet võttes. „Ma vestlesin teie emaga juhtumist, mida ma praegu uurin.” Tal oli ähmane tunne, et leedi Chalmers oli oodanud tema lahkumist siis, kui tütar koju jõudis, ning pettus, et mees vihjet ei taibanud. Ent ta mõtles, et võiks ju ka uurida, ega Angelina midagi ei tea. Ta küsis telefonikõne kohta ja näitas fotot. Ka Angelina ei tundnud meest.

      „Ütlete, et ta nimi on Gavin Miller? Ma pole iial mingist Gavin Millerist kuulnud. Ja helistamisest ei tea ma samuti midagi. Olin sel esmaspäeval terve päeva Yorkis oksjonil, nii et mind polnud üldse siingi.”

      „Oksjonil?” küsis Banks.

      „Jah, seal müüdi hobuseid.”

      „Ah nõnda.” Banks vaikis hetkeks. „Ega teist kumbki vinüülplaate ei kogu?”

      „Vinüülplaate? Te teete vist nalja?” küsis leedi Chalmers.

      „Niisama käis mõte korraks peast läbi. Muide,” jätkas Banks, „siia jõudes imetlesin seda MG-d. Kelle oma see on?”

      „Minu,” vastas leedi Chalmers. „Olen alati endale sellist tahtnud.”

      „Praeguste ilmadega on sellega vist märjavõitu sõita?”

      „Oi, üldsegi mitte.”

      Tekkis rõhuv vaikus ja Banks tundis, et poleks hea külalislahkust kauem kuritarvitada. Covertoni parklas seisnud auto kirjeldus oli küll väga umbmäärane, aga punast MG-d ei saanud sellest ühelgi juhul välja lugeda, pealegi oli tunnistaja kindel, et autosse istus mees. Banks tõusis taas ja astus ukse juurde. Naised tegid sama ning Angelina avas talle elutoa ukse. „Tänan teid väga, leedi Chalmers ja Angelina,” sõnas Banks, siis aga ei suutnud ta nagu Columbo viimast küsimust küsimata jätta, ehkki riskis naised välja vihastada: „Mida te tegite pühapäeva õhtul kella kümne paiku?”

      „Mis küsimus see on, siin olime muidugi,” vastas hämmeldunud leedi Chalmers.

      „Kogu pere?”

      „Jah. Jem muidugi välja arvatud. Ta lendas reedel Heathrow’st New Yorki. Sami polnud ka siin. Ta on St. Andrewsis, just alustas seal viimast õppeaastat. Oriana valmistas umbes kella kaheksaks õhtusöögi. Lisaks kõigele muule on ta ka imeline gurmeekokk. Siis tegelesin koos temaga kabinetis mõningate äriasjadega, ja minu meelest vaatasime pärast seda kolmekesi DVD pealt filmi.”

      „Täiesti õige,” kinnitas Angelina. „Ma mäletan küll. See oli üks vana film. „Iguaani öö”. Richard Burtoniga.”

      „Ma tean seda,” ütles Banks. „Suurepärane film.”

      Leedi Chalmers naeratas Banksile, astus tütrele lähemale ja pani käe Angelina õlgade ümber. „Meile meeldib koos vanu filme vaadata.”

      Banks ulatas leedi Chalmersile visiitkaardi ja palus helistada, kui talle peaks midagi olulist meenuma. Kusagil läheduses oodanud Oriana saatis ta läbi ruudulise põrandaga vestibüüli tagasi välisukseni ning avas selle tema ees.

      „Mul on kahju, et millegi rohkemaga aidata ei saanud,” hõikas leedi Chalmers talle elutoa lävelt järele. Tema hääl kajas vestibüüli kõrge lae alt kergelt vastu.

      „Pole midagi,” lausus Banks. „Ma ju ütlesin teile, et tulin pisiasja pärast. Te seletasite selle mulle kenasti ära. Kõik on korras.”

      Kuid vestlusest veel pisut juhmina rooli taha istudes hakkas ta mõtlema tekkinud vastuoluliste mõtete ja tunnete üle. See telefonikõne häiris teda ikka veel. See ei pruukinud kuidagi oluline olla ja võib-olla, just nimelt võib-olla, helistas Gavin Miller tõesti vaid selle vilistlaste asja pärast, aga seitse minutit on pikk aeg, ja Banks polnud kindel, kas leedi Chalmers oli ikka lõpuni aus olnud. Lisaks polnud Miller Banksi praeguseks välja kujunenud ettekujutuse järgi üldsegi sedasorti mees, kes võiks ülikooli vilistlaste

Скачать книгу