nad rääkisid?”
„Helistasin hambaarstile ja tema seletas mulle rõõmsalt, et mister Miller oli pannud aja kinni hambasildade, valgendamise ja võimaluse korral ka implantaatide jaoks. See hambaarst oli väga lobisemishimuline. Küsis isegi, ega ma pole mõelnud kunagi oma hammastele kosmeetilist ravi teha.”
„Vaat kus tõbras.” Banks naeratas ja istus Doug Watsoni tühja töölaua servale. „Doktor Glendenning mainiski lahkamisel, et Milleri hambad on viletsas seisus,” lausus ta, tundes, kuidas kõhusoppi tekib hirmukramp, sest ta oli nüüdseks juba liiga kaua hambaarstiga kohtumist vältinud ja peagi tuli tal see tee ikkagi jalge alla võtta. „Pean mainima, et ajastus oli huvitav. Kas see pole mitte kallimat sorti hambaravi?”
„Võib kalliks minna küll,” vastas Gerry. „Tavaliselt lähebki. Igatahes teine inimene, kellega Miller rääkis, oli ta hobikaaslasest vinüülplaadikoguja. Üks haruldane John Lennoni varase loominguga Jaapanis välja antud vinüül oli eBaysse oksjonile pandud ning mehed arutasid, kas oleks mõtet pakkumist teha. Plaadikoguja – kelle nimi on George Spalding – oli kahetsenud, et kumbki neist ei jaksa seda plaati osta, aga Miller oli vist arvanud, et kui hind liiga kõrgele ei kerki, võib tal isegi võimalus olla. Spalding kahtlusaluste hulka ei kuulu. Ta elab Splotis ja tal on alibi. Mulle tundus see liin korras olevat.”
„Splot?” küsis Winsome. „Kus pagan see veel asub?”
Gerry Masterson muigas. „Cardiffis,” vastas ta. „On ju kena nimega koht?”
„Ja kellele läks kolmas kõne?” uuris Banks.
„Vaat see on huvitav. Miller rääkis kinnisvaraagent Keith Orville’iga. Mina rääkisin samuti selle mehega ja jäi mulje, et Gavin Miller soovis rentida Covertoni peatänaval väikest laoruumi. Ta vist kavatses seal avada vinüülplaatidele spetsialiseeruva poe.”
„See on tõesti huvitav,” arvas Banks. „Ühesõnaga on meil siin kirikurott, kes ei suuda maksta majalaenu ega kommunaalmakseid, kannatab alatoitumise all ja saab endale lubada umbes ühe pubiõhtu kahe nädala kohta, aga kaks päeva enne surma lepib kokku kulukas hambaravis, plaanib maksta eBays vinüülplaadi eest hingehinda ja uurib üüripindade kohta. Kas see ütleb meile midagi?”
„Näiteks seda, et ta ei teadnud äriajamisest ööd ega ilma?” pakkus Annie. „No arutleme siis. Keegi pole raha kadumisest teatanud, aga sellist summat pole võimalik tänavalt leida ning pangaarvelt ta seda ka ei võtnud, nii et paistab, et ta kas leidis kullasoone või uskus peagi leidvat.”
„Õigus.” Banks rääkis teistele, kuidas Miller oli surmaeelse reedeõhtu heatujulisena Star & Garteris veetnud. „Siis polnud tal raha veel käes,” lisas inspektor, „aga ta paistis olevat piisavalt kindel, et saab selle, ja tegi juba raha kasutamiseks plaane. See kinnitab minu usku, et taskus olnud viis tuhat naela kuulusid tõesti talle, ükskõik, mis radu pidi või kelle käest need tulid, ja et on väga ebatõenäoline, et ta kavatses selle raha kellelegi anda. Tegelikult paistab asi pigem nõnda, et see raha anti Millerile kohtumisel otse enne, kui ta tapeti, ja tapjaks oli kas isik, kes raha andis ja siis mingil põhjusel seda tagasi hakkas tahtma, või siis keegi, kes kohtumist jälgis, või teadis rahatehingust ja oli otsustanud Milleri paljaks röövida. Igatahes ei saanud mõrvar seda viit tuhandet enda kätte. Olen selle peale palju mõelnud ega ole lisaks kõige tavalisemale versioonile, et mõrvar arvas kuulvat kellegi saabumist ja põgenes, suutnud välja mõelda rohkem kui kaks võimalikku põhjendust, miks raha oli Gavin Milleri taskus ka siis, kui tema laip umbes kümme või üksteist tundi hiljem leiti. Esiteks ja väga tõenäoliselt ei teadnud mõrvar raha olemasolust. Teine ja ehk vähem tõenäoline oletus on pakkuda, et mõrvar ei tahtnud seda raha.”
„Söör, täpsustage oma mõtet,” palus Winsome.
„Ma tahan öelda, et äkki polnud raha mõrvari jaoks üldse oluline. Äkki polnud asi üldse rahas. Võib-olla oli mõrvaril raha küllalt, nii et ta sai endale lubada viie tuhande naela mahajätmist.”
„Ühelgi inimesel pole kunagi raha küllalt,” kostis Winsome. „Kogu austuse juures ei usu ma, et keegi jätaks viis tuhat naela vedelema, sest tal pole seda vaja. Igatahes ei teeks seda isik, kes suudab mõrva toime panna.”
„Teil võib õigus olla,” ütles Banks. „Ma lihtsalt käisin selle välja kui teoreetilise võimaluse. Äkki mõrvar kartis, et raha on kemikaalidega märgistatud? Igatahes peale nende kolme ei oska ma ühtki seletust välja mõelda. Kui teist keegi seda suudab, palun andke teada.”
„Ma juhin veel ühele asjale tähelepanu,” sõnas Annie. „Kui ta kavatses oma hambad korda teha ja poe jaoks ruumi üürida, siis eBay oksjoni jaoks poleks tal enam raha jätkunud.”
„Tõsi,” nõustus Banks. „Nii et äkki oli see vaid esimene osamakse?”
„Väljapressimine?”
„Võimalik. Teame vaid seda, et Gavin Milleri jaoks oli asi tähtis, kuigi me ei tea, kuidas ta rahaaugu leidis. Igatahes pani see ta elumuutuse plaane tegema. Võib-olla oli tema kogus väärtuslikke plaate, mille võis äri algatamiseks maha müüa? Müüs ta narkootikume? Winsome, võib see kõik lihtsalt üks äpardunud narkodiil olla?”
„Ei saa välistada,” kostis Winsome, „aga seda teooriat ei toeta ükski tõend. Peale selgelt isiklikuks tarbeks mõeldud kanepi ja kahe LSD tableti, mis majast leiti, pole ma selles valdkonnas millelegi jälile saanud. Rääkisin pärastlõunal ka narkorühmaga ja nemad pole Gavin Millerist iial midagi kuulnud.”
„Ikkagi,” jätkas Banks, „ei tea nemadki kõike, eriti juhul, kui mees oma äriga alles äsja alustas.”
„Ei, söör. Kui ta kasvõi mingitki äri oleks ajanud, oleks narkorühm sellest kindlasti teadnud. Viie tuhande naelase partii puhul kindlasti.”
„Kõlab loogiliselt.”
„Nii ehk naa hoian nendega ka edaspidi kontakti, nagu te soovitasite, ja praegu proovivad nad leida isikut, kes Millerile meie leitud kraami müüs. Stefan andis neile ainete täpse keemilise analüüsi tulemused, nii et neil on, mida otsida. Ma saan niiviisi aru, et paljud narkoained sisaldavad komponente, mis viitavad kindlatele kaubapartiidele. Igatahes pole tegemist suure kogusega, vaid see on tavaline tänavalt ostetud doos, ja kuna Miller pole viimasel ajal Eastvale’ist ega Covertonist eriti kaugemal käinud, loodab narkorühm tema kohaliku varustaja kähku kätte leida. Selles piirkonnas pole neid eriti palju. Kui me varustajat natuke pigistame, oskab ta ehk meile öelda, kas Miller ka äris kaasa lõi. Mina isiklikult küll kahtlen selles. Ma mõtlen, te ju nägite, kuidas see mees elas. Isegi kui ta müüs narkot, siis midagi nimetamisväärset ta ju ei teeninud? Ja kuidas ta oleks oma klientidega suhelda saanud? Tal polnud autotki.”
„Õige tähelepanek,” märkis Banks. „Aga äkki oli see tema esimene kaubapartii? Äkki ta ei tegutsenud üksi? Uurige veel.”
„Ma ei tea, kas see on üldse mainimist väärt,” sekkus Annie, „aga Trevor Lomax Eastvale’i kolledžist pakkus välja, et Miller võib olla sarimõrtsuka ohver. Ma ütlesin talle, et ta on liiga palju televiisorit vaadanud, kuid istusin sellegipoolest paar tundi arvuti taga.”
„Ja mis selgus?”
„Siiani pole veel midagi selgunud. Uurisin viimase kolme aasta toimikuid. Ei leidnud sarnaste asjaoludega salapäraseid surmasid, kui ohver on kõrgelt alla visatud, ega ka mingit sidet vinüülplaatide kogujatega.”
„Lomax arvas siis, et mingi tapahimuline Surnud Pea jookseb ringi ja mõrvab vinüülplaadikogujaid?”
Annie
