style="font-size:15px;"> „Cooperist me teame,” ütles Banks. „Keda ta veel mainis?”
„Naist nimega Dayle Snider. Milleri kunagine pruut.”
„Suurepärane,” kiitis Banks. „Tööta kolledži suunal edasi. Räägi Cooperiga. Räägi tolle Snideriga. Sealt võib midagi välja tulla. Ma pole üldsegi veendunud, et teame sellest seksuaalse ahistamise süüdistusest juba kõike.”
„See on naeruväärne,” ütles Annie. „Lomax rääkis, et süüdistus toetus vaid kahe nätsu mäluva tuulepäise tibi sõnadele. Asja taga peab midagi rohkemat olema.”
„Kui on,” sõnas Banks, „siis loodan väga, et sa uurid selle välja. Hüva, tänaseks on kõik.”
Banks oli Eastvale’ist välja sõites teeäärsest hiina söögikohast valmistoitu kaasa ostnud ja tegi selle mikrolaineahjus soojaks. Kella seitsme paiku Helmthorpe’i ja Gratlysse sõita polnudki eriti hull, aga kui tõesti peaks öö läbi vihma kallama, nagu ilmateade lubas, oli üpris tõenäoline, et Fortfordis silla lähedal olev Reltoni kõrvaltee pannakse hommikul kinni. See tähendas kahemiilist ümbersõitu mööda Lyndgarthi teed juhul, kui Aasad ei ole üle ujutatud, ja kolmemiilist juhul, kui on. Sellegipoolest hakkas ta harjuma. Suvised vihmad tekitasid üleujutuse alati samades kohtades ja polnud mingit põhjust arvata, et sügisvihmad seda ei tee. Nii palju kui Banksile teada oli, ei võtnud maakond ega kohalikud omavalitsused olukorra parandamiseks midagi ette. Inimesed lihtsalt õppisid vee alla jäävaid piirkondi vältima ja ootama uputuse taandumist, täpselt nagu lume ja jää puhul.
Nüüd oli ta kodus oma mugavas majakeses, kavatses muusikat kuulata ja võib-olla veidi üht Patrick Hamiltoni raamatut lugeda, ja ehk vaatab ta hiljem DVD-lt filmigi – võiks ju ette võtta midagi uuest film noir’i pakist, mille postiljon talle tagaukse juurde oli jätnud. Ta polnud ammu vaadanud ka näiteks selliseid filme nagu „Tappev suudlus” või „Üksildases kohas”. Endale veini kallates ja kanaga riisi ning veel pooltoorest Szechuani moodi veiseliha soojendades mõtles ta pärastlõunal tema silma all toimunud lahkamisele. Ta tundis end seetõttu ikka veel pisut rööpast väljas. Mõned rääkisid, et mida rohkem lahkamisi sa näed, seda rohkem harjud, kuid Banksi puhul oli toime vastupidine. Iga järgmine oli eelmisest hullem. Asi polnud veres ja soolikates, siseelundites ja lahti lõigatud rasvakihtides, vaid pigem vaevas teda värvikas kujutlus surma kohalviibimisest lahkamisruumis ja vägivaldse huku aura. Ta kippus juba sedasama tundma ka kuriteopaikades. Seekord polnud tegemist vägistatud ja surnuks kägistatud ilusa noore naise või avastamist kartva pedofiili tapetud süütu lapsega, vaid seal lamas hilises keskeas mehe luukõhn, vormitu ja inetu keha. See polnud ei sõber ega isegi mitte tuttav. Banks ei tundnud ju Millerit, ehkki vanuse ja sarnase muusikamaitse tõttu tundis ta selle mehega teatavat hingesugulust. Mida vanemaks Banks sai, seda selgemini ta tajus, et kui kusagil vanal raudteetammil vedeleb üksildane kägaras laip või lahkamislaual lamab alasti keha, millest keegi siseorganeid välja kisub, siis ei tule seda võtta isiklikult, vaid kui universaali. See on surm suure algustähega. Liiva-Annuse isiklik kohalviibimine. Sellele mõtlemine ajas tal kergelt iiveldama, aga tubli lonks austraallaste punast veini aitas. Vahest polnudki pensionilejäämine halb mõte. Kas ta edutamise korral üldse suudaks veel mitu aastat töökoormat vedada? Kas ta üldse tahakski seda?
Sel õhtul einetas ta taas köögis, kuulas Raadio 4 Ekstrast vana „Vabandust, et seda veel kord loen” ja proovis hajameelselt edasi lahendada laual lebavat The Sunday Timesi poolikut ristsõna. Ta polnud kunagi selle peale tulnud, et in crime scene oli anagramm sõnast reminiscence.14 Kas see vihje pidi talle midagi ütlema?
Õhtusöök söödud, kallas ta klaasi täis, läks elutuppa ja pani mängima Miles Davise muusika filmile „Ascenseur pour l’échafaud”.15 Banks polnud filmi ennast küll näinud, kuid talle meeldis atmosfääri loov muusika ja ta mõtles isegi pärastpoole internetist uurida, ega kusagil selle DVD-d müügil pole. Ta viis oma veini ja raamatu verandale ja istus lugema. Tuul kangutas õhukeste seintega ehitise kallal ja vihm voolas ojadena mööda aknaklaase alla, nagu loobiks sinna keegi ämbrist vett. Mõnikord tundus, nagu oleks seda väikest saarekest, Banksi peidunurgakest, juba kuude kaupa lammutatud. Ta mõtles, kui kaua vana maja veel vastu suudab pidada. Banks oli arvanud, et veranda on küllaltki heas seisus, aga sel suvel oli selle katus juba kaks korda läbi sadanud lisaks majakatuse ühele korrale.
Kui tuul peaks veel jõudu juurde saama, võib see tolle paganama ehitise hoopis laiali puhuda. Kuid ega ta praegu selle takistamiseks eriti midagi ette võtta saanud.
Kuulates Milesi lummavat summutatud trompetimängu „Générique’is”, meenutas ta jälle lahkamistoas kogetut. Kas ta enda lähenev elulõpp sundis teda niiviisi tundma? Banks polnud sellele tegelikult kunagi tõsiselt mõelnud, kuid madame Gervaise’i eelmise päeva jutt pensionileminekust oli ta pannud oma vanust tajuma, just nagu ka Milleri laiba nägemine mahajäetud raudteetammil. Banksil oli olnud raske uskuda, et ta on Milleriga peaaegu ühevanune. Tal oli alati olnud hea tervis, ehkki muidugi võinuks ta enda eest paremini hoolitseda. Vererõhk kippus väheke kõrgeks, aga kaal oli normis, ja arst oli hiljuti vähendanud kolesterooli kontrolli all hoidva statiini doosi ja öelnud, et „hea” kolesterooli näit on tunduvalt paranenud. Pisut vähem juustu ja valmistoidu söömist võinuks probleemi täielikult lahendada, kuid Banks oleks jäänud mõlemat kurvalt taga igatsema ning eelistas igal õhtul tableti võtta ja greipe mitte süüa.
Miks talle ikkagi nii morbiidsed mõtted pähe kippusid? Tõsi küll, mõned sõbrad olid hiljuti manalateele läinud, kunagise klassivenna Paul Majori võttis kopsuvähk just eelmisel kuul. Nad polnud omavahel juba aastaid õieti suhelnud ega olnud ka eriti lähedased, aga Banksil oli meeles, kuidas nad sõpradega tavatsesid kuuekümnendate aastate keskpaigas suvistel õhtupoolikutel ümber Pauli Dansette’i16 koguneda ja The Whod, Bob Dylanit ja Rolling Stonesi kuulata.
Tema eakad vanemad olid õnneks veel mõlemad elus, ehkki isal oli stenokardia ja ema võitles hiljuti vähiga. Nad elasid nüüdki aktiivset elu ja pärast Banksi venna Roy varanduse pärimist reisisid pidevalt mööda ilma ringi. Praegu, mil Banks istus oma kokku variseda ähvardaval verandal, olid vanemad kusagil Kagu-Aasias – ta polnud kindel, kas Vietnamis või Tais – ja lõid tema pärandust laiaks. Ja see oli abielupaar, kelle meelest Banksi noorusaastatel suveks Blackpooli sõita oli olnud liiga kauge. Banks rüüpas veini ja mõtles, et ju siis on töörügamine tema saatus. Mõrvade hulk Põhja-Yorkshire’is polnud küll New Yorgi või isegi Londoniga võrreldav, kuid Banksile piisas ka ühest või kahest loost aastas. Iga surma varjust tuli päevavalgele oma pateetiline ja traagiline, mõnikord lausa koomilinegi lugu, aga need lood kleepusid kokku ja vajutasid ta maadligi nagu mäest alla veereva lumepalli raskus. Banks tundis, et on surmast juba läbi imbunud ja küllastunud.
Ta otsustas, et aitab surmamõtetest. Ehk oli nüüd paras hetk tibutantsu plaat välja otsida, vahuvein avada ja paar sõpra külla kutsuda? No ei.
Miles mängis parajasti lugu „Florence sur les Champs Élysées” ja Banks avas Patrick Hamiltoni raamatu. Ta oli vaevu lõigu lugeda jõudnud, kui mobiiltelefon helises. Banks võttis korvtooli kõrvalt samasuguselt punutud lauakeselt telefoni ja vajutas pöidlaga nupule.
„Banks kuuleb.”
„Tere õhtust,” ütles tuttav hääl. „See olen mina, uurija-konstaabel Masterson. Vabandust, et teid kodus tülitan.”
Banks arvas taustal kuulvat rahva suminat ning jalgpallikommentaatorite erutatud hääli. Küllap vaatas Gerry televiisorist jalgpalli. Banksil oli täiesti meelest läinud, et õhtul näidatakse Euroopa meistrite liiga mängu. Tegelikult polnud tal Manchester Unitedi käekäigust sooja ega külma. „Pole
„Lift tapalavale”
Dansette – Briti firma, mis tootis muuhulgas 1950-ndatel ja 1960-ndatel väga populaarseid plaadimängijaid.
