nendest oli salastatud. Seepärast läks mul sellega rohkem aega.”
„Ja siis?”
„Veronica Chalmers.”
„Nagu leedi Veronica Chalmers?”
„Ee, jah, söör. Gavin Miller helistas talle eilsest lugedes nädal tagasi veidi enne kella kahte päeval. Nad rääkisid umbes seitse minutit.”
„Ega sellega mingit eksitust ei saa olla?”
„Ei, söör. Mõni sekund vähem kui seitse minutit.”
„Päris pikalt.”
„Jah, söör.”
„Nädal enne oma surma. Ja Miller oli see, kes naisele helistas?”
„Jah. Ma ei usu et keegi teine tema mobiili kasutas. Chalmersi number oli Milleril kirjas sealsamas, kus teiste inimeste numbrid, kellele ta helistas. Ühegi numbri juurde polnud nime märgitud. Naine elab Kõrgendikul.”
„Jah, ma tean. Õige küll. Gerry, tänan teid veel kord. Te olete fantastiliselt tubli olnud. Äkki teil õnnestub homme natuke uurimistööd teha, kui HOLMES-i kõrvalt aega jääb, ja otsida välja kõik, mida leedi Veronica Chalmersi kohta leiate. Aga tegutsege ettevaatlikult. Me ei taha kedagi ärevile ajada. Vahest oleks meil isegi õige see nimi mõneks ajaks vaid meie kahe teada jätta.”
„Just nii, söör!”
4
Brierley House asus selles Eastvale’i osas, mida kutsuti Kõrgendikuks, või mida kohalikud tundsid Miljonäririvi nime all: kümme uhket maja linnast põhja pool jõekäärust ümbritsetud seljandikuharjal reas. Kõik hooned olid eri stiilis, kuid ühtmoodi kohalikust lubjakivist, enamikku neist ümbritses sepistatud raudväravaga kõrge kivimüür. Suurem osa väravaist seisis küll kogu aeg valla, aga mõni oli lukus ning majaga sai ühendust sisetelefoni kaudu.
Leedi Veronica Chalmersi värav oli pärani ja Banks tundis end mööda käänulist killustikuga kaetud sissesõiduteed hoolitsetud muruplatsidest, lillepeenardest ja igivanast punasest pöögist mööda vurades nagu Philip Marlowe, kes sõidab kolonel Sternwoodi külastama, kuigi selles ta küll kahtles, et leedi Chalmersi kasvuhoonest leiab. Ta parkis oma sõiduki vana, kuid klantsitud MG sportauto kõrvale. Punase sportauto.
Kell oli pool üksteist hommikul. Ei Banks ega Gerry Masterson olnud veel kellelegi Gavin Milleri telefonikõnest rääkinud. Banks oli pärast Gerrylt eelmisel õhtul kuuldud uudist kaalunud, kas peaks leedi Chalmersile helistama, kuid oli otsustanud seda siiski mitte teha. Ta ei uskunud küll, et leedi võiks mingil moel Gavin Milleri surmas osaline olla, kuid ta ei tahtnud naisele anda enne külaskäiku ei mõtlemisaega ega põhjust muretseda. Esmamulje võis osutuda väga tähtsaks.
Kollase tahvelukse kõrval oli messingist kellanupp. Kui Banks sellele vajutas, kostis maja sisemusest helin. Natuke aega ei juhtunud midagi, kuid siis arvas Banks kuulvat summutatud hääli ja kontsade klõpsumist vaibata põrandal. Uks avati ning tumedate sirgete õlgadeni ulatuvate juuste, veatu oliivja naha, täidlaste huulte ja suurte savimullapruunide silmadega kena noor naine küsis naeratades, kes ta on ja mida soovib. Naise kõnes oli vaevutajutav, Banksi meelest kas kreeka või itaalia aktsent, kuigi ta võis ka eksida. Banksi hinnangul oli naine veidi üle kolmekümne aasta vana ja lihtsalt, kuid elegantselt riietatud tumesinisesse seelikusse ja valgesse nööpidega pluusi, mis oli korralikult seelikusse topitud.
Banks näitas oma töötõendit ja ütles, et soovib kohtuda leedi Chalmersiga eraasjus. Noor naine kutsus ta sisse avarasse ruudulise marmorpõranda, kõrge lae ja suure kaminaga vestibüüli ja palus oodata, ise aga võttis Banksi töötõendi kaasa ja kadus ühte tubadest. Naisele järele vaadates märkas Banks mitte üksnes kena figuuri, vaid ka seda, et tal polegi kõrgeid kontsi, vaid tavalise väljanägemisega, kuid kummaliselt valjusti kõpsuvad kingad. Hetk hiljem oli vastuvõtja tagasi ja juhtis Banksi järgmisest uksest sisse. „Palun tundke end mugavalt,” sõnas ta. „Leedi Chalmers räägib hetkel telefoniga, aga ta tuleb peagi teie juurde.” Naine pöördus, väljus ja sulges enda järel ukse.
Banks seisis hästi valgustatud õhurikkas toas, mille seintel rippus hulk huvitavaid, peamiselt abstraktseid või impressionistlikke maale. Üks neist torkas talle eriti silma. Modernsel maalil seisid mees ja naine teineteisest kaugel ühes toas, mis sarnanes mõnevõrra sellesama ruumiga. Banks arvas, et tunneb seda stiili, ehkki maali ennast polnud ta varem näinud, ja kui ta oli lähemale läinud, signatuuri vaadanud ja veendunud, et tal oligi õigus, neelatas ta ning vaatas pilti uuesti.
Järgmiseks pöördus tema tähelepanu suurtele klaasist liugustele ja ta taipas veel üht põhjust, miks need majad nii kallid on. Klaasuksest pääses plaaditud siseõuele, kus paistsid valge aiamööbel, kallis grill ja kõik väljas einetamiseks vajalik. Sel suvel pole nad seda eriti palju kasutada saanud, mõtles Banks. Kiviastmed viisid alla aeda põõsaste ja lilledega ääristatud muruplatsile, kus seisis samuti aiamööbel. Krunti naabritest lahutava kiviaia ääres kasvasid loorberipuud, roosipõõsad ja fuksiad, mis tegid aia privaatseks ja mõnusaks. Ainsateks värvilaikudeks olid praegu fuksiate punakaslillad tilgakujulised õied, mis nägid välja nagu värskelt löödud sinikad.
Avanev pilt oli muidugi vapustav. Pilku lõuna poole pöörates nautis Banks vaadet orupõhjas asuvale kesklinnale, normanni kirikule, munakivisillutisega turuplatsile, Swainsdale Centre’ile, bussijaamale ja künkal seisvatele lossivaremetele. Oru teises servas ronis mööda nõlva üles Hindswelli mets, mis jäi üha hõredamaks sedamööda, mida lähemale see jõudis muutliku taeva all kõrguvale seljandikuharjale. Seal, kus taevas näis otse seljandikule toetuvat, oli see tume ja ähvardav, kuid kõrgemal paistis taevakaar heledam ja siin-seal oli isegi siniseid laike näha. Majast allpool laskus aed astmetena jõe ja selle koskedeni, mis sel aastaajal täisvõimsusel mühisesid. Banks kuulis nende kohinat isegi läbi kahekordse klaasi. Jõe vastaskaldal, pisut vasakul paistis Eastvale’i teine ihaldusväärne, ilmselt ka enam-vähem sama kallis elamurajoon. Park, kus olid vanad puud, palju rohelust ja sirged kuningas George’i aegsete kahepereelamutega tänavad.
Banks pigem tajus kui kuulis kedagi tuppa astumas. Pöördudes nägi ta naeratavat naist, kes talle töötõendi tagasi ulatas. Ta võttis dokumendi vastu ja surus naisel kätt. See tundus peos soe ja õrn. „Veronica Chalmers,” lausus majaemand pisut väljakutsuva naeratusega, nagu teevad naised, kes teavad hästi nii oma positsiooni kui mõju meestele. „Sõbrad kutsuvad mind Ronnieks.”
Banks oli hetkeks sõnatu. Tal polnud mingit isu seda daami Ronnieks kutsuda, kuid öelda leedi Chalmers tundus samuti kohatu. Ta otsustas proovida nime üldse mitte kasutada.
Leedi Veronica Chalmers oli tähelepanuväärselt ilus naine.
Banks hindas tema vanuse kuhugi neljakümne viienda eluaasta kanti, aga üksnes silmanurkadesse tekkinud kortsude tõttu, mis siiski pigem lisasid kui rikkusid kaunidust. Naine oli lihtsalt riides, kandes liibuvaid teksapükse ja helesinist lainelise kaelusega pluusi. Lopsakad blondid juuksed langesid läikivate lainetena õlgadele ja kohev tukk kattis suurema osa laubast. Tal oli südamekujuline nägu ja ebatavalised merevaigukollaste täpikestega rohelised silmad. Tilgakujuline ripats ja samast komplektist kõrvarõngad, mis juuste varjust vilksatasid, peegeldasid kiharate värvi. Siin Banks nüüd oli, Kõrgendikul uhkes majas kaunite naiste keskel. Oleks võinud arvata, et ta on surnud ja taevasse jõudnud.
Leedi Chalmers osutas ühele kahest madala klaasplaadiga kohvilaua ääres seisvast rullkäetugedega tugitoolist, millel istudes sai muidugi vaadet nautida. „Võtke istet. Palusin Orianal meile teed tuua. Loodetavasti on kõik korras?” Tema kõnepruuk
