seda, kui tema ja Winsome olid Swainsdale Centre’is asuvasse tervisekeskusse helistanud, oli ta seekord seal puhtalt tööasjus. Tervisekeskus oli kaasaegne kahekorruseline tellishoone ja füsioteraapia osakond paiknes esimesel korrusel. Fuajees lõhnas mentooli ja salvide järele. Kui nad Dayle Sniderit küsisid, juhatas registraator nad koridori, mis jäi paremat kätt.
„Ta peaks oma kabinetis olema,” ütles registraator pilku seinakellale heites ja siis arvutiekraani uurides. „Järgmine patsient tuleb alles pärast lõunat.”
Annie teadis seda. Ta oli ette helistanud ja sättinud nende külaskäigu Dayle Snideri patsiendivabale hetkele. Annie nägi uksel nimesilti ja koputas.
„Sisse.”
Annie ja Winsome astusid väikesesse kabinetti. Selle aknast avanes vaade tervisekeskuse taga voolavale jõele, mille vastaskaldal asus Park. Kabinetis olid tavalised dokumendikapid, ravikaardikastide read ja meditsiinikirjandust täis raamaturiiul, laual seisis sülearvuti ja aknalaual väike printer. Ruum lõhnas mingi aroomiteraapia segu järele.
„Palun vabandust,” ütles Dayle, tõusis ja tuli neid tervitama. „Kardan, et mu kabineti sisustamisel ei arvestatud sellega, et siin viibib korraga rohkem kui kaks inimest. Ma toon kohe veel ühe tooli.”
„Pole viga,” sõnas Winsome. „Ma võin seista.”
„Rumalus.” Naine kadus hetkeks naaberkabinetti ja tuli sealt tooliga tagasi. „Nagunii pole Gary täna tööl, nii et tal ükskõik. Palun võtke nüüd istet.” Annie meelest nägi Dayle Snider oma lühikeste triibutatud tumedate juuste ja valge kitliga üpris karm välja. Tal rippusid prillid nööriga kaelas. Naine oli oma nurgelisuses ja selgepiirilisuses omamoodi veetlev ning tal oli sedasorti keha, mis saadakse vaid regulaarse pingelise treeninguga. Keha oli prink, vahest liiga väikeste kumerustega, kuid mingi kassilik graatsia oli sellel kindlalt olemas. Paistis ka, et ta on harjunud kamandama, ta oli küll viisakas, ent käskiv toon kumas sõnadest ikkagi läbi. Annie meelest oli ta ka piisavalt pikk ja tugev, et suuta luukõhna Gavin Millerit üle sillapiirde visata. Massaaži ja füsioteraapiaga tegelemine andis talle kindlasti jaksu juurde ja hoidis vormis. Annie polnud varem mõelnud, et Dayle võiks kahtlusaluste nimekirja kuuluda, aga nüüd taipas ta, et tegelikult tuleks kõiki Milleriga suhelnud inimesi kahtlusalustena kohelda.
„Kas ma pole teid mitte varem näinud?” küsis Dayle Annielt.
„Tõenäoliselt olete. Ma olen siin mõne korra ravil käinud. Terry Feldmani juures.”
„Oh muidugi, üks Terry omadest. Loodetavasti olete rahule jäänud?”
„Kõik on tipp-topp.”
Nad istusid. Winsome võttis pastaka ja märkmiku välja.
„Mida ma saan teie heaks teha?” küsis Dayle. „Te ei rääkinud mulle telefonis just palju.”
„Kas te tundsite meest nimega Gavin Miller?” küsis Annie.
„Gavinit? Jah. Miks te küsite?”
„Ma arvan, et olete juba uudist kuulnud?”
„Millist uudist?”
„Seda, et ta on surnud.”
Dayle vaikis mõne sekundi, siis pilgutas silmi ja sosistas: „Ei. Ei, seda polnud ma küll kuulnud. Kardan, et olen viimasel ajal uudistele liiga vähe tähelepanu pööranud. Liiga palju tööd. Mul on väga kahju sellest kuulda. Kuidas ta suri?”
„Ta suri kukkumise tagajärjel,” ütles Winsome toolil ettepoole kummardudes. „Me kahtlustame, et teda tõugati.”
Dayle surus käe vastu rinda. „Püha jumal. Tapeti? Aga kes võiks tahta Gavinit tappa?”
„Seda me püüamegi välja uurida,” sõnas Annie. „Lootsime, et ehk oskate teie meid kuidagi aidata. Me saime nii aru, et te tundsite teda. Käisite temaga kohtamas.”
„Nojah… Küllap see niiviisi oli. Mõnda aega. Kuid see oli väga ammu.”
„Kui ammu?”
„Umbes neli aastat tagasi. Me ei käinud just pikalt.”
„Jah? Miks nii?”
Dayle’ile näis küsimus olevat solvav, tema kulmud tõmbusid kortsu ja huuled kriipsuks, ometi ajas ta selja sirgu ja vastas: „Me ei sobinud omavahel ja kogu lugu. Kas teiega pole nõnda juhtunud? Vabandust, kui ma paistan hajevil. Selle uudisega on lihtsalt liiga raske leppida. Ma ei taha öelda, et Gavin oli mu eriti lähedane sõber või midagi taolist, ma pole teda mitu aastat näinud. Aga kui sureb keegi, keda sa oled tundnud, siis mõjutab see sind ikka, ükskõik kui vähe sellest inimesest teadsid, on ju nõnda?”
„Ma mõistan,” kostis Annie. „Vabandust, et halva uudise teile niiviisi lauale lajatasin. Me pole siin selleks, et teid üle kuulata või teid kuidagi ärritada. Mõtlesime lihtsalt, et ehk oskate teie pisut Gavinist rääkida. Ta tundub olevat üpris mõistatuslik mees.”
Dayle pahvatas naerma. „Mõistatuslik? Igatahes. Minu meelest on see veel leebelt öeldud. Gavini sotsiaalsed oskused ja inimestega suhtlemine olid umbes nagu trapisti mungal.17 Ja teie küsite, miks me kauem ei käinud.”
„Ta oli ometi õpetaja? Vaat just sellest ei saa ma aru. Tööl pidi ta ju kogu aeg inimestega suhtlema? Mingid sotsiaalsed oskused pidid tal ometi olema?”
„Jah, aga see oli tema töö. See on umbes seesama, kui näitleja esineb laval, eraelus aga on häbelik ja pelglik. Gavin oli just selline. Klassi ees seistes ärkas ta ellu.”
„Te olete tema loengul käinud?”
„Ta kutsus mind ükskord kuulama loengut, mille ta pidas kohalikule filmiklubile. See oli midagi Ozu-teemalist. Igatahes oskas ta publiku ees hästi rääkida. Ma tahan öelda seda, et päris maailmas oli ta sotsiaalselt abitu, iseäranis neljasilmavestluses,” seletas Dayle. „Rühmadega sai ta hästi hakkama, eriti oma lemmikteemadel rääkides, ja oma töös oli ta vägagi kompetentne, aga minu meelest kehtib Gavini kohta Sartre’i aforism „L’enfer, c’est les autres”.”
„„Põrgu on teised inimesed,”” tõlkis Annie.
„Jah. Kardetavasti kõlab see väheke melodramaatiliselt, aga nii see oli. Ta ei teadnud, millest rääkida, kuidas inimesi võluda või kuidas kõige lihtsamatki vestlust ülal hoida.”
„Nii et ta võis oma mühaklikkusega kedagi kogemata solvata?”
„Võis muidugi. Kindlasti. Väga kergesti. Aga ta polnud tahtlikult ründav. Ta ei saanud ise arugi, kui kedagi solvas.”
„Oli ta siis tundetu?”
„See kõlab tõepärasemalt. Aga isegi see nõuab teatud arusaamist oma tegudest. Gavin elas täiesti omas maailmas. Mingil määral oli see fantaasiamaailm.”
„Me teame tema huvisid ja internetielu.”
„Jah. Ta kulutas neile palju aega ja veel rohkemgi oma energiat, isegi siis, kui ta täiskohaga tööl käis. Kuigi kirjanduses, poliitikas ja maailma asjades üldiselt olid tal üpris laialdased teadmised, ei suutnud ta muudel jututeemadel eriti kaasa rääkida. Ta oli sedasorti tüüp, kes oskab õhtusöögilauas toimuvasse vestlusse kõige ebasobivamal hetkel mõne
Trapistide ordut peetakse kõige rangema sisekorraga kloostrite ühenduseks. Näiteks ei räägi trapistid võõrastega.
