eriti ei kolimise ega pensioniga. Ta töötas meil vaid kolm aastat ja arvestades ta lahkumise asjaolusid… Andsin talle aeg-ajalt kümneka, aga tõepoolest, see oli vaid hädaabi, õlle- ja suitsuraha.
Tema pangalaenu see tasuda ei aidanud. Kardan, et mina oma palgaga samuti laenu tagasi ei maksaks.”
„Kuidas ta suhtus sellesse, mida temaga tehti?”
„Mida te ise arvate? Ta oli vihane, haavunud ja kibestunud.”
„Isegi maailmas, mida ta ise pidas absurdseks ja mõttetuks? Võiks ju arvata, et ta oli rahul, et tema filosoofia sai tegelikkuses kinnitust?”
„Filosoofia on üks asi, inspektor, aga emotsioonid hoopis midagi muud.”
„Kas ta kunagi enesetapust rääkis?”
„Ainult filosoofilises mõttes. Tähendab ta ei maininud kunagi, et tal endal niisugune plaan pähe oleks tulnud, aga mõnikord kaitses ta seda filosoofilisel tasandil. Ma pean silmas, et kui olete lugenud Schopenhaueri ja Camus’ töid, siis hakkate tahtmatult enesetapu idee kui sellise peale mõtlema.”
Annie oli ülikoolis filosoofiat natuke õppinud, ent peamiselt vanu filosoofe, nagu Platon ja Aristoteles. Moodsa filosoofia ideedest teadis ta vaid nii palju, kui isa juures kunstnike kommuunis üles kasvades kõrva oli jäänud. Seal oli ta esimest korda kuulnud eksistentsialismist, ja ükskord oli ta isegi ühe Jean-Paul Sartre’i raamatu läbi lugenud, et oma poisile muljet avaldada. Sellest polnud abi, nii et rohkem ta sedasorti kirjandust ei puutunud. „Mida te peate silmas enesetapu idee kui sellise all?” küsis ta.
„Ainult idee, mitte tegelikkus. Ma mõtlen, te võite ju näiteks arutada mõrva filosoofilise lubatavuse üle, või siis verepilastuse, aga see ei tähenda, et lähete kohe kedagi mõrvama või oma emaga voodisse. Lõppude lõpuks on ju kõik vaieldav. Minu arust te ütlesite telefonis, et uurite Gavin Milleri mõrva. See osutab, et keegi tappis ta ära. Järelikult on enesetapu võimalus välistatud, kas pole?”
Annie oleks tahtnud endale kõrvakiilu anda. Ta poleks mingi hinna eest tohtinud mõrva mainida. Asi polnud veel kaugeltki kindel, vähemalt mitte enne, kui lahkamistulemused saabuvad. „Me püüame kõiki võimalusi arvesse võtta. Kas te teate kedagi, kes oleks võinud tahta teda mõrvata?”
„Kindlasti on selle taga mõni nolkide kamp või keegi, kes tapab lõbu pärast. Näiteks sarimõrvar.”
„Mister Lomax, te vaatate liiga palju televiisorit,” ütles Annie. „Esiteks tuleb sarimõrvari tiitli saamiseks vähemalt kolm inimest ära tappa. Teiseks, see, kuidas Gavin Miller suri… ütleme nii, et see ei klappinud sedasorti kuritegude loogikaga.”
„Kust te teate, et neid rohkem pole olnud?”
„Millele te vihjate?”
„Kust te teate, et Gavini tapnud inimene pole varem mõrvu sooritanud? Ta ei pruukinud ju tappa siinkandis, vaid kusagil mujal. Mõnel inimesel on ju niisugune töö, et ta peab mööda maad ringi reisima. Kas mitte just sellepärast ei lipsanud Yorkshire’i Lihunik8 teil sõrmede vahelt läbi?”
„Ma kardan, et sel ajal, kui Yorkshire’i Lihunik tabati, tegelesid minu sõrmed Jackie9 lehtede keeramisega,” sõnas Annie. „Kuid teie jutus on iva. Räägin sellest kindlasti oma ülemusele.”
„Palun vabandust,” ütles Lomax. „Ma ei tahtnud õpetada, kuidas te oma tööd peate tegema.”
„Sellest pole midagi, söör. Oleme alati tänulikud igasuguse abi eest, mida kõrvalseisjatelt saame.” Annie pani märkmiku ära ja tõusis, et lahkuda. „Lihtsalt toimikusse kandmiseks – kus te pühapäeva õhtu veetsite?”
„Mina? Olin kodus koos Sallyga.”
„Kogu õhtu?”
„Jaa, me vaatasime televiisorit. Sealt tuli „Downton Abbey”.”
Annie naeratas. „Õige küll. Väga hea.”
Lomax kiikas kella. „Lõuna on peaaegu käes,” sõnas ta sarmikalt ja silus ühe käega juukseid. „Siinsamas nurga taga on täiesti korralik pubi. Äkki lubate mul endale lõuna ja joogi välja teha? Võiksime rääkida eksistentsialismist või ükskõik millest.”
„Vabandust,” kostis Annie, kelle käsi oli juba ukselingil. „Aga jaoskonnasööklas ootab mind mõnus hakklihakotlet ja teil on kodus kena abikaasa Sally.”
Arvutilabor asus politseijaoskonna juurdeehituses, kuhu Banksi kabinetist pääses lihtsalt mööda koridori ja siis läbi topeltuste, See koht ei paistnud küll eelarvekärbete tõttu kannatavat. Nende arvutipark oli tehnika viimane sõna, ja avara ruumi lävel imes masin vargsi siseneja kingad ja riided tolmust puhtaks, enne kui ta edasi pääses. Nagu Banks oli kuulnud, imes see isegi juustest kõõma välja. Banksile meenus, et arvutikasutuse algaegadel täitsid need masinad terveid tube, surisesid ja viskasid paberilinte välja umbes nagu vanades James Bondi filmides, ja tolm oli tõeline needus. Tänapäeval ei tundunud see enam eriline probleem olevat – ka Banksi enda arvuti oli teinekord üpris tolmune –, kuid vanad harjumused püsivad visalt. Nagu Banks oli avastanud, olid teadlased ja kriminalistid veel eriti paranoilised selle suhtes, et nende uurimismaterjali võidakse kuidagi saastada. Tal tuli isegi valge kittel ülikonna peale tõmmata, rääkimata endastmõistetavatest kummikinnastest.
Kriminalistide arvutipargi personal vahetus tihti. Jutu järgi vahetati töötajad nooremate vastu kohe, kui nende puberteet läbi sai. Liam Merchant oli siiski vähemalt neljakümnene ja Banks tundis teda juba paar aastat. Nad jõid mõnikord pärast tööd koos kannu õlut ja aeg-ajalt lõi ka Liami kaastööline Colin nendega kampa. Liam oli ooperifänn ja veinide alal asjatundja, nii et neil olid ühised huvid. Enne Põhja-Yorkshire’i politseis tööleasumist oli Liam olnud edukas erafirmas programmeerija. Ta oli siiani eraisik, mitte politseinik.
„Tervist,” ütles Liam kummikindas kätt tervituseks välja sirutades. Banksile tundus kummikinnastes käepigistus alati kuidagi perversne, ent ta püüdis sellest mitte välja teha. „Sa jõudsid just õigel ajal nagu alati.”
„Rõõm kuulda. Kuidas Colinil läheb?”
„Tänan küsimast, kenasti.”
„Anna mu tervitused edasi. Mis sul siis minu jaoks varuks on?”
„Millest sa tahaksid alustada?”
„Näiteks arvutitest?”
Liam viis Banksi töölaua juurde, millel seisid Gavin Milleri süle- ja lauaarvuti. „Me oleme tööga üsna alguses, aga esmamulje on olemas,” sõnas Liam. „Pean ütlema, et neis pole midagi erilist. Täiesti tavalised laiatarbemasinad, mida pidevalt sooduskampaaniaga müüakse. Või siis müüdi umbes neli aastat tagasi. Kasutab ikka veel Windows Vistat, taevas hoia. Enamiku inimeste jaoks on nad täiesti kasutuskõlblikud, ehkki aeglasevõitu ja kipuvad aeg-ajalt lihtsalt niisama hanguma, aga odavad ja… noh, mitte just rämps, aga Rolls-Royce’i või BMW klassist kaugel. Kui aus olla, siis ei vea isegi Ford Focust välja.”
Banks teadis, et Liam on arvutite suhtes paras snoob nagu ka veini ja ooperisalvestuste suhtes, kuid snoobluse mõningased ilmingud võis välja kannatada, sest nende vahele poetas Liam möödaminnes ka kasulikku infot. „Kas need sisaldasid midagi huvitavat?” uuris Banks.
„Oleneb,
The Yorkshire Ripper – Peter William Sutcliffe, briti sarimõrvar, kes mõisteti 1981. aastal süüdi kolmeteistkümne naise tapmise ja seitsme mõrvakatse eest.
Jackie – Briti nädalaleht tütarlastele.
